//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Luup

Nils Bernhard Sachris: Prototüübid Mesmeri ringis.

Nils B. Sachris ja Karl Wilhelmson (Toomas Hiio) otsivad ajaloost Jaan Krossi romaani “Mesmeri ring” tegelaste kujundamisel eeskujuks olnud inimesi.

Enamik ülikoolimälestusi jaotub kahte rühma: esimestes, nendes igavamates, kirjutab autor peamiselt sellest, milliseid raamatuid ta luges, kuidas eksameil käis, ka sellest, kuidas eesti asja aeti; teistes, nendes huvitava-mates aga peaasjalikult sellest, kellega, kus, kuidas ja mõnikord ka miks tempe tehti ja joodi. Omaette liigi moodustavad romaniseeritud memuaarid või memuariseeritud romaanid, nagu Kross enda teost nimetab.

Prototüüpide leidmine ei ole “Mesmeri ringis” just kergeks tehtud. Loomulikult segab ka teadmine autori ilmsest muigevudinast juba ilmunud ja ilmuvaid sellesuunalisi katsetusi lugedes. Mõni tegelaskuju on vaatamata memuaarsusele siiski koondportree, teise nimi lausa välja öeldud, kolmas nii kergelt maskeeritud, et kes vähegi kursis, peab ära tundma. Ja mõned tegelased on kord päris- kord varjunime all, mõnikord üks ja sama isik erinevate nimede all, kas kogemata või mingitel kunstilistel kaalutlustel ja kui, siis millistel, ei ole aru saada. Kuigi jah, ega me prototüüpide otsimisega liiale ei lähe? Teeme seda ju ka kõikide teiste romaniseerit mälestustega, nagu kasvõi A. H. Tammsaare Mauruse kool. Teame, et õpetet kirjandusloolaste meelest on prototüüpide otsimine halb – tõeline kirjanik aina loob koondportreesid ja -karaktereid, mis eredalt oma aja olemust ja olukorda edasi annavad, olles nii kogu maa ja rahva peegelduseks kunstis.

Kirjutanuks Jaan Kross sellest ajast põhjaliku mälestusloo, oleks see võinud toimida ajaloo-allikana. Nii nagu on teinud Juhan Kõpp, Anton Jürgenstein või teemalt ja jutustamise ladususelt kõige lähedasemana Otto v. Grünewaldt. Kross ei suvatsenud seda teha. Ja nüüd ongi meil käes üks mõistatuslik romaniseerit memuaarlugu või memuariseerit romaan. Hea muidugi seegi, kuigi krossiliku elegantsiga kirjutatud ajalugu oleks parem olnud. Sest juba igikrossilike (topelt)mõttekriipsude üllatava vähesuse tõttu “Mesmeri ringis” tunneb lugeja puudust joycefitseeritud Costeri pretensioonikusest.

Pealkirjast

Miks Kross ristikirikust tuntud ühispalvet Mesmeri ringiks nimetab? Kas ainult ühissoovi ajal kätest kinni hoidmise pärast? Või on siin selle raamatu kvintessents – soovunelmate lootusetus ja ometi nende täideminek 50 aastat hiljem, ehk küll peaaegu Atlandi Harta tegijate järglastele vastumeelselt. Muidugi, palve on üllas. Ei paluta Jumalalt seda, mida vanemad tavaliselt oma hädasolevale pojale paluksid, et ta säästaks nende last, kingiks talle elu ja annaks poja tervelt tagasi. Tarma ei tihka nii paljut paludagi, ta tahab, et Jumal annaks pojale edasi poliitilise teate, et maailma vägevad on kokku leppinud Eesti maa ja rahva vabaks saamises pärast sõda. Nad usuvad, et see teade annaks Indrekule jõudu katsumustest jagusaamiseks.

Kas mitte kogu meie rahvas ei moodustanud Mesmeri ringi, soovides neetud võõra võimu lõppu? Nagu pea kõik selle raamatu tegelased, välja arvatud vast Lax Maosson alias Max Laosson.

