//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Nils Bernhard Sachris: Kas kommunistide toetamisest võiks kasu olla?

22. veebruaril ilmus Rootsi suurlehes «Dagens Nyheter» Jaan Kaplinski lugu «Lääs peaks tegema oma panuse kommunistidele». Tosin päeva hiljem, 5. märtsil ilmus «The New York Timesis» Adrian Karatnycky artikkel «Tõeline Zjuganov» («The Real Zyuganov»).

Jaan Kaplinski arvab täiesti õigesti, et Jeltsini aeg läheneb lõpule, temast pole enam juhtijat Venemaale, mida see praeguses kriisiseisundis otse meeleheitlikult vajaks. Kaplinski meelest oli Jeltsinist asja äärmusolukordades, näiteks 1991. aasta augustis, rohkem võitleva revolutsionäärina kui reformijana, nagu paljud Vene juhid muistegi. Reformimiseks peaks olema osav logistikas ehk tagala varustusteenistuses, löökrühma tegevus jääb siin kõrvaliseks.

Kaplinski peab võimalikuks, et Vene presidendi valimisi ei võidagi keegi karismaatilistest persoonidest, vaid hoopis üks organisaatoreid. Julgen küll arvata (tuginedes vene publiku mõningasele tundmisele), et kui valimisi ei manipuleerita, siis on võiduvõimalused just nimelt karismaga varustet rahvatribuunil.

Kaplinski arutleb edasi, kes annaks Venemaal organisaatori plaani välja. Killustunud demokraadid ei tule arvesse. Järele jäävad ainult liberaaldemokraat Vladimir Zirinovski ja kommunist Gennadi Zjuganov. Esimene on venelasile karismaatne, kuid tema partei on protestipartei, mis on organisatsiooniliselt ebaefektiivne.

Ja nüüd jõuabki Jaan Kaplinski äratundmisele, et Lääs peaks ära kasutama kommuniste, kel on tarvis leida teiste poliitiliste jõudude seast liitlasi. Zirinovski pidurdamine oleks kõikide huvides. Ning Kaplinski arvabki, et valiku ees, kas Zjuganov või Zirinovski, tuleks kõhklemata valida kommunistid, kel on läbiotsimiskogemused ja kes on lisaks veel otsustusvõimelised. See aga tähendaks, et nad eelistavad konfrontatsioonile kompromissi, seda küll rohkem välis- kui sisepoliitikas. Kaplinski leiab, et vastandina Zirinovskile ja tema Lääne-vastasele retoorikale on Zjuganov katsunud maailma veenda, et ta on vastutustundega moodne poliitik.

Kommunistid hakkavad heaks?

Nüüd peaks vaid uutele kommunistidele selgeks tegema, et neid võiks tulevikupartnerina aktsepteerida teatud tingimusil. Näiteks ei tohiks nad mõeldagi vana üheparteiriigi või sovjetiimpeeriumi taastamisele.

Kaplinski ütleb, et seda nad ongi juba deklareerinud, ning tal on põhjust arvata, et mitte pelgalt fraasidena. Zjuganov oma kolleegidega teadvat hästi N. Liitu tabanud katastroofi majanduslikke ja poliitilisi põhjusi.

Nüüd me juba muidugi teame, et otse seadusi andev Riigiduuma on otsustanud sovjetiliidu taastada.

Eeltoodu taustal oleks päris kena teada, mida arvab Freedom House’i president Adrian Karatnycky, kelle otsene tööülesanne on jälgida demokraatiat ja inimõigusi laias maailmas. Karatnycky arvab, et Venemaa kompartei liider Gennadi Zjuganov, kes on praegu juunikuiste presidendivalimiste favoriit, teeb pingutusi näimaks mõistliku mehena.

Maailma majandusfoorumil Davoses ja ka hiljutisil kohtumisil USA äritegelastega katsus Zjuganov veenda, et ta usub eraettevõtlusse, mis on tasakaalustet tugevate sotsiaalsete garantiidega. «The New York Timesis» kirjutas ta, et ta tahab elada Ühendriikidega rahus. Niisugused lepitavalt sõbralikud ülesastumised on mõnelegi läänlasele andnud põhjust kutsuda teda sotsiaaldemokraadiks. Muidugi on ka kahtlejaid: kui Zjuganov on sotsiaaldemokraat, miks siis ikkagi on tema partei pungil täis vanu generalnaja linija asjamehi, kes toetasid 1991. aasta mässu?

