//
hetkel sirvid...

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII

Nils Bernhard Sachris: Kuidas minust sai eüslane ja mida tegid seltsivennad Eestis 28 aasta vältel enne taasavamist

Kui mina EÜSi tulin, oli EÜS juba ammu suletud, laiali saadetud, varad ära võetud, ägedamad vennad maha lastud või Sarmaatia lagendikel surnuks näljutatud. Lühidalt, juhtunud oli hirmsaid asju. Kõik see, mis oli tabanud eesti maad ja rahvast, oli ekvivalentsel viisil tabanud ka Seltsi. Et kinni pidada ajaloolisest tõest, tuleb muidugi ära märkida, et kõikide konventide käsi oli samamoodi halvasti käinud. Isegi venelaste omad olid allutatud Lauristini ja Ruusi löögile (eks nad kõik olnud ühesugused lurjused, aga need kaks tulevad vähemalt minul ikka esimesena meelde, kui juttu tuleb ENSV poliitgangstereist).

Vene konventide juurde tagasi tulles, värvekandvaid oli kaks : Fraternitas Aeterna ja Fraternitas Slavia . Aeterna koondas endasse mõnevõrra peenemat ja snooblikumat vene seltskonda, Slavia arvati kiskuvat punakanti (vast mängis ominoosset rolli punane tekkel?). “Tõe tunnil” aga andis enamelitaarne Aeterna hoogsalt punafunktsionääre — neid oli ju kõikvõimalikesse organeisse vaja. Millega ma ei taha ütelda, et kõik aeternused oleks punased olnud, sugugi mitte, ka kõige hullemas seltskonnas leidub ikka mõni korralik inimene: markantseks näiteks poliitbüroo ja Gorbatšov. Kui lugeja nüüd ütleb, et see oli ju see ertskaabakas, siis ta eksib: gangsterite taustal oli Gorbatšov lausa õnnistegija ise, ainult et ta ei tulnud välja Oxfordi kriketiklubist, vaid poliitbüroost — ja ma arvan, et impeerium oleks hukkunud ka temata, ainult Selts taasavatud tükk aega hiljem.

Ühe sõnaga, kui mina 10. jaanuaril 1943, terve semestri hilinenult, Tartu jõudsin, polnud siin seltse ega midagi, konventidest peaaegu et polnud juttugi. Samal ajal peeti pidusid ühtevalu, kursuseõhtuid tundus üleliiagi palju olevat. Ei, seda küll ei saa ütelda, et ainult õppimisega tegeleti. Elulained käisid õige kõrgelt ja viina joodi rohkem kui tarvis.

Ma pole küll uurind, aga olen kindel, et vanemad semestrid hoidsid kokku seltside ja konventide kaupa.

Kas ma olin Tallinna gümnasiastina mingilgi määral vähemalt kuulnud üliõpilasorganisatsioonest? Olin küll, miks ei olnud. Ma käisin Jakob Westholmi poeglaste era-humanitaargümnaasiumis. Alustasin 1931. aasta sügisel ja käisin nii kaua kuni käia lasti. 1940. aasta sügisel löödi vanemad klassid (mina ka) Prantsuse Lütseumiga kokku (meie ja nemad olime Tallinnas ainsamad prantsuse keele õppijad — pealegi veel esimese võõrkeelena). Lõpetasin kooli 1942. aasta mais, olime 24. lend (Jaan Kross oli 20. lennus).

EÜSi tundis iga kooliskäinud eestlane — vanim, Kalevipoja-õhtud, lipp — need olid ju päris õppekava-asjad, olgugi et haridusministriks oli kolonel Jaakson, kes poiste jutu järgi ka magas mundris. Meie koolis lehvis selgelttajutavalt Pätsi-vastane vaim, vaata et päris tõnissoniaanlus. “Vaikiva oleku” ajal visati sealt korraks välja (eksamitega tagasi) Ado Ado poeg Anderkopp , lõplikult sai sule sappa permadissident Ivar Paulson , kes sai paguluses kuulsaks oma põhjaliku uurimusega “Das Glauben der nördischen Völker”, suri noorelt. Need poisid olid minust paar klassi ees, aga nemad kui näited illustreerivad üldist meelsust.

