EÜS Sirvilauad

Kui olukord näis 1939. aastal lootusetuna ning valida oli ainult halbade ja veel halvemate lahenduste vahel, tegi Soome instinktiivselt seda, mis süda ütles. See ja julgus ise otsustada osutus kokkuvõttes ainsaks ratsionaalseks strateegiaks.

Kaks nädalat tagasi möödus 70 aastat ühest kurvast tähtpäevast Eesti ajaloos - 18. oktoobril 1939 avati Eesti piiril väravad ning punavägi veeres takistuseta maale sisse. Sellel hetkel ei osanud keegi arvata, et võõrast armeest lahtisaamine võtab aega pea 55 aastat - alles 31. augustil 1994 sai Eesti taas võõrvägedest vabaks. Iseenesest on vahest hea, et me seda päeva suure pidulikkusega ei tähistanud - Eesti tähistab liigagi palju oma kolkisaamisi, mitte aga võite -, meenutama peaksime seda paraku siiski. Seda kas või juba sellepärast, et see päev kunagi enam ei korduks.

Läbikukkunud riikide saamist terrorismi pesaks on võimalik välistada, aga selleks tuleb tegutseda juba täna.

NATO on alustanud uue strateegilise kontseptsiooni kirjutamist, millest peaks saama NATO alusdokument järgmiseks kümneks aastaks. Aga nagu ikka, tekib küsimus: kuidas kirjeldada tulevikku? Ikka oleviku kogemuse najal. Seega on kontseptsioon, mida me 2009. aastal kirjutame ja 2010. aastal vastu võtame, juba kirjutades tegelikult üsnagi vana. See mõtestab pigem toimunut kui ennustab uut. Näiteks praegu kehtiv kontseptsioon on raamistatud tollasest 1999. aasta Kosovo sõjast.

Dokumendi kirjutamise ajal oli põhivaidluseks NATO õigus sekkuda ilma ÜRO mandaadita, mis peegeldas äsja toimunud selleteemalist vaidlust Kosovo operatsiooni eel.

Niimoodi valitseb ka uut, 2009. aasta kontseptsiooni oht, et NATO tulevik kirjutatakse maha ühe operatsiooni - antud juhul Afganistani - pealt. Viimane on kahtlemata suurim ja olulisim operatsioon selle kontseptsiooni kirjutamise ajal. Nii võivad see dokument ja selle alusel planeeritavad uued NATO sõjalised võimed olla vananenud juba mõne aasta pärast, kui uued konfliktid hakkavad vanu sõdu varjutama. Truism, et kindralid plaanivad alati eelmisi sõdu, käib loomulikult ka strateegilise kontseptsiooni kohta, olgu selle kirjutajad enamikus tsivilistid.

Tasakaal artikli 5 ja väljaspool NATO vastutuspiirkonda toimuvate (nn mitte artikkel 5) sõjaliste operatsioonid vahel saab olema kontseptsiooni üheks võtmeteemaks. Eesti on viimasel ajal palju tegelenud 5. artikli problemaatikaga, kuid arusaadavalt on välisoperatsioonid meile endiselt väga oluline teema, arvestades meie laialdast tegevust Afganistanis. Muret tekitab hoopis asjaolu, et välisoperatsioonide analüüsis lähtutakse pigem legendist kui tegelikkusest. Legend, mis strateegilisse kontseptsiooni paljude arvates kirjutatakse, on laias laastus järgmine. Maailmas ei ole enam praktiliselt konventsionaalse sõja ohtu. Suurimat ohtu kujutavad endast läbikukkunud riigid (ingl k: failed states), kelle territooriumil saavad peavarju terroristid. Nad on seal laias laastus kahel põhjusel: esiteks on nende riikide valitsused nii nõrgad, et nad ei suuda oma riigis korda tagada. Ei suuda põhiliselt seetõttu, et nad pole demokraatlikud, neil pole rahva usaldust, nad ei suuda maandada etnilisi konflikte jne. Teiseks on nendel riikidel lootusetu majanduslik olukord, mis ei võimalda isegi parematel valitsustel välja rabeleda vaesuse ja vaenu küüsist.

Siit tuleneb ka vägede ülesehitusmudel. Eelkõige vajame väga suurel arvul kergeid üksusi, mis on vajalikud terroristide püüdmiseks ja igasuguste paramilitaarsete rühmituste väljasuretamiseks (ingl k: counterinsurgency operations). Oluline küsimus on sõjaväe ja tsiviilala organisatsioonide koostöö, sest sisuliselt tegeletakse riikluse ülesehitamisega, mida NATO väed turvavad. Luuakse ausamat kohalikku valitsust, arendatakse sõjaväge ja politseid, ehitatakse koole ja elektrijaamu. Vajadus konventsionaalsete sõjaliste võimete järele oleks minimaalne.

Vanadel aegadel oli elu lihtne – mida kaugemale minevikku, seda vähem oli asju välja mõeldud ning usina mõtleja tegevuspõld oli üsna mõõtmatu. Praegustes oludes, kus kitsikus ja väljapääsmatus paistavad eriti rõhuvat, kõlab üleskutse uuenduslikult mõelda lausa igapäevaselt ja üpris kõrgelt ülevalt. Kindlasti ongi hulk inimesi ideid genereerinud, kardetavalt suurem hulk rehmab aga tüdinult käega või tunneb ennast lihtsalt pahasti, sest tükk aega pole midagi pähe tulnud. Suutmatus rahvuslikul tasemel uut, siduvat ning kõiki ühendavat ideed või suunda leida tekitab ka pettumust rahvusliku ühtsuse enese suhtes – palju meil seda tänasel hetkel üldse on?

"Pole keeruline väita, et Ukrainata pole Venemaa enam impeerium, kuid alistatud ja allutatud Ukrainaga muutub Venemaa automaatselt impeeriumiks." Zbigniew Brzezinski Ukraina-määratlus, mis sõnastatud juba tosina aasta eest, annab vähemalt ühe võtme mõistmaks selle riigi sees ja ümber käivat võitlust. N.Liidu lagunemine ahendas Venemaa väljapääsu meredele, lõikas ta ära olulistest tooraineallikatest, kahandas inimressurssi ning surus ta tunduvalt karmimasse klimaatilisse raami.

Kuid kvantitatiivsele kaole lisandus ka kvalitatiivne. Aastasadu lähtus Vene ametlik ideoloogia postulaadist, mille järgi Kiiev on "vene linnade ema", Kievska Rus - Vene riikluse lähtekoht. Kuidas nüüd seletada Vene riiklust ilma Ukrainata? Millised on selle riikluse allikad, kus on ta loomulikud piirid? Kui Balti riikide lahkulöömist käsitab Venemaa ajutise anomaaliana, mida sallitakse vaid taktikalistel kaalutlustel ning mis paratamatult kuulub tulevikus parandamisele, siis Ukraina puhul ei tehta isegi selliseid mööndusi. Vene mentaliteet käsitab idaslaavi rahvaid kultuuriliselt ja etniliselt ühtsena. Vene demokraatia, niipalju kui teda üldse on (olnud), lõpeb täielikult otsa seal, kus algab Ukraina küsimus.

Seesinane Postimehe AK on viimaste kuude kestel pidanud tihedat mõttevahetust meedia üle. Et mis tost saab. Siinkirjutaja pole ent päriselt aru saanud, mis täpselt muret teeb. Artikliseerias analüüsiteravusega esile tõusnud Tiit Hennoste tõstis justkui kilbile paberlehe saatuse, ent muretses samas ka sedasorti väljaandeid tootvate institutsioonide pärast ning kõige lõpus kumas läbi ka häda kvaliteet ajakirjanduse pärast.

Üsna samasugune murede sasipundar on vaadanud vastu ka Hennostele sekundeerinud artiklitest. Meediasisu kandjate materiaalsuse ja seejuures teatud tüüpi materiaalsuste (paberi) tuleviku küsimust on püütud miskipärast näidata sõltuvana konkreetsete meediainstitutsioonide saatusest. Ning mõlemaid pakutakse justkui tingivat kvaliteetmeedia (sisu) võimalikkust.

«Klassika!» hüüataks üks keskmine meediaskolaar siinkohal. 1960ndad ja Marshall McLuhan ning tema tees «Medium is the message». Et meediumi materiaalsus ja vorm määravad meedia sisu (ja selle kvaliteedi). Ning nagu hilisemad kriitikud, ennekõike Raymond Williams, näitasid, «de­ideologiseerib» mcluhanlik positsioon ka meedia tootmise protsessi – rõhk meedia materiaalsusel, tehnoloogiatel ja vormidel kui peamistel kultuurimuutusi esile kutsuvatel teguritel vabastab vastutusest seda meediat tegelikult tootvad ja loovad institutsioonid.