Halvem kui kommunist või sotsiaaldemokraat

Kas Zjuganov on aktsepteeritav sotsiaaldemokraadi või kommunistliku troglodüüdina? Ta on midagi hullemat: konservatiivne traditsionalist, vene natsionalist, panslavistliku taasühinemise kuulutaja.

Mullu kirjutas Zjuganov mitu vägevate pealkirjadega raamatut: «Horisondi taga» ja «Mina usun Venemaasse», kus juhtmotiiviks on eriline rahvusmüstika, mis on paika pandud aastatuhandepikkuse Ida ja Lääne vahelise võitlusega, mis algas 1054. aastal skismaga ortodoksse ja roomakatoliku kristluse vahel.

Zjuganov väidab, et end kultuurilis-religioossest traditsioonist (selle peapõhjus on tööstusrevolutsioon) lahti murdes käib Lääs moraalselt kiirenevalt alla.

Tähelepanelik Zjuganov leiab muidugi selles süüdi olevad kurikaelad kohe üles ja kirjutab juutide diasporaast, selle mõju kasvamisest päev-päevalt või koguni tund-tunnilt, millest siis sugenebki Lääne inimese irdumine kristlikest moraalijuurtest. Kogu see väänutet proosa on kui kaja traditsioonilistele antisemiitlikele stereotüüpidele ja konspiratsiooniteooriale.

Eriti mürgine on Zjuganov liberaalse demokraatia suhtes (millel pole pistmist Zirinovski ideoloogiaga). Tähelepanuväärselt leebelt suhtub ta aga Stalinisse, kes olevat Euraasia traditsioonid taastanud sovjetielu keskmeks. Zjuganov väidab, et Stalin taipas hädavajalikkust siduda uued reaalsused sajanditevanuste vene traditsioonidega. Kui ainult Stalin oleks veel mõned aastad elanud, oleks ta taastanud Venemaa endise suuruse ja päästnud ta kosmopoliitidest, kes on pärast tema surma valitsenud maad mitmesuguste maskide taga.

Uue ekspansiooni ettevalmistamiseks eelistab Zjuganov strateegiliselt pöördumist sissepoole, rakendades kõik ressursid «siserevolutsiooni» teostamisele. Ilmselt arvab Zjuganov siin, et Venemaa võib oma rahvusvahelisi suhteid korraldada õige suvaliselt. Marxist ja Leninist läheb ta vaikselt mööda (kuigi peab end kommunistiks). Seevastu kirjutab ta õige eleegiliselt Venemaast kui «idealismirahvusest», «unistajate rahvast» ja «mobiliseerivast rahvast».

Läänes arvavad mõned, et need pole muud kui valimisaasta liialdused. Zjuganovi kirjutised aga veenavad meid, et tegemist pole mitte poliitilise sobimuse otsimisega, vaid neis on selgelt näha autori ekstreemne olemus.

President Zjuganov?

Mida tähendaks president Zjuganov Läänele? Ta astuks üles ohtliku moraaliabsolutistina, mis vägagi meenutaks sovjetikommunismi didaktikat (kõigi õpetamist kõikjal). Ta hakkaks rõhutama N. Liidu ajaloolist osa USA rivaalina. Presidendina oleks ta peaeesmärk tuua kogu endine N. Liidu territoorium Vene valitsemise alla, rajada tihedad suhted islamimaailma ja Hiinaga.

Tulebki välja, et Zjuganov polegi kommunist, vaid midagi hoopis halvemat. Ei punane ega roosa, vaid valge – Vene natsionalismi kehastus, kes peab pühaks vene õigeusku, slaavi ühtsust ja imperialistlikku laiutamist. Juba praegu on ta GATTi oponent, nimetades seda suurärimeeste vandenõuks.

Ta ründab ÜROd ja sellest tulenevat välismaalasist domineerit maailmavalitsust. Ta põhjab IMFi, mis pidavat petma väikest inimest. Siseturu loosungiks on võitlus ebamoraalse abordivabadusega ja läbinisti korruptsete poliitikutega. Ta usub, et Venemaa on see maa, kus jumal ise elab.

Kas ei tule tuttav ette?

Lääs peab väga hoolikalt mõtlema ja kaaluma, enne kui ta Jaan Kaplinski õpetuse järgi toimima hakkab ning Zjuganovit ja tema nomenklatuurat toetama asub.

Postimees 28.03.1996

Discussion

No comments yet.

Post a Comment