Nagu eelpooltoodud kooli ja tema vaimsuse iseloomustusest peaks selguma, oli minusugune mees küps EÜSi jaoks. “Veljesto” imponeeris vaata et rohkemgi, aga see tundus mõttevõimsuselt üliinimlik, mõte, et seal võiks liige olla sonettide kirjutamise oskuseta, tundus kohatu.

“Sakala” ei tulnud kõne alla, üldse hakkas värvide, mõõkade ja ekstreem-commentiga jampslemine ülearusena tunduma. Või toimus konventide ja chargiertede üle järelemõtlemine siis, kui neid enam polnudki. Ja võib olla, et see, mis neist järele jäänud oli, oligi vaimsus.

Ja kui selle jälgi hakkas otsima üks noor mees, siis oleks ta peagi EÜSiga kohtund. Ainult et ei kohtund põrmugi, tuttavakski ei saanud. Ja siis läksid ajad aiva kurjemaks, üliõpilasorganisatsioon ei tulnud mõttessegi. Ma ei tea, kuis kaasaegsetega oli, minu jaoks tundus sovjetiriik ja meie temasse kuulumine lõplik olevat. Või et kui pääseme, siis ehk tuhande aasta pärast. Ma ei kujutand ette, et meie peaksime vene orjusest pääsema, kui Moskva gangstereid oli otse palutud Teheranis, Jaltas ja Potsdamis meid vägivallaga ahistada, meist ajuvabu mankurte teha. See, et VOA häälitses, ei paistnud meid küll põrmugi aitavat. Otsus oli minu jaoks lõplik. Ometigi ei olnud ma ka mingiks koostööks okupatsioonivõimudega valmis, ei läinud ma komsomoli ega parteisse, katsusin vältida nendega suhtlemistki. Ja see oli täiesti võimalik (või peaaegu võimalik). Näiteks Uno Sahva juhatatud ülikooli õppejõududest-meesvõimlejaist alguse saanud Mustametsa sporditare seltskonnast aina astuti ja astuti, ikka sinnasamusesse. Kui see huviring 1963. a. maja ostis, siis oli komparteilasi 20-st 2 (või 3). Meeste vananedes ja karjääriredelil tõustes tõusis ka parteilisuse kvoot ja peatus poole peal.

Aga ometi oli ka siis olemas inimesi, kes olid kindlad, et monstrum nimega NLiit mitte ainult et ei püsi kaua, vaid laguneb peatselt. Neid peeti muidugi imelikeks, mittepragmaatilisiks, oma ainust elu mittekasutajaiks — ühe sõnaga, “inimesiks, kes ei oska elada”.

Üks niisugune mees oli seltsivend Evald Tekkel , coetus 16/II, vanamees 19/II, keda tundsin õige lähedalt: ta oli minu naise isa. Kui me praegu aina räägime “heauskseist”, kes elavad võõra maa peal või korteris, mis on olnud küüditatu oma, siis tuleb mul sobiva vastandnäitena see mees silme ette. Kui ta koos oma teise väimehega 1953. a. Peedule ehituskrundi võttis, siis nägi kadunud vil! Tekkel tükk vaeva, veendumaks kruntide juriidilises staatuses, et neil poleks varem olnud teist omanikku kui Eesti riik. Ta oli raudselt veendunud, et tuleb päev, mil pärisomanik pärib aru, kuidas tema maale võis tekkida teine omanik. Kuidas nüüd nimetada niisugust inimest? Pahauskseks või? Et oma seisukohta päris utreeritult esitada, et kellelgi kahtlust poleks tema suhtumises “murdmatusse liitu”, siis ei ostnud ta Elva ja Tartu vahel sõitmiseks aastapiletit, mis maksis 12 rbl., vaid ikka kuukaupa à 1.40. Põhjendas ta oma teguviisi uskumatult lihtsalt: “Aga kui see riik kaob enne kui minu piletiaeg täis saab? Kes kannab minu kahjud?”