Indrek

Äratuntavad oleks ju enam-vähem kõik tegelased, kuni tubakavabrikandist vilistlase karaiimist prouani – kui nad muidugi üldse olemas olid. Kuid siis peaksime alljärgneva asemel avaldama tegelaste loetelu tabeli kujul, aga seda ei taha ei meie, ei toimetaja. Nii võtamegi ette põhitegelased ja oma suva järgi ka valiku kõrvaltegelastest.

«Mesmeri ring» on Jaak Sirkli elukäigu jätk pärast Wikmani kooli lõpetamist, teisisõnu Jaan Kross üliõpilasseltsis Amicus. Juhtivaks kujuks on seal Indrek Tarma (Andres Raska) ja seda mitte ainult seepärast, et Sirkel ta 1938. aasta II semestril paatriks valis, vaid oma legendaarseks muutunud traagilise elukäigu tõttu.

Nii nagu Tallinnas oli suusahüppaja ja võidusõitja Veldemann trikolooride jagaja (Kadrioru staadionil pärast Eesti-Läti jalgpallimaavõistlust), nii tegi seda Raska Tartus, pakkudes kesklinnas Amicuse värvilinditükke inimestele rinnas kandmiseks. Veldemann kadus kohe, lausa ime, et Raska jäi veel tegutsema ja «Rahvuslikke perspektiive» kirjutama ning seda Priidu Vellikule (või Vellekile, autor ei ole vist suutnud otsustada, kumba nimekuju tarvitada) pakkuma. Kas tema «Rahvuslikud perspektiivid» ka tegelikult olemas olid ja kui olid, siis kas nad ka praegu mõne salastruktuuri arhiivis alles on, me ei tea. Meile jääb ka arusaamatuks, miks on pidanud Kross Eesti teisest odaheitjast (kaks üle 70 m meest meil siis oligi – Sule ja Issak) Friedrich Issakust tegema kettaheitja. Oleks ju võinud odategijaks jätta. Nüüd võib mõni veel ütelda, et Kross ei tee kettal ja odal vahet.

Jaan Kross annab ühe aja-määratluse – 26. aprill 1941 kell 10 hommikul. Ööl vastu seda päeva võeti Indrek Lepiku tänaval kinni, kui ta Irja Kuldve uksest välja astus. Nii et Tartus käisid asjad aeglasemalt kui pealinnas. Põhjus võis olla ka selles, et Indrekut püüti värvata NKVD kaastööliseks. Tema surma 1942. aasta algul, igal juhul talvel, võis autor loo kokkusobitamiseks pool aastat varasemaks tuua. Ajalooallikad märgivad tema surmaajaks 16. juunit 1942. Aga Siberisse jäänutel on tihtilugu mitu erinevat surmadaatumit.

Jauram

Kirjanduskriminalistika võtetega arvame olevat kindlaks teinud Elvo Jaurami prototüübi ja peame teda Kaljo Korneliks (kelle isa oli tõepoolest toimetajamasti mees, nimelt ETA direktor). Kornel on seesama hoiakuga skaut «Wikmani poistest», kelle isa oli esimese ilmasõja ajal Peterburi ratsaväeakadeemias õppinud ja hiljem Vabadusristi kavaler. Samuti sobivad kokku Jaurami «Wikmani poistest» tuttav SD munder jaanipäeval 1943 ja tema töötamine Tartu Näituse tänaval 1941. Ning Fibichi poeemi olevat ta teda tundnute sõnul tõepoolest tüütuseni kääksutanud. Kaljo Kornelil ei õnnestunud Läände pääseda, ta tegi läbi Vene vangilaagrid ja suri Eestis 1964. Tema isa, amicus juba 1923. aastast, arreteeriti 1940 ja jäigi Siberisse.

