//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Andrus Kivirähk: Uudised okupeeritud pealinnast

Viimasel ajal saab Keskerakonnas nalja. (Teatud mõttes on seda seal küll alati saanud, usun, et kunagi, kui nimetatud organisatsiooni tegevus on lakanud, vändatakse elust Keskerakonnas suurepärane komöödiaseriaal, midagi „Allo, allo!” taolist.)

Aga viimasel ajal, jah, on huumorit eriti palju ja seda tänu mässukatsetele.

Mäss iseenesest pole muidugi mingist otsast naljakas, vaid enamasti hoopis hirmuäratav, vahel ka traagiline ja ülev. Kõik sõltub mässajate isikutest. Ka Keskerakond ise on üle elanud küllaltki tõsiselt võetavaid ülestõuse. Aga kuna praegu on otsustanud mässu tõsta partei senised koomikud, siis omandab mäss farsi tunnused.

Sest Mart Viisitamm ja Evelyn Sepp on küll kahtlemata koloriitsed tegelased, kuid revolutsionääri rolli üsna sobimatud. Võib-olla on see nende traagika – on ju küllaga nähtud näitlejaid, kes hambad ristis üritavad läbi lüüa ka tõsistes osades, aga midagi pole parata, klouniminevik on risti tee peal ees ja ainuüksi nende lavale ilmumine vallandab saalis homeerilised naerupahvakud. Viisitamme ja Sepaga on sama lugu. Eks nad tahaksid vahest tõesti kehastada Hamletit ja Jeanne d’Arci, aga tulemuseks on ikka ja ainult jant.

Lisaks muidugi töötab nende vastu teadmine, et mässajaiks said nad alles pärast kõrgelt kukkumist. Nii kaua, kuni leiva peale jagus võid ja vorsti, oli praegustel opositsionääridel nägu naerul, aga kui vorst ära võeti, tekkis suu ümber nutuvõru. Umbes samamoodi läks endise Moskva linnapea, kurikuulsa korruptandi Juri Lužkoviga, kellest otsekohe pärast vallandamist sai tulihingeline demokraat ja inimõiguslane. Praegu ongi huvitav peale passida, kas Evelyn Sepale antakse koht Tallinn 2011 juhatuses. Ja kui antakse, mida ta siis teeb? Kas võtab pakutud kondi õnnelikult vastu ja plaksutab veel käsigi? Ning keskendub erakonna demokratiseerimise asemel taas Kroonika pidudele ja telesõudele?

Eks see ole kuningatel ja diktaatoritel vana nipp – toppida kriitikutel suu torti täis, las siis mäluvad ega keeruta ilmaasjata tolmu üles.

Mõttetu mäss

Omaette küsimus on muidugi ka see, mida siis Keskerakonna mässulised õieti saavutada tahavad. Savisaare lahkumist? Reforme? Mõlemad eesmärgid on teostamatud ja jaburad. Keskerakond meenutab ju oma olemuselt Nõukogude Liitu. Samasugune monoliitne ja jäik koloss, asi iseeneses. Me mäletame väga hästi, et seda moodustist ei saanudki reformida, see oli täiesti võimatu. Ta võis püsida üksnes oma robustsel kujul, vägivalla ja vale toetusel – või siis kokku variseda, kaduda. Nõukogude Liit oli vaieldamatult kõige tugevam ja võimsam Stalini ajal – sest siis kardeti teda kõige rohkem. Kohe, kui vägivald veidigi taandus, algas vaikne lagunemine ja pehkimine.

Seda mõistsid kõik Nõukogude riigijuhid, aga ei mõistnud näiteks 1968. aasta Praha kevade juhtivad tegelased, kes sinisilmselt uskusid, et teevad Nõukogude võimule heateo, tuues sinna värskeid tuuli ja päikest. Eksitus! Nõukogude võim oli kui vampiir, kes sai elada üksnes pimeduses! Seepärast viidi ka tankid Tšehhoslovakkiasse, reformid keelustati ja koloss püsis enam-vähem tervena veel 20 aastat. Kuni võimule pääses lihtsameelne Gorbatšov, kes ei saanud aru, et niipea, kui lasta tuppa valguskiir, puruneb kõik.

Sama lugu on Keskerakonnaga, mis saab eksisteerida üksnes säärasena, nagu ta praegu eksisteerib. Kujutada endale ette mingit teistsugust, liberaalset ja avatud Keskerakonda on naeruväärne. Sellise erakonna järele poleks mingit vajadust, siis võiks kuuluda juba kas või näiteks sotside ridadesse. Või siis Keskerakond ilma Savisaareta? Mis asi see on? See on Nõukogude Liit ilma Nõukogude võimuta, nonsenss, loogiline uperpall. Savisaar on Keskerakonna selgroog, garantii ja ainus sisu – nagu õhk õhupallis. Kui mõni keskerakondlane nõuab Savisaare lahkumist, siis nõuab ta tegelikult oma erakonna kiiret hävingut ja hukku. Uskuda, et Keskerakonna jaoks eksisteerib mingi Savisaare-järgne tulevik ning et see tulevik on pealegi veel helge ja ilus, on lapsik. Eemaldada erakonnast Savisaar oleks sama, mis eemaldada inimeselt pea ja loota, et ta end ka pärast seda hästi tunneb.

Ning targemad keskerakondlased saavadki sellest väga hästi aru, ei urgitse ega sae oksa, mille peal nad istuvad, vaid naudivad päeva, kuni seda veel nautida saab. Pikka iga isakesele!

Aga meie, tallinlased, samal ajal ootame ja kannatame. Okupatsioon pealinnas kestab ja ma ei julge teile lubada selle kiiret lõppu. Ning pole kahtlustki, et me saame selle tõttu näha veel palju vett ja vilet, nagu me just äsja nägime nende tölplaste välja mõeldud üleüldiste koolikatsete tõttu. Jah, meid vintsutatakse tõenäoliselt veel palju.

Aga kallid sõbrad, ärme anna alla! Lihtne on Tallinnast pageda ja ennast mõnda vabasse valda sisse kirjutada, aga katsume siiski vastu pidada. See on ju lõppude lõpuks siiski meie linn! Hoiame selja sirge ja las see kuri ilm siis udutab. Ega see igavesti ka kesta ei saa.

Eesti Päevaleht 21.05.2011

Discussion

No comments yet.

Post a Comment