Niisuguseid mehi oli EÜSis. Ja kui vilistlasel Evald Tekkelil Peedul maja valmis sai, oli varsti kohal ka Alo Tilk, et lase me peame sinu maja ja krundi abiga Seltsi suvepäevi, ega meil maja muuks vaja pole, kui et sooja ilma korral palitud verandale panna. Muidugi oli Tekkel nõus ja varsti paarkümmend meest kohal, kelle palitute verandale panemisega minagi tegelesin.

Alo Tilga juures tuleb nüüd pikemalt peatuda, tema oli minu Seltsi võtja ja kuni oma maiste päevade lõpuni põrandaaluse EÜSi A ja O .

Tilka tundsin ma juba päris kaua, olin temaga tuttav juba siis, kui ta enne arreteerimist elas Lepiku 1a. Selles majas elas kaks minu head tuttavat, kellega tihti pokuleerimise najal tuju tõstsime. Üks neist oli nüüd juba surnud frater esticus Leo Alev , teine oli seltskondlikku algõppust saanud Fraternitas Liviensises, minu vanem koolivend Eugen Allik . Nende ja nendega seotud vägitükkide kaudu tundsin ka Alo Tilka. Ja ega ta rohkem kui vahest 5 aastat polnudki vabaduses olnud, kui saabus suvepäevade eestvedajana Peedule. Võeti mindki seltskonda.

Ja nüüd tegi hr. Tilk mulle ettepaneku, et miks minagi ei võiks vennaskonnaga ühineda. Minul polnud põhimõtteliselt selle vastu midagi, kuid vastupidiselt oma tavakäitumisele muutusin äkki iselaadselt ametlikuks ja küsisin Tilgalt otse, et kas see ikka nii lihtsalt käibki, et kas tema üldse võib mind nii “mir nichts, dir nichts” vastu võtta. Tilk sai vaata et pahaseks, mäletan selgesti teda ennast EÜSi viimaseks oldermanniks nimetavat, kes võib uusi liikmeid sisse võtta ja vanu välja arvata, temal olevat selleks täisvolitus. Nüüd, targem olles, saan aru, et Tilk ei saanud kuidagi korraline vanamees olla (tema ise ütles ikka oldermann), ta oli 1940. a. saatuspäevil ammugi vilistlane (või oli ta buršvilistlane, ma ei tea tänaseni, kas tal oli ülikool lõpetatud — seda kõike pean häbiga tunnistama, kõike oleks ju võimalik ürikutest järele vaadata, kuid ma kirjutan “memuaare” just niisuguse mäluseisuga, nagu see parajasti on).

Olen mõtelnud, et Tilk oli ju üks Seltsi likvideerimise juures olijaist, kes aitas, et väärtuslikke materjale (mitte ainult kuld ja hõbe) kaduma ei läheks, Tilk oli üks neist, kes teadis, kuhu on peidetud Ajalooline Lipp. Nii vähemalt ütles ta mulle, ega ütelnud ka juba lõpu ees seistes, kus see aare on (aga ega ma ei küsinudki seda, ei julgenudki teada, et ehk ei suuda vajalikul tunnil vaikida). Hiljem on ksvil! Tammur arvanud, et Tilk ikkagi ei teadnud lipu peidukohta, vast tahtis lihtsalt mulle imponeerida.