Romaniseerit vahepala nr 1

Keerulisem on lugu Toomas Paaliga. Teda, Gustav Adolfi lõpetanut, on Sirkli concoetorite hulgast raske leida. Et concoetoreid oli 46 ja toonane Amicus erinevalt tänasest vägagi Lõuna-Eesti ja üsnagi Tartu-keskne, sobib gümnaasiumi poolest Toomaks vaid üks mees, kes see aga kindlasti pole. Tuleb arvata, et Kross on siinkohal coetustega (või gümnaasiumidega) sama meelevaldselt ümber käinud nagu väikese Trulli puhul.

Wikmani Trull

on juba Amicuse õllelauas ees, kui Sirkel koos Jaurami ja saladusliku Toomaga esimest korda Seltsiga tutvust tegema lähevad. Tegelikult see nii olla ei saanud. Väike Trull on ju muude tunnuste poolest Oleg-Lembit Mutt, kes Amicusse astus alles teisel semestril 1939. See ei saanud nii olla ka teise asjaolu tõttu. Ajaloost on teada, et Sirkel ja Jauram käisid Amicuse 1938. aasta II semestri esimesel külalisõhtul ja astusid kohe seejärel Seltsi. Nendega koos kevadel Wikmani lõpetanud Trull ei saanud kohe mitte kuidagi varem seal olla. Kõik muu on tõsi. Ka Victor Muti arreteerimine üsna kohe pärast okupatsiooni algust oma talus/mõisas Kaagjärvel, mida, nagu juba Wikmani poistest teada, väike Trull tõepoolest sõja ajal pidas. Pärast sõda juura inglise filoloogia vastu vahetanuna oli ta kuni surmani 1986 TÜ inglise keele õppejõud.

Riina

Ühes uuemas üliõpilasaja loos vist peabki olema ka kaastudengist femme fatale. Nüüd on Kangro «Jäälätete» õnnetu naiskorporandi Asse Jairuse kõrval ka Harmoonia liige Riina Laagus, tegelikkuses Tiiu-Hella Oinas. Autori suhtumisest võib järeldada, et silmapaistev isiksus kohati üsna maavillases ja tõusiklinlikus Tartu üliõpilaskonnas oli. Seda lubab järeldada ka Riinal puuduv, kuid Katharinast Virveni obligatoorne olnud kannikeseuits.

Riina saatus oli traagiline. 1944 ei õnnestunud tal Eestist põgeneda, ta arreteeriti ja veetis 10 aastat või enam Intas ja teistes laagrites. Pärast vabanemist ei lubatud tal Eestisse tagasi pöörduda. Tiiu Hella, siis juba Hallik, suri 1980. aastal Lätis.

Romaniseerit vahepala nr 2

Ilmselt jääbki salapäraseks Irja Kuldve prototüüp – muundub ju nimetet tegelane loo käigus 1938. aasta talve II kursuse klassikalisest filoloogist (so sündinud mitte hiljem kui 1919) 1941. aasta sügiseks kaks aastat suurt linna võõrastanud ja läänemeresoome keeli õppinud 20-aastaseks Kambja tüdrukuks, kes seega sündinud 1921! Ühendama jäävad neid kahte vaid Harmoonia, proua Raudsoost akadeemiline ema ja balletiharrastus. Prototüübi peitmine on Irjaga seotud asjaolude tõttu mõistetav ja juba raamatu esilehel romaniseeritusega ära põhjendet.

Marditeater

Ja nüüd kõrvalisemate tegelaste juurde. Hulgaliselt on neid marditeatri etenduses.
Me ei saa kuidagi jälile BMW-tsikli omanikust concoetor Trimmile. 30-aastaste ring selles seltskonnas peaks õige ahtake olema, kuid ei aita see midagi. Ega Trimm pole ometi Ferdinand Tenno, kes õppis usu- ja filosoofiateaduskonnas, kuid kes meie andmeil teenis elatist mitte mingi Tartu keskkooli ajalooõpetajana, vaid Tartu lendsalgas pritsimehena.

