//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Hannes Rumm: Ettepanek: “Ehitas Eesti Vabariik”

Siim Kallasel nupp ei noki. Muidu sõidaks Euroopa Komisjoni volinik mööda Eestit ringi ja jagaks telekaamerate ees naeratades tšekke. 100 miljonit krooni Tartu Veevärgile.

Kümneid ühe-kahe miljoni krooni suuruseid tšekke uue traktori ostnud põllumeestele.

Tõsinedes võib vaid rõõmu tunda, et see nii ei ole. Õnneks kehtestas Euroopa Komisjon väga range korra selle kohta, kuidas tuleb tähistada EL-i raha eest tehtud investeeringuid.

EL-i logode ja teksti “Euroopa Liidu kaasrahastatav projekt” eksponeerimist nõutakse kõigilt toetuse saajatelt. Kohati on reeglid EL-i investeeringute tähistamiseks tobeduseni karmid, näiteks nõutakse logode paigaldamist isegi ostetud kontoritehnikale või turundusnännile. EL käitub nii selleks, et näidata oma kohalolekut liikmesriikides ning tõestada EL-i kodanikele oma vajalikkust ja vähendada nende võõrandumist sellest.

Investeeringute märgistamine toimib hästi ka Eestis. Kui 66% valijatest hääletas 2003. aastal Eesti ühinemise poolt EL-iga, siis paljud tegid selle otsuse majanduslikel kaalutlustel. Teadmist EL-i rahalise abi kohta tekitasid maanteede ääres üles seatud suured sildid “Tee-ehitust kaasrahastas Euroopa Liit”, mis meenutasid, et kilomeetripikkusest teejupist 750 meetrit maksis kinni Euroopa maksumaksja.

Isegi Tallinna linn seab suuremate objektide juurde teadetetahvlid logoga “Tallinn ehitab”, mis väärtustavad pealinna linlaste silmis. See on mõistlik mõte, sest suuremates ja jõukamates omavalitsustes pole alati selge, kas investeeringu tegija on riik, omavalitsus või erainvestor.

Eesti riigil tasub EL-ilt õppida, hakates suuremaid investeeringuid märgistama, pannes näiteks välja tänutahvli, millel on Eesti lipuvärvides logo ning tekst: “Ehitas Eesti Vabariik. 2007.” Kui valmis saab järjekordne koolikatus, veepuhastusjaam või raamatukogu, siis rivistuvad linti lõikama minister, sellest ringkonnast valitud riigikogu liikmed, maavanem ja kes kõik veel. Kõik nad teevad näo, et see maja või rajatis sai valmis just tänu neile. Eesti riik nende seljatagant kuidagi välja ei paista.

See trend üha süveneb. Üks riigikogu liige kiitles äsja Eesti Päevalehes, et on Tallinnast oma kodukanti viinud 18,5 miljonit krooni, unustades täiesti, et selle raha on kogunud Eesti riik oma elanikelt ning tema on lihtsalt osalenud ühe manulisena keerulises otsustusahelas. Sellise isetsemise taustal pole imestada, et inimesed on riigist võõrdunud ega taju riigi panust nende elukeskkonna parandamisse. Erinevalt Põhjala-naabritest ei adu eestlased, mida riik neile nende tasutud maksude eest vastu annab.

Juba asus oma nime upitama ka haridusministeerium, nõudes koolidelt oma toetuse eraldi esiletoomist. Kindlasti pole mõistlik see, kui iga ministeerium või riigiamet mängib enda nimel, otstarbekas oleks ühiselt väärtustada Eesti Vabariiki.

Muidugi ei ole mõistlik pensionärile või õpetajale pangaülekannet tehes selgituse reale märkida: teile maksab pensioni ja palka Eesti Vabariik. Ka EL maksab põllumeestele otsetoetusi, lehvitamata seejuures eurolippu.

Küll aga on arukas väärtustada suuremaid riiklikke investeeringuid. Mõistlik on panna paika piir, mis summast alates ning mis tüüpi investeeringute puhul tuleb eraldi välja tuua riigi panus. Näiteks EL-i puhul on selleks piiriks praegu viis miljonit krooni. Kui EL on investeerinud sellest suurema summa, siis tuleb tööde ajaks objekti juurde panna hästi nähtav stend ja hiljem tänutahvel.

EL nõuab, et nende panus oleks nähtav esimesed viis aastat. Eesti riigi puhul võib see aeg olla pikem, sest ühel hetkel hakkab aastaarv reetma, et näiteks koolimaja on juba 15 aastat vana ning nõuab hädasti kapitaalremonti.

Selleks et otsustada, millises kujunduses ja sõnastuses Eesti riigi panust väärtustada, võib korraldada esindusliku konkursi. Elame ajal, kus rahvuskala valimiseks ja rahvustoidu leiutamiseks käiakse mängeldes välja 30–40 miljonit krooni. Selle taustal ei käi mõne miljoni andmine Eesti riiklike investeeringute väärtustamiseks meie tublile riigile kindlasti üle jõu.

Eesti Päevaleht 05.02.2007

Discussion

No comments yet.

Post a Comment