Arvata aga tuleb (või võib), et 1940. a. suvel mingi lepe tehti, kuidas Seltsi asju ajada ja võib-olla sai Tilk tõepoolest erakorralised volitused. Miks mitte? Ksvil! Tammur oli tol ajal asjade lähedal, tema aga ei ole mulle kindlalt ütelnud, et Tilk poleks tohtinud nii teha, otse vastupidi on tema mind aktsepteerinud kui olude sunnil erakorraliselt EÜSi vastu võetud vilistlast. Ja kes teab, ehk tehti lõplikke otsuseid, kuidas Vene okupatsiooni all asju ajada, veel hiljem, näiteks 1944. a. suvel, kui pea kõik aktiivsust üles näidanud seltsivennad (Kross , Tammur , Sarv , Bernakoff jt. SD vangidena Patareis istusid). Minule oli Tilk oldermann ja tema oli kuni surmani Seltsi asjade ajaja. Nii palju, kui neid just ajada saigi. Mida siis tehti? Tilk korjas iga mehe käest 10 rubla kvartalis, s. o. 40 rubla aastas. Tal oli must taskuraamat, kuhu kõik mehed ja nende repartid olid sisse kantud. Ma mõtlesin vahel, et kui Tilk jälle KGB küüsi satub, küll saatana sulaseil siis saaki oleks. Kui palju vahistamisi toimus Stalini ajal lollide külalisraamatute sissekannete järgi! Tean juhtumit, kus terve raamatutäis rahvast Siberisse kihutati (dr. Roog , dr. Müürsepp jt.). Aga ajad olid juba muutunud. Ja koguni nii muutunud, et ksvil! Ants Rulli “personaalküsimust” oli arutatud Maarjamõisa haigla parteikoosolekul, et mis professoriga ette võtta, käib EÜSi meeste matustel haual laulmas ega hooli millestki ega kellestki. Ei võetudki midagi ette, Rulli oli edasi üldkirurgia kateedri professor ja oli ka edasi leinalaulu lauljate seas. Ajad polnud enam endised. Kuigi oleksid ju võinud olla, kuid mingi nõrkus oli juba sovjetivärgis tunda. Jumaluke, kes oleks sm. Stalini hiilgepäevil julgenud haual laulda või EÜSi nimegi suhu võtta!

Nii ei tea ma tänaseni täpselt, mis ametikohal Tilk Seltsi hierarhias oli. Ma arvan, et ta oli Vilistlaskogu esimees, kes täitis ühtlasi laekahoidja, kirjatoimetaja ja kõiki teisi võimalikke ameteid — teisi ametimehi tema kõrval ei olnud kuni tema surmani. Ega me oma seltslust ka lausa provokatsiooni korras kuskil kuulutamas käinud, mingi konspiratsioon oli ikka olemas kah.

Mida tehti laekund rahaga? Kõigepealt ei lastud ühtegi Tilga taskuraamatusse kantut ilma lehekuulutuseta mulda panna. Kuulutuses avaldasid lahkunu omastele kaastunnet Endised Ülikooli Sõbrad. Just nii, suurinitsiaalega, oligi kirjutet. Kõik said aru, kõik tegid näo, nagu ei taipaks midagi.

Teiseks tähtsaks ettevõtmiseks olid juubelisünnipäevad, vajalik kingitus finantseeriti jällegi ksvil! Tilga kontost, mis polnud mitte pangas, vaid tema enda taskus. Kingiks oli tavaliselt mõni kunstiraamat või muu kallimat sorti trükikunstiteos. Tol ajal olid ju DDRi raamatud naeruväärselt odavad, nende hinnaks oli kaanehinnast kümnendik rublades (mis muidugi annab järjekordselt tunnistust Kremli röövmajandusest oma vasallide suhtes). Raamatu juurde käis kalligraafiline õnnesoov ehk auaadress, mis oli jällegi nii kujundatud, et koosnes kolmest osast või lõigust, mis algasid meile tuntud tähtedega E, Ü ja S. Need muidugi iluinitsiaalidena, E sinine, Ü must ja S jäetud ornamentide sisse valgeks. See tuletab mulle meelde 1988. aasta aprillikuu Tartu Muinsuskaitsepäevadel kasutatud lippe EÜSi majal: kolm eri lippu kõrvuti, üks sinine, teine must ja kolmas valge, mille puhul minule tuttav liiklusmilitsionäär, kes oli meie maja juurde pandud korda pidama, võis täiesti rahulikult vastata KGBst raadio teel tulnud järelpärimisele, et mis teil seal sünnib, juba sini-must-valge lehvivat, et pole õige, tema niisugust lippu pole näinud ega näe.