Hitleri-rollis Leo Kampe on tegelikult Leonid Rampe, kes õppis sel ajal juurat, hiljem aga lõpetas Hamburgi ülikooli arstina, asus Austraaliasse ja ajas seal kuni surmani 1987 aktiivselt Eesti asja. Kärumehed Kees ja Särg on päris nimed. Kaks sellist concoetorit olid Sirklil tõepoolest, esimene majandus- teine farmaatsiatudeng. Ka kaasvõitleja Kaigas oli olemas, tema veskimasinatehas Tarmas asus toonase Viljandi, praeguse Tõnissoni ja Vaksali tänava nurgal.

Paljude amicuste sõber, latinist, artist ja entsüklopedist üliõpilasseltsist Üllasto Tuudo Kaarep on Rudolf Laanes, kelle pärisnime Kross ju päris algul tegelikult ei varjagi. Ka tema hukkumine Tartu lahingute ajal ülikooli võimla kustutamisel on ajalooline fakt.

Kui nüüd lugeja on juba arvama hakanud, et miks üldse niisugune prototüüpide kallal jahmerdamine, palju lihtsam oleks ju autori enda käest otse küsida, siis vastuseks võime öelda, et mõne isiku puhul annaks Krossil endalgi vist tagantjärele arutada, et miks ta just nii, aga mitte teisiti nimesid andis. Kaks suurepärast klaverdajat Tahtpuu ja Uip. Mõtleme korraks ja näeme, et eesti keeles pole tahtpuud, küll aga tunneb iga lõunaeestlane uibopuud. Asja konks on aga selles, et kohviõhtu toimumise ajal oli Amicuse liikmete hulgas kaks Uibopuud – Heino ja Evald, üks neist kindlasti esimese numbri tantsupianist, daamide lemmik ja viina-viskaja. Või mõlemad? Heino suri 1963 Miamis, Evald langes juulis 1944 Narva lähedal.

Konvendivanem Kurm, kellega Sirkel oma libreto-asja järelkajasid vaeb, on 1991 kõrges eas meie hulgast lahkunud jurist ja majandusteadlane Leo Kangur, kes oli tõepoolest kahe panga nõukogus. Ajaloost on teada, et ta valiti konvendivanema ametisse Amicuse aastapäeval 1938. Ta istus kinni ainult 1944. aastal, SD-vangina, ja jäeti Vene ajal vabakäiguvangiks nagu kõiki.

Polpol ja juunikommunistid

Kurm ja Indrek teavad, et Amicuses on kaks polpoli meest – Tulp ja Juursoo. Tegelikult oli neid sel ajal viis (so ametnikke, sest informaatoreid ei oleks isegi Indrek teadnud), kes neist aga prototüüpideks on, jääb teadmata. Pole ka Kross neile erilist tähelepanu pööranud, nimetades vaid, et Juursoo on Amicuses seitsmendat, Tulp neljandat aastat. 1938. aastal töötasid Tartus ainult Muhel (ametnik) ja Koppel (vanemassistent), mis muidugi ei välista, et ka kõik ülejäänud marditeatri ajal Seltsis olid.

Muudest tegelastest on Hans Kruus loomulikult nii äratuntav, et Kross on lõpuks ka ise tema varjunimest loobunud. Lugu sellest, kuidas ta Smolnõis Stalini burzhuikasse kuses, oli mitmesuguste variatsioonidena (burzhuika asemel on ka lihtsalt kapist juttu olnud) varemgi teada, igal juhul täiesti tõepärane. Tema kasupoeg, jurist Heldur Raudsoo (kes polnud juunikommunist) on kadunud Hillar Randalu, endise nimega Bachmann (Kruus abiellus kaasvilistlase Adam Bachmanni lahutatud naisega). Proua Raudsoo, Harmoonia liige ja Irja Kuldve akadeemiline ema on Ilme Randalu, Mihkel Pilli tütar, siis teise põlve põllumajandusteadlane.