Just sedasorti mcluhanlikku kõrvalevaatamist võib praegu märgata ka Eesti meedia olukirjeldustes. Näiteks küsib Hennoste oma läbivalt umbisikulises essees sissejuhatuslikult, miks on lehed kollaseks läinud (sic! – ise läinud, mitte tehtud), ning osutab seejärel korduvalt vastusele – põhjuseks on netimeedia positsioneerumine meediasüsteemis.

Niisiis, tehnoloogial ja meedia uuel materiaalsusel on fataalne mõju kogu me kultuurile ja ühiskonnale. Ning institutsioonid, kes meile kvaliteetmeediat tarnima peaksid, on justkui õnnetukesed, kel jääb üle vaid pöördumatule süsteemimuutusele alluda.

Stopp, härrased! Nii lihtsalt see siiski ei lähe. Alustagem otsast peale. Lahutagem esmalt mureallikad, vaadelgem neid iseseisvalt ning hinnakem alles seejärel nende tegelikku sõltuvussuhet.

Digitaalne lõhe ehk küsimus, kas kõigil maailma kodanikel on võimalik Internetile ligi pääseda on domineerinud sotsiaalteaduste tuumas kogu peavoolu-Interneti eluaja. Internetti on ikka peetud teadmisteallikaks, mis vähendab vahesid nii ühiskonnaklasside vahel kui tasandab erinevusi vähem- ja enamarenenud riikide kodanike võimaluste vahel. Et enam pole tähtsust, kes ja kus sa oled – ava aga interneti-aken ning õpi, tarbi ja osale.
Selline on olnud ideaal, mis mõistagi on selleks määratud jäämagi. Tunnistades Interneti võrdsustavat efekti, tuleb märgata ka neid kohti, kus Interneti käed lühikeseks jäävad. Hoolimata sellest, et juhe tuppa tuleb, seab geograafiline asukoht piirid, mida tarbida saab.

Pea pooleteise aasta eest, 2007. aasta novembris, leidis aset esimene juhtum, mille kaudne tähendus Interneti suhtlusvõrkude ja sellesarnaste sisuteenuste arengule ning neid mõjutavate võimusuhete, regulatiivsete raamistike jms kujunemisele võib osutuda küllalt suureks. Nimelt käivitas Facebook, praegu üks suuremaid üleilmseid suhtlusplatvorme, oma tollal uuendusliku reklaamimudeli Beacon. Lahendus oli firmale oluline, sest enamasti puuduvad üleilmsel sotsiaalvõrgundusel siiani toimivad ärimudelid ning sestap oodatakse selliseid lahendusi nagu seenevõrk vihma. Beaconi olemus seisneb selles, et kui kasutaja ostab programmiga ühinenud veebisaidilt mõne toote, näiteks Amazonist filmi, siis saavad kõik kasutaja netisõbrad sellekohase teate. Tegu on niisiis reklaamiformaadiga, millega reklaamijatel õnnestuks kasutajate tegevuse kaudu jõuda hästi sihitud viisil potentsiaalsete klientideni. Lahenduse probleemseks aspektiks oli ent see, et kõik Facebooki kasutajad liideti sellega automaatselt.
Nii et tahtsid sa või mitte, enamikust su veebiostudest sai poolavalik teave. Ning see tõi vastureaktsiooni. Kasutajad protestisid nii privaatsusküsimuste osas kui ka soovimatusest muutuda virtuaalseteks reklaamikandjateks. Kuid nad ei protesteerinud ainult niisama, vaid ka organiseerusid seal keskkonna sees agaralt, vormistasid ja esitasid üheskoos nõudmisi. Kümne päeva pärast oli Facebooki juhatus sunnitud taganema ning Beacon muudeti vaid vaba osalusega programmiks, millega soovijad said tahtmise korral ise liituda. Teine juhtum leidis aset paari kuu eest. Esmalt võttis Facebooki juhatus ette ja muutis Facebooki ametlikke kasutustingimusi ühepoolselt ja üsna vaikselt nõnda, et kogu kasutajate selles keskkonnas loodud sisu muutus teenust pakkuva ettevõtte intellektuaalomandiks. Kui kasutajad selle asjaolu veidi aja pärast juhtumisi avastasid, oli lärmi ja protesti muidugi palju. Ning peatselt ei jäänud Facebookil taas üle muud kui ajutiselt muudatustest taganeda. Edasine on olnud aga eriti tähelepanuväärne: Facebook alustas protsessi, mis kaasas kasutajad otseselt uute „Facebooki põhimõtete” ning „Õiguste ja vastutuste deklaratsiooni” koostamisse. Ning seejärel, muidugi, mis puudutab loodud sisu omandiõigusi, siis liigutati need üsna kiirelt tagasi teenuse kasutajatele. Kogu loole pandi punkt kahe nädala eest, mil kogu Facebooki kasutajaskonnale anti võimalus ühistöös sündinud reeglite üle hääletada – tulemuseks hääletanute selge enamuse heakskiit. Miks ma need lood esile tõin? Asi on kasutajate võimes organiseeruda, nende õigustes ja nende saavutatud võimus suunata teenuseplatvormi ärimudeleid ja arengut. Antud suhtlusplatvorm on muutumas dialoogiliselt juhitavaks, nõnda, et ka selle kasutajatel, kes on sisuliselt ka selle kogu sisu autorid, on sellest tulenevalt ka märkimisväärne sõnaõigus. Kui kasutajad on korraga nii auditoorium kui autorid, siis pole võimalik käsitleda neid enam niisama lihtsalt kui amorfset massi silmapaare, mida kaubana reklaamiandjatele maha müüa. Neilt tuleb selleks luba küsida.

Interneti „suletud aiad” on nähtus, mille üle võrgumeedia majandajad, korraldajad, regulaatorid jms on piike murdnud juba üle kümnendi. Kui suletud aedadest on räägitud juba ka kaabeltelevisiooniga seoses, tõusis see ühiskonnas fookusse koos esimeste Interneti massirakendustega, kui mitmetel lääne suurturgudel tegid massitarbijad veebiga esmatutvust Interneti sideteenusepakkujate (ISPd) karmilt kontrollitud portaalide kaudu. America Online, CompuServe või Prodigy on läinud kaubamärkidena ajalukku teenustega, mis sisaldasid eksklusiivset õigust nende kontrolli all ja korraldatud teenuste portaalis garanteeritud kvaliteediga teenuseid tarbida: lugeda meile, tellida endale pitsa või lähedastele lilli jms. Otseside avatud Internetti oli neist operaatorite portaalidest tihti küll võimalik, kuid see oli tülikas, portaalist välja sai vaid pika klikkide kaadervärgiga. Ometi, juba mõne aasta pärast hakkasid nonde teenuste tarbijad aimama Interneti tegelikku olemust, õppisid piiratud valikuga operaatoriportaale kõrvale jätma ning võrguavarustest ise meelepärast leidma. Ning nõnda kadus fix-Interneti puhul ajapikku ka too tollane ärimudel.
Nagu paljud Eesti mobiili-Interneti kasutajad teavad, tuli põhimõtteliselt sama ärimudeli kõrgaeg ent taas koos mobiilipõhise netiühendusega. Taas pakkusid operaatorid meile oma portaale kui kõigi võimalike teenuste algust ja lõppu ning taas, just nüüd, neil päevil ja kuil, hakkame nägema seda sorti elukorralduse lõppemist ka mobiilide puhul – kogu vaba Interneti surfamine on tänu parematele telefonidele, veebistandarditele ja surfamistariifidele aina mugavam. Minu viimaste aastate kestel läbi viidud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika mobiilitööstuse suundumuste alase uuringu tulemused näitavad, et sellise arengu taga on ennekõike varem n-ö suletud telekommunikatsioonisektori soov „kasvada koos turuga”, saada osa kogu Interneti kui üleilmse teenuste turu toimimisest. Eesti veebimeedia elukorraldusele mõeldes on põhjust kaasa minna aga nende meedia poliitökonoomia teoreetikutega, kes laiendavad suletud aedade mõistet ka muudele veebikeskkonna teenusepakkujatele, mitte vaid operaatorteenustele. Enamik Eesti suuremaid meediasisu pakkujaid kvalifitseerub klassikaliste suletud aedadena.

Oli aeg, veel alles mõned aastad tagasi, kui Eesti oli selline mõnus eesrindlik väike riik. Tollase, tänaseks minevikku vajunud edu põhjusi on muidugi palju ja igasuguseid. Kuid peamisena tuleks ehk nimetada asjaolu, et kui alustasime, siis puudus meil süsteemi-inerts. Meie riik oli nullseisus, meil ei olnud struktuure, hierarhiaid ja jooksma pandud süsteeme, mis uue omaksvõttu pidurdanuks. Et laias maailmas õnnekombel Interneti massitarbe-rakendustega just samal ajal algust tehti, saime oma hästi navigeeritava paadiga otse õige hoovuse peale. Tänaseks on ka teised oma aurikud rajale sättinud ning hoo sisse saanud. Süveneva vahemaa indikaatoriks olgu kas või kõigile nähtav veebi meedia. Kui sajandi algusaastail näitasid meie ajalehtede veebiversioonid oma lääne suguvendadele mitmete julgete innovatsioonidega ikka ja jälle ahtrit, siis täna on vahekord põhimõtteliselt sama mis samade ajalehtede paberversioonidega – vaese rahva õhukesevõitu lugemisvara.

Kuid asi ei ole siiski vaid vaesuses ja väiksuses. Eks ole meilgi tekkinud nüüd omad inertsid ja seatused, hierarhiad jm korrastused, mis struktuurset innovatsiooni paratamatult pidurdavad. Me soputame olemasolevat, vaatame eneserefleksioonides üha rohkem tagasi ning orienteerume inertselt ennast juba tõestanud süsteemidele. Hea näide on kaks viimasel ajal suuremat kõneainet pakkunud meediaarendusprojekti: potentsiaalne kohalik venekeelne kanal ja Tallinna oma telekanal. Probleem, ma väidan, on antud juhul kanalis kui kontseptsioonis, selle mugavas etteantuses, keskendatuses möödaniku-formaati. Probleem ja sisuline vajadus suunatakse ära kanalisse kui tuttavasse sängi, mis ei ole kuigi tulevikukindel. Kui näiteks venekeelse kanali eestkõnelejate eesmärk on minimeerida ühiskonnas potentsiaalseid riske ning luua sellesse sidustavaid pidevusi, siis on neil plaan kujundada ühiskonna tulevikuseatusi. Kuid vahenditega, mis kuuluvad minevikku (näiteks ringhäälingu mudel või telekanali formaat), on raske luua seatusi, millega uuendataks ühiskonda põhimõtteliselt.

Taas on käes sügiskuud, kuid mitte kõik pole neis päris uus. Kohalikus meediasektoris on näiteks taas rünnakule asunud Schibsted. Ühest või teisest torust, erinevate brändide alt, antakse piisava regulaarsusega tuld rahvusringhäälingu ja tema eri laadi ettevõtmiste pihta. Neist tuleb aru saada: kuigi reklaami osas otseselt ei konkureerita, siis puhtalt ERRi olemasolu, asjaolu, et vaatajad, kuulajad, lugejad, klikkijad liiguvad potentsiaalselt mujale, on erameediale paratamatu äririsk. Seda laadi rünnakud ei ole ka midagi Eestile ainuomast. Näiteks Ühendkuningriigis, kus BBC troonib nii televäljundi, raadio kui ka veebisaidi populaarsusnäitajatega, on süüdistused, et avalik meedia rikub turgu, et eraettevõtjatel puuduvad võimalused, enam kui tavalised.

Ometi, et diskussioon on juba käima lükatud, siis pakun samuti välja mõned küsimuseasetused, mis seni ehk Eestis kõrvale jäänud. Kuidas seega mõõta rahvusringhäälingu tublidust? ERRi juhid on hakanud üksikute saadete publikumäära ja reitingukoha asemel kilbile tõstma reach-i ehk tervikprogrammide auditooriumikontaktide protsenti. Puudujääkidele reitingutabeleis tuuakse tihti vastukaaluks ka küsitlustega välja selgitatud üldiselt kõrge usaldusväärsus. Sellega seonduvalt on eesmärgina välja toodud mõjukuse kasv rahvuslikus meediaruumis. See viimane on seda tähelepanuväärsem, et rahvusringhäälingu meediatoodangu roll ja kohalolu oleks umbes viimase aasta kestel justkui tõesti märkimisväärselt tõusnud.

Mis on selle põhjuseks? Jättes siinkohal kõrvale terve rea kaadri- ja struktuuri-reformide võimalikud sisulised tulemused, tahan pöörata tähelepanu muutustele avaliku meedia toodangu „materiaalsuses„.

Õhtumaisel kultuuril on läbi aegade olnud ikka kombeks konstrueerida enese tarvis maailma kaheks löövaid vastandusi – keha ja vaim, teadus ja usk, loodus ja kultuur, reaalteadused ja humanitaarteadused, tehnoloogia ja kunst jne. Iga ajastu on esitanud oma kesksed vastandused ning järgnevad on neid opositsiooni-telgi ikka ja jälle ümber asetanud. Kristlus glorifitseeris inimest (st kultuuri) võrreldes loodusega, valgustus tõi inimese loodusesse tagasi ent seadis ta selle üle valitsema, romantism reaktsioonina ent püüdis inimese taas looduse meelevalda anda. Kui esimese kahe – kristluse ja valgustuse – jaoks olid kultuur ja tehnoloogia paljuski üks ja jagamatu inimkultuuri saavutuste kogum, siis romantism kehtestas Õhtumaa jaoks lõplikult poeesia ja tehnoloogia ületamatu vastasseisu. See vastandus on määranud palju ka seda, kuidas viimase pooleteistsaja aasta jooksul – kaasaegsete teaduste kujunemise aegu – on kujunenud distsipliinide blokid, kus ühel pool nn kõvad teadused ja teisel pool pehmed. Ning dialoogi on seejärel nende vahel olnud amelikult minimaalselt.
Samas, Euroopa kultuur on põhiolemuselt dialektiline ning seal kus tekivad tees ja antitees leidub peatselt ka süntees. Ning vähemalt Thomas Kuhni teadusfilosoofiast saati on igasugune distsipliinipiiride ületus, eri valdkondade dialoogid ja ühisosade otsingud saanud kohustuslikuks nii innovatsiooni-teooreetikutele kui ka rahastajatele. Just seetõttu on omad kunstide ja sotsiaalteaduste osakonnad sisse seadnud näiteks maailma juhtivad Massachusettsi ja California tehnoloogia instituudid paljude teiste omasuguste seas. Ajastu vaim maailmas on täna distsipliini-piire vältiv, kunsti, tehnoloogia ja ühiskonnateaduste piire eesmärgipäraselt ületav. Kuid, nagu hiljuti avalikuks sai, mitte Eestis ja mitte siinsete innovatsiooni-rahastajate jaoks.

Eesti keeles kirjutatakse Internet suure algustähega. Selline on õigekeelsusnorm. Omal ajal, kui norm oli uus, siis põhjendati seda sellega, et Internet on nagu kohanimi, ruum, kuhu minna. Nagu Suure-Jaani. Selline arusaam on omas ajas märkimisväärne. On tähelepanuväärne, kuidas tolleks normeerimise hetkeks too küberpunkarite metafoor – küberruum – sedavõrd laiaulatusliku kõlapinna oli leidnud, kujundina massikasutusse läinud ning paljude seotud ettekujutuste ja normeerimiste aluseks saanud. Internet sellega aga ontologiseeriti, see muutus justkui iseolevaks, sõltumatuks-puutumatuks kategooriaks, ruumiks, kus kehtivad oma eripärased reeglid.

Ma ei ole number / Ei vaja ID-d oma kaela ümber / Niisiis, härra Poliitik / Sündisin ja nimetati nii, nagu veri voolab punane / Sest ma, ma pole number / Ei vaja ID-d oma kaela ümber / Niisiis härra Numbritegija / ID-kaardid ei peata veel ühtki kaaperdatud lennukit.”

Nii laulab Ian Brown, praegune tuntud Briti sooloartist, kunagise kultusbändi The Stone Roses peamees. Räägib too laul “Kiss Ya Lips (No I. D.)” sellest, kuidas Ühendkuningriigis plaanitav ID-kaartide kasutuselevõtt ei ole autori meelest hea plaan. Ning ta ei ole sellise hoiakuga üksi.

Viimaste aastate küsitlused on näidanud, et Suurbritannia rahvastikust vähemalt pool on kaardiplaanile vastu. Mis siis britte häirib, kas on ehk teemad samad, mis Eestiski omal ajal kaartide üle vaieldes? Et need on liiga kallid ja mida nendega ikka teha, sest efektiivsus on nadi, kuna kõiki teenuseid ei saa ometi ühele kaardile koondada. Nõnda osutub too kaart parimal juhul vaid kesiseks jääkraabitsaks.