Niipalju siis kõrvalepõikena, aga kuskil tuleb ka niisuguseid asju meelespidamiseks fikseerida. Olgu see siis siin, meie almanahhis.

Sünnipäevasid jätkus, mehed olid ju kõik kõrges eas: 70, 75 ja 80 polnud haruldased tähtpäevad. Sai ka üheksakümnendat sünnipäeva peetud, mina mäletan neist ksvil! Maramaa oma, kes oli Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli matrikli nr. 1 omanik. Kuldrebase Pakosta 90. sünnipäeval ma ei käinud (miks, ei mäleta — võib-olla oli ksvil! Tilk siis surnud või peeti seda juubelit koguni Tallinnas?). Nagu öeldud, ma võiksin ju asju täpsustada, kuid ma olen ette võtnud kirjutada just nii ja niipalju, kui mälu lubab).

Maramaa 90. sünnipäeval uurisin, et kuidas just tema sai Eesti Vabariigi üliõpilaseks nr. 1. Selgus, et asja oli veidi ka manipuleeritud. Esimeseks matriklinõudlejaks oli olnud keegi mitte-eestlane, vist juut. See oli olnud laupäevane päev ja sekretär Sokka pannud oma luugi kinni ja ütelnud, et tööpäev lõppenud ja tulgu esmaspäeval. Siis saatnud sõna EÜSi, et kas tahate oma meest esimeseks matriklisaajaks või mitte? Sealt saadetudki stud. chem. Maramaa esmaspäeval enne kukke ja koitu hr. Sokka luugi juurde.

Minul oli matrikkel nr. 18670, välja antud 1942. aasta II semestril.

Suured suvepäevad peeti ksvil! Artur Kirsipuu sünnipäeval Nõos, kus meie vilistlasel oli suur maja ja ülehektarine krunt (mis sovjetioludes oli hirmharuldane asi). Aias oli tehtud maailmatusuur kilest katus (ilm oli vihmaootene), õlut vaadiga.

Hiidsünnipäev oli ka prof. dr. med. Felix Lepa üheksakümnes, kes oli kutsunud kogu liikumisvõimelise seltsivendkonna oma koju Laiale tänavale. Suur korter oli pikki laudu ja mehi kuivalt täis. Aknad vastu Laia tänavat lahti. Ja kui kõik-see-mees forte fortissimo laulis meie Lipulaulu, siis oli see kindlasti Toomele raamatukoguni kuulda. Ei kartnud seal keegi kedagi ega midagi, kõige vähem ksvil! Lepp sen. Aga lugeja mõtelgu ikkagi: Felix Lepp oli nõukogude professor, Johannes Käbin Kremli asehaldur ja Lipulauluks “Mehemeel”. Arvan, et tollane julgeolekuagentuur ei osanudki enam seda laulu ei vapsidega, veel vähem EÜSiga ühendusse viia — lihtsalt mingi seltskond, vast Wirkhausi-aegsed laulumehed, teevad üht laulu (mida küll ühelgi sovjetilaulupeol kuuldud polnud).

Nii palju sünnipäevadest. Eks neid olnud talvelgi, sinna said aga ainult esindajad minna (korterid olid ju väikesed). Seevastu suvised andsid tõesti suvepäevade mõõdu välja. Ainult et noori mehi polnud, mina olin kõige noorem.