Luuletaja Petkel saab olla ainult Johannes Semper, kuigi Mesmeri-Petkelil on ihulisi ühisjooni ka Valmar Adamsi ja August Allega, kes aga kumbki polnud amicused. Asjad paneb paika likvideeritud Amicuse varade kolimine kõrvalasuvasse Petkeli naise majja, nagu see ka tõepoolest toimus.

Teised amicused

Möödaminnes on Kross skitseerinud teisigi Amicuse rohkem või vähem tuntud tegelasi ja nende abikaasasidki. Doktor Tüür on Ulrich Karell, tema kuldpunaka juuksepahmakaga Laura-proua aga temast 27 aastat noorem abikaasa Maimu, Tartu sadamakapten Usina tütar. Mõlemad pääsesid (Moero või Nordsterni uputamise üle elanutena) Läände. Vilistlane Abel, kohtuminister, on tegelikult Albert Assor, kes arreteeriti 1940 ja suri Siberis 1943. Vandeadvokaat Höövli prototüüp on veidi salapärane. Oli ju ainuüksi nooremat sorti (umbes 40-aastasi) Amicuse vandeadvokaate 1938. aastal Tartus tervelt 14. Miskipärast arvame siiski, et Höövli prototüübiks on Heino Riomar, kes praegu Göteborgis pensionipõlve veedab. Vilistlaskogu esimees ei olnud tol ajal Vaabel, vaid Hermann Sumberg, vandeadvokaat, kes 1964. aastal Tartus (Siberist tagasipöördununa) suri. Miks annab Kross Sumbergile just sellise pseudonüümi? On võimalik, et ta ajas lihtsalt segi ja pidas tõepoolest Amicuses olnud vandeadvokaati Jaak Vaabelit V/k esimeheks – ühe isiku teiseks nimetamine ei ole «Mesmeris» just tavaline. Ja muidugi naistelembene Artur Tõeleid-Kliimann (Keermann) ja tema paljutõotav assistent Väino Lang, kes mõlemad raamatus sees. Mõlemad lasti sakslaste (või ksv!! jauramite) poolt hukata juba suvel 1941.

Pallaslaste pildid, lauahõbe, tammepuust laud ja rahvusjook

On üks erakordselt huvitav nimevarjutamine, nagu tõelises shiferdamises, kus alati kasutatakse vähemalt kahekordset shifrit. Poolkiilas, piipusuitsetav tõmbleva põsega närvitohter Kardla, kes sadistliku lapseloogikaga Tooma improviseerit kunstiteooriaid purustab ja häid napse segab. Tema nimi juhib dr Mardna juurde – kasutab ju Kross ka koodisüsteemi, kus säilitatakse sisekonsonandid. Aga Mardna ei saa see olla, ta istus ju sel ajal Siberis vangis! Tegelikult on see hoopis Martinoff, Mardna vend, kes jättis nime eestistamata ja kelle üks väga vaatamakiskuv pliiatsijoonistus prof Puusepast praegugi prof Arvo Tiku kabinetti Närvikliinikus ehib. Ja 1940. aastast dr medina võis ta Saksa ajal kliinikujuhataja kt olla küll.

Kallaspoolt tuleb pidada üheks ristandiks. Elukoha järgi Kalevi tänaval oleks nagu Tartu tuntud naistearst, Tartu Erakliiniku juhataja Rudolf Bernakoff (talle kuulus Tartu ilusaim kiviktaimla umbes seal, kus praegu laiab valmisehitamata kompartei komandantuur). Ainult et Bernakoffil polnud lapsi. Kardla trabant Aaro Kallaspool sobiks kõige oma literaadikalduvustega hoopis prof Felix Lepa perekonda. Mis aga puutub lauahõbedasse ja esinduslikku pallaslaste kogusse, siis need olid olemas nii Lepal kui Bernakoffil. Ja amicused olid nad kolmekesi kõik.