Kaheksakümnendad tulevad tagasi. Et see on nii mitmes popkultuuri valdkonnas – näiteks mõnekümne aasta eest popid olnud soengud ja seelikud on spiraalitiiru pidi tagasi tulnud –, on juba laialt teada asjaolu.
Hoopis huvitavam fenomen on aga, et praegu jõudumööda “skaipide”, “reitide”, “delfide”, mobiil-TV-dega jms mürgeldav Eesti ei suuda kuidagi lahti öelda 1970-ndate ja 1980-ndate retrostiilis mõtlemisest, kui jutt läheb riiklikule meediapoliitikale. Ning seejuures tundub eriline kihu kõige glamuurselt vanamoodse vastu olevat valitsusliidu juhterakonnal.

Meediateoreetik Indrek Ibrus soovitab riigiringhäälingul mitte karta kommertsvorme, vaid täita neid tõsiselt võetava sisuga.

Üheks põnevaimaks suunaks viimaste aastate kultuuri- ja ühiskonnateooriate arengus on nn evolutsiooniline pööre. Majandusteaduses, sotsioloogias, kultuuriuuringutes – kõikjal kerkivad esile eri laadi kom plekssus-, evolutsiooni- ja kaose­teooriad, tasakaalu- ja termodünaamikamudelid. Meedia, mis asub kõigi võimalike majandushoovuste, tehnoloogilise innovatsiooni ning kultuuridünaamika ristmikul, on aga tihti kõigi sedalaadi problemaatikaga tegelevate mõttevoolude loomulikuks treff-punktiks. Nimetatud akadeemiline mõttevahetus läheneb keemistemperatuurile.

Meediateoreetik Indrek Ibrus leiab, et tark riik peaks vältima rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalookäsitust.

Kaks ja pool aastat tagasi, ühel detsembrikuu neljapäeval, tuli ette, et tükike Eesti ajalugu oli oota matult lahti kirjutatud kõigis olulisemates Briti lehtedes, ning seda eesti lugejale üsna üllatavas kontekstis. Ära oli surnud Tania Alexander ning kõik nood auväärsed väljaanded ei pidanud paljuks avaldada seepeale pikki ja põhjalikke järelhüüdeid.

Eesti rahval on õnnestunud oma enam-vähem teadliku ajaloovaatluse toel luua endale võrdlemisi palju kannatanud rahva omamüüt. Iseeneste kujutlust mööda oleme me kõige läbielatu järgi peaaegu et juutidega samal tasemel. Kusjuures me kipume sageli eirama seda, et meie geograafilistel naabritel on läinud üldjoontes niisamuti kui meil. Olgu, soomlastel on läinud lõppkokkuvõttes ehk pisut soodsamalt, aga nemad on selle eest maksnud ka eriti kõrget hinda. Ei lätlaste, ei leedulaste, ei poolakate ajalugu pole kulgenud märgatavalt rõõmsamini kui meie oma.
Ülemöödunud nädalal esitas okupatsiooni repressiivpoliitika uurimise komisjon riigikogule oma üle üheksa aasta kestnud uurimistegevuse kokkuvõtte ja jälle kerkis sealt eesti rahva teadvusesse uue ja ning juba ammuse reaalsusega vähemalt üks. Kokkuvõtvalt: eesti rahva inimkaotused on olnud 1940. aastast saadik umbes 180 tuhat inimest. Kahtlemata üsna kohutav arv, kuid vaevalt oluliselt suurem kui Läti, Leedu, Poola ja võibolla veel mõne vastavad arvud.
Kuid tulgem meie praeguse üleüldise omamüüdi juurde tagasi. Muistse iseseisvuse kaotamise vähemalt kahe sajandi pikkune draama, 20 aastat iseseisvust ja edasi jälle 50 aastat õnnetust ja pimedust. Nii et vähemalt teatud osa meist justkui ei võtakski enam vaevaks nõuda edumeelt, oidu ega orientatsiooni. On esinenud ju juhtumeid, kus teatud osa eesti rahvast on Toompea lossi esisel ise käitunud nii, nagu matkiks ta hüsteerilisi pensionäribaabasid, kes on üleni unustanud rahvusliku väärikuse.