Ma ei mäleta, et Tilga haldusajal oleks kunagi Aastapäeva tähistamine vahele jäänud. EÜSi 100 peeti “Kasekese” tagasaalis, seda mäletan hästi. Vägevalt. Kõik mehed said Tilgalt kutsed “vanaonu sünnipäevale”. Niisugune sõnastus markeeris alati aastapäevaistumist. Ma arvan, et igal aastal suuri istumisi siiski ei peetud, muidu oleks ma ju saanud neil 27 korda käia. Küllap “kuldsetel kuuekümnendatel” (milline kohatu nimetus eestlaste murdumise aastaile) oli julgust ja ettevõtmist vähem, paljudel meestel olid GULagi päevad ka selgemini meeles.

Niimoodi me siis tagasihoidlikult, seinapragusi elasime. Kõige rohkem puutusin EÜSi olemusega kokku Rootsis käies, kus elas minu ema (Södertäljes). Ega ma seal koosolekuist, suvepäevadest jne. osa ei võtnud. Minu suhted EÜSiga kandsid seal peaaegu tõsisemat konspiratsioonipitserit kui siin. Minu teejuhiks Rootsi EÜSi radadel oli ksvil! Jüri Tamm . Teekond tema juurde läks minu ema kaudu. Pealegi oli Jüri Tamm tundnud minu äia, ürgseltsivenda Evald Tekkelit. Käisime paar korda ka EÜSi ruumes Stockholmis, peaasi, et ma sain seal kitsamas ringis tuttavaks paljude seltsivendadega (Kirotar, Roots, Härm, auvil! Urm jt.). Aga ka seal, vabal maal (või just nimelt seal) oli kuklas tunda KGB jäist hingust: iga liigutuse juures mõtlesid, et ega nad seda Pagaris ometi teada ei saa. Oma kiituseks pean ütlema, et ega mitte ainult mina, nii mõtles täiesti kindlasti ka minu teejuht ksvil! Tamm, ja tema tegi seda mitte isiklikust argusest, vaid just minu käekäigule mõeldes. Praegu ma arvan, et ega mind kinni poleks pandud, kui sm. Madeni või sm. Aarmani oleks jõudnud teave, et Sachris pidas EÜSis kõne, näiteks “Selts kodumaal”. Aga arvata võib, et rohkem ma üle sovjetuniooni “pühade piiride” poleks astunud. Mina aga tahtsin maale, kus elas mu ema, veel tagasi. Niimoodi päevad aina läksid, keegi ei uskund, et tema silmad EÜSi vanas aus ja uues säras näha saavad. Ja ometi arenesid asjad just nii. Kirjutati 1988, käes oli sügis, kui noored mehed Sodaliciumist hakkasid vanu seltsivendi küsitlema, et kas nad tohivad hakata EÜSlasteks ja panna Seltsi elu käima. Ei noh, miks oleks pidanud meil midagi selle vastu olema, Jumal tänatud, et niisuguste huvidega noori mehi ikkagi ja siiski veel leidub. Tegelikult oli see ka veel sel ajal julge samm, Gorbatšovi impeeriumihävitamine oli alles algjärgus ja võim Eestis ikkagi kindlalt Kremli satraapide käes.

Kui me novembrikuu lõpus 1988 pärast Peetri kirikus toimunud pidujumalateenistust EÜSi majas (peosaal oli spordisaaliks tehtud) koosolekut pidasime, andis Stockholmi-koonduslane Mats Estonius mulle üle ksvil! Jüri Tammelt ½ kg kohviube ja kirja. Kirjast on meelde jäänud üks lause (ega seal neid üle kolme polnudki): “annaks Jumal, et seda Seltsi veelkord avama ei peaks”. See lause on mind saatnud 6½ aastat ja on muutunud ka minu sooviks (ja hirmuks).

Ma tean, et EÜS oli ja on ning usun ja loodan, et jääb.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVII

Discussion

No comments yet.

Post a Comment