Kas kõik eestlased olid judenfresserid?

Dr Fain, kel kübe juudi verd soontes ja keda Lingmäe katab, on tegelikult arst Leonid Vainer, kes Simuna jaoskonnaarstina tõepoolest ilma suurema vaevata Saksa okupatsiooni üle elas. Ja tema katjaks loomulikult tuntud meditsiiniprofessor Artur Linkberg. Leonid Vainer on näide juutide valikuvõimatusest 1939-41 Eestis – Tartu saksa korporatsiooni Fraternitas Academica liikmena ei oleks tal vast raske olnud Umsiedlungiga kaasa minna, ükski arukas juut aga sel ajal enam Saksamaale ei kippunud, olgu idast tulev nii hull kui tahes. Kaasaminek uue võimuga oli suurele osale Eesti juutidest vähemalt vastumeelne – olid ju paljud neist või nende vanemad, kui Eesti väed 1919 Pihkva vallutasid, just selle sama võimu ja vene juudi-pogrommide eest Eestisse põgenenud. Ja eestlastest polnud ka 1941. aastaks judenfressereid saanud.

Mõningatest isevärklikest asjadest

1. Miks laseb Kross laulu lõpetamiseks hüüda cantus excess pro cantus ex est? Kas lihtsalt nalja pärast, et kas ikka panevad tähele?
2. Conrad Veidtil pole «Juut Süßiga» midagi pistmist olnud. Ta oli juut, emigreerus 1932 Hollywoodi – ja «Juut Süßi» väntamise ajal mängis «Bagdadi vargas» ning «Casablancas». Oli küll üks Veit, nimelt Veit Harlan, kes tegi «Juut Süßi» rezhii. Juut Süßi tema filmis kehastas hoopis Ferdinand Marian.

Alguse juurde tagasi

Kross seab meenutamise kohaks ilusa poissmehekorteri Mälari kaldal Stockholmis. Korteri omanikuks on Elmari poeg Välisson. Stockholmis elas üks vana amicus eesnimega Elmar küll, nimelt Kirotar. Kirotar ta ilmselt siiski ei olnud. Sest kui Rootsit väisava Krossi iga sammu jälgijatelt kohaliku NL-i saatkonna vastavast osakonnast oleks Tallinna jõudnud teade, et Kross elas Stockholmis Kirotari poja korteris, oleks see olnud ilmselt üsna pikaks ajaks Krossi viimane välisreis. Nii oluline mees oli 70-aastane Kirotar veel küll.

Tuleb välja, et mida kõrvalisem tegelane, seda rohkem kuulub ta selle raamatu memuaari-poolde. Aga mitte ilmtingimata ka vastupidi. Sest Jaak Sirkli seiklused vähemalt on üsna tõepärased, olgu nüüd tema ja tema kaaslaste mõtete ja targutustega kuidas on – kahtlane, kas ka Eesti eliitgümnaasiumi lõpetanud poisid 1938. aastal nii tarku mõtteid mõtlesid ja nii tarka juttu rääkisid, nagu Kross neid tegema on pannud. Ja kui see tõepoolest nii oli, siis on tänapäeva Eesti haridussüsteemis miski väga mäda.

Kross ei kõhkle vajaduse korral ajaloolist tõde koost lahti võtmast ja teises järjekorras ja teistest komponentidest uuesti koostamast, seda tegevust ise romaniseerimiseks nimetades. Mistõttu Krossi romaniseeritud memuaaride tarvitamist ajalooõpikuna ei saa põrmugi soovitada.

Käesoleva kirjatüki koostamisel on kasutatud «Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944» andmebaasi, Eesti Ajalooarhiivi materjale ning isiklikke (Nils B. Sachris jt) mälestusi.

Luup, 27.05.1996.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment