//
hetkel sirvid...

Kuhu lähed Eesti kõrgharidus?

Indrek Ibrus: Miks ülikoolis pole viitsimist

Kui ma poolteist aastat tagasi, pärast hulka aastaid välisõpinguid (magistrantuur Oslos, doktorantuur Londonis) Eesti kõrgharidussüsteemi õpetama naasin, oli esmane ehmatus suur. Asusin siin õpetama sarnaseid teooriakursusi, mille õpetamises olin tihedalt osalenud ka Londoni majandusülikoolis. Seejuures lasin kursust kavandades üsna teadlikult latti alla, seda nii tudengite iseseisva töö mahu kui ka üldise taseme puhul.

On ju selge, et ülikoolide tase on erinev, ennekõike on vahe tudengite valikus. Kodutöid nõudsin seetõttu poole vähem. Ja kui Londonis seati eelduseks, et kõik tudengid loevad iganädalasteks seminarideks läbi vähemalt kaks etteantud artiklit, siis siin pigistasin ka silma kinni. Ega nad siis ka ei lugenud. Veelgi enam, juba paar nädalat pärast kursuste algust levisid ülikooli peal jutud, et ma olla tudengitele „nagi selga löönud”. Et minu loetavad kursused olla enneolematult rasked. Tudengid nõudsid lausa ainepunkte juurde.

Liiga killustunud

Sellisena on see lugu küllalt sarnane Liina Laksi jutustatuga. Moraaliks ehk võikski jääda, et Eestis on kõrgharidusõppe tase madal, et õppejõud ei jõua ja tudengid ei viitsi. Ometi tuleks püüda tegeleda ka ilmnenud asjaolude taga olevate struktuursete põhjustega. Tiina Kirss kirjeldas neid, mis takistavad õppejõude õppetegevusse rohkem ja kvaliteetsemalt panustamast. Mina asuksin hetkeks tudengite poolele.

Ülalkirjeldatud lugu – kui esimene šokk möödus ning triviaalsete süüdistuste faas siinsete tudengite laiskuse ja nõrga taseme üle samuti läbitud sai – lõppes arusaamisega, et üht-teist on me kõrghariduskorralduses sellist, mis ilmselt ei võimaldagi tudengite enamat pühendumist ja õppeainega süvitsi minemist. Esmalt tooksin esile õppekavade standardstruktuuri. Eesti õppekavad on täis kümneid ja kümneid väikekursusi, niinimetatud kahe punkti aineid. Ühe semestri jooksul  peaks tudeng ideaalis „koju tooma” 20 ainepunkti ehk võtma keskeltläbi kümme kursust. Kümme! Tema õppeprotsess on killustunud paljude väikeste õppeühikute vahel, kus õppejõud ei saagi kursuse väikse mahu tõttu kuigi palju nõuda. Ei saa ju anda kuigi palju kodust lugemist ja materjali läbitöötamist, kui tal on paralleelselt läbida veel üheksa erilaadset kursust. Ja nii ongi peaaegu loomulik, et eksameid tehakse loengukonspektide, -slaidide ja Wikipedia põhjal, midagi tõhusamat juurde lugemata. Kuna kõik need eraldiseisvad kursused nõuavad õppejõudude ja tudengite „kontakttunde”, auditoorset tööd ja eksamite hindamist, on ka professorid lõpuks krooniliselt väsinud, nagu Tiina Kirss kirjutas.

Lahendus, mida omaenda Inglismaa ja Norra kogemuse põhjal pakun, on väiksem arv mahukamaid kursusi. Kursusi, kuhu mahub loengute kõrvale ka seminare ja kus eeldatakse rohkem iseseisvat tööd – ise lugemist, loetu mõtestamist, seminarides läbi arutamist. Nendesamade kursuste jaoks, kuivõrd neid on vähem, leiaksid õppejõud siis ka rohkem aega. Leiaksid ehk pisut seda rahu, mida otsib professor Kirss.

Teine struktuurne aspekt, mille teravusele ja ka lahendusvõimalustele tahan osutada, on õppemaksukorraldus. Pole ju võimalik õhtutunnil meiliva tudengi peale lõpuni pahaseks saada, kui tead, et ta tegelikult käib täiskohaga tööl ja ega ta selle kõrvalt paratamatut palju ei jaksa. Jah, ka läänes käivad tudengid tööl. Lausa enamik. Kuid maht ei ole siiski võrreldav, täiskohaga tööl käimine poleks mõeldav.

Põhjusi, mis sunnivad meil tudengeid sedavõrd suures mahus tööle, on palju ja mitmesuguseid: üldine kapitali väike akumulatsioon (vanematel puuduvad säästud), niinimetatud tudengitöökohtade traditsiooni puudumine, üldine varase karjäärialguse eeldus ja muud. Need kõik on hariduskorraldusevälised põhjused. Ent on ka üks suur ja oluline põhjus, mis on süsteemisisene ning mida saaks ja peaks muutma. See on tegelikult ka kõigile teada: üleminekuaja inertsina siiani kehtiv süsteem, kus kõrvuti tudeerivad keskkooli lõpueksamite põhjal tasuta õppivad tudengid ja need, kes peavad oma õpingute eest ise maksma.

Kopikat korjamas

Palju on räägitud sellest, kuidas selline süsteem taastoodab ühiskondlikku ebavõrdsust. Kuid praktilises plaanis tähendab see ka, et suur osa tudengeid on pool aega lihtsalt ära. Tööl, kopsaka õppemaksu katteks kopikat korjamas. Selle tulemuseks on, et õppeprotsess ei ole kõigile ühetaoline. See on täis erandeid ja tegematajätmisi, mis kisuvad üldist taset allapoole ja tekitavad õppejõududele lisatööd.

On olnud märke, et probleemi on mõistetud ka haridusministeeriumi tasandil ja ollakse selle muutmiseks valmis. Ent lahendusvariantidest pole seni kuigivõrd kuulda olnud. Mina soovitan kaaluda Briti versiooni: ühe õppekoha kulud katab „sissetulekute portfell”, millest suure osa katab riik, teise osa üliõpilane ise ja kolmanda osa erasektori sponsorlus. Nii on kõrghariduskulu kõigile õppureile ühetaoline, õppemaksude tase reguleeritud ja ka mõistlikult madal – õppelaenuga kaetav. Kuna maksjateks on siiski ka tudengid ja erasektor, on ülikoolid sunnitud olema erksad – valmis reageerima turu ja ühiskonna vajadustele. Nimetatud erksuse puudumine on üsna ilmne riikides, kus kõrgharidus on üldiselt täiesti tasuta, riigi sponsitud. Tagajärjeks on pahatihti stagneerumine, mis on eriti ilmne probleem näiteks Saksamaa ülikoolide puhul.

Niisiis, et Eesti ülikool vahel ei viitsi ega jaksa, et väsinud on nii õppejõud kui ka õpetatavad, sellel on üksjagu struktuurseid põhjusi. Nii need paar ülalkirjeldatut kui ka teisi. Seega, kuigi kõrghariduse üha tihenev reguleeritus ajab professor Kirsil ja paljudel me kolleegidel meele halliks, tuleb poliitikakujundamine ilmselt taas ette võtta. Tudengikandidaatide arvu kahanemine loob praegu hea võimaluse teha muudatusi ilma lisainvesteeringuid vajamata. Kasutagem seda!

Discussion

No comments yet.

Post a Comment