Kallid kaasvõitlejad ja kaasvilistlased

Me elame Eestis juba mõnda kuud ootmatus ja peaaegu unenäolises ajas. Tunaeile, tõsi küll, püüti meie realiteeditunnet taas ärkvele käratada. Aga ma loodan, et me virgusime täpipealt meile tarvilikul määral ja mitte kriipsugi rohkem.
Sest me peame hetkel olema suutelised orienteerumiseks mõlemal lõikuval tasandil – unenäolisuses ja realiteedis. Kuna on asju, mis asetsevad ühtaegu mõlemal tasanadil ja lähevad meile sealuures kõige lähemalt korda.
Eesti Üliõpilaste Selts on uuesti olemas. Ka vilistlaskogu on uuesti olemas. Nojaa – kas uuesti või aina, kas üha või jälle, selle üle vaidlevad ja seda täpsustava edaspidi vastavad redaktsioonitoimkonnad. Aga et ta on olemas eilsega ja kogu möödunud neljakümne kaheksa aastaga võrreldes just nagu vanal kujul, aga oluliselt uue ja värske inimsisuga – see on vaieldamatu. Sest kui EÜS oli eile olemas keskmise bioloogilise vanusega 70 kuni 90 aastat, siis täna oleme äkitselt unenäolisel viisil noorenenud, nii et meie vanused algavad üpris lootusrikkal viisil 20-st aastast.
Seltsi taassünni eelloost ja üksikasjust kõneldakse ja kirjutatakse loodetavasti tulevikus. Kõnelgem siin paar sõna seltsi asendist ja ülesandeist olevikus. Olen hoopis kaugel tahtmast püstitada mingeid konkreetseid programme. Tahaksin ainult visandada paaris põhijoones ja ühe võimaliku lähtena isikliku nägemuse.

Lennart Meri sünniaastapäeva märkiv esinduslik rahvusvaheline konverents on kindlasti sündmus, millel on eeldusi meie rahvusvahelise rolli üle mõtelda suutvaid inimesi kirgastada. Nii kaalukad esinejad, aga ka Eestit maailma keskpunktiks asetav teemadevalik ning probleemipüstitused on meie rahvusvahelise suurmehe mälestamiseks igati väärikad. Ning seda mõistavad ka meie partnerid. Nii Georgiast/Gruusiast kui ka Lähis-Idast.

Lähis-Ida oli ja on maailmapoliitka huvide ristumiskoht. Muutlik oma arengutes (kas keegi mäletab kõiki ÜRO resolutsioone ja Lähis Ida rahuplaane?) ning jonnakalt järjekindel oma konfliktsuses. Rahvusvahelistest asjadest mõtlejana ja selles keskkonnas seatud eesmärke saavutanud inimesena, oli ka kadunud president Meri nendes küsimustes hästi informeeritud. Mõnikord mulle isegi tundus, et ta oleks soovinud Eesti aktiivsemat osalust selle keeruka regiooni välispoliitilises stabiliseerimisprotsessis. Minu arvates peaksime seda mõtet edasi mõtlema tänagi.

Meenutame kasvõi bolševike perioodil levitatud „Irboska veresauna" nimelist sündmust. Mis toimus? Bolševike poolt komposteeritud ajudega mehikesed hakkasid Eesti Vabariigis kehtivate seaduste vastu mässama ja laamendama. Ka omandit lõhkuma. Nad arreteeriti ja siseminister tegi õigustatud otsuse, saata nad sinna geograafilisse ruumi, millel kehtivat korda need seltsimehed idealiseerisid. Saadetigi. Tulemust meenutab meile nõukogude võimude poolt paigaldatud mälestusmärk nn. ametiühingutegelastele Toompuiesteel. Mille juures veel hiljuti meie tänased sotsiaaldemokraadid ja ametiühinguliidrid püüdsid esimese mai puhul integreerivaid rahvakogunemisi korraldada. Ebaõnnestunult, sest ei vene ega eesti rahvusest töölisi ei huvitanud rahuajal eriti hukkunud eesti seltsimehed, vaid ennekõike ikka igapäevane leib ja töö. Tegelikult muidugi mälestusmärk valetab, et ametiühingutegelased hukkunuvat eesti kodanluse käe läbi. Jumal, paraku tulistasid neid ikka idarindele taganema paisatud punaväelased. Siinjuures polegi oluline, kas laskjad oli läti või vene rahvusest.