//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Sven Sakkov: Iraak ei ole Vietnam

Suured võidud, aga eriti suured kaotused mõjutavad oluliselt riikide ja rahvaste identiteeti ja mõtlemist. USA ei kaotanud Vietnami sõda sõjaliselt, ta kaotas avaliku arvamuse eest peetava võitluse. USA sisepoliitilises debatis võrreldakse Iraagi sõda tihtipeale Vietnami sõjaga, nagu ka Eesti julgeolekut vaadeldakse tihti läbi 1939.–40. aasta prisma ja õppetundide, eesmärgiga olla kindlad, et me neid vigu kunagi ei korda. Eesti õppis tollal, et alati tuleb vastu hakata ning meil on vaja tugevaid liitlasi ja piirkondlikku koostööd. Riigikogu poolt 2004. aastal vastu võetud “Eesti julgeolekupoliitika alused” nimetab meie julgeoleku vundamendina liikmelisust NATO-s ja EL-is ning tugevaid liitlassuhteid USA-ga. Lisaks ütleb see dokument sõna-sõnalt: “Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu.”

Võrrelgem siis neid kahte konflikti. Esmalt tuleb selget vahet teha Iraagi sõja kahel faasil. Esimene, n-ö konventsionaalse sõja faas (märts-aprill 2003) kulges Ühendriikide ja liitlaste seisukohast hiilgavalt – infotehnoloogilise revolutsiooni läbi teinud koalitsioonivägede ülekaal oli vaieldamatu. Sellele järgnenud stabiliseerimis- ja ülesehitusoperatsioonil ei pääsenud sõjalis-tehnoloogiline ülekaal aga niivõrd maksvusele. Sellegipoolest pole sõjalisest seisukohast võitjas mingit kahtlust – koalitsioonivägede paremus on mäekõrgune.

Paraku pole probleem Iraagis mitte sõjaline, vaid poliitiline. Selle lahenduski saab olla eelkõige poliitiline, mitte sõjaline. Küll aga peavad Iraagi julgeolekujõud koostöös koalitsioonivägedega suutma tagada poliitiliseks lahenduseks vajaliku minimaalse julgeolekutaseme.

Geriljavastane sõda erineb tavasõjast selle poolest, et võite ja kaotusi on keeruline määratleda, harilikult ei toimu sõja tulemust kallutavaid suuri lahinguid ning lõpptulemuse seisukohast kõige olulisem võitlus toimub mitte geriljade vastu, vaid elanikkonna meelsuse eest, seda nii lahingutandril kui ka kodus. Nii nagu Hannibal võitis kõik lahinguid, kuid kaotas sõja, võib ka geriljavastast sõda pidav riik või koalitsioon võita kõik lahingud ja tulevahetused, kuid sellest hoolimata kaotada sõja. Samas ei pea mässulised sõja võitmiseks võitma ühtegi lahingut.

Vägede suurusel mitmekordne vahe

Vietnami sõja kõrghetkel (1969) oli USA-l Vietnamis üle 550 000 sõduri. Ka pärast lisavägede saabumist Bagdadi ja Al-Anbari provintsi jääb USA sõjaväelaste arv Iraagis alla 170 000. Vietnami sõjas hukkus pisut alla 60 000 Ameerika sõduri, Iraagis on see arv peaaegu 20 korda väiksem. Tõsi, tänu hüppeliselt paranenud meditsiiniabile ei anna need arvud täit pilti – iga Iraagis hukkunu kohta tuleb kolm korda rohkem haavatuid kui Vietnamis. Vietkongi ja Põhja-Vietnami valitsusvägede ning USA tolleaegse relvastuse ja varustuse kvaliteedi erinevus oli väiksem kui Iraagi mässuliste ja USA vägede erinevus praegu. Eelkõige on paranenud vägede kaitse (soomus, kuulivestid) ning lahinguvälja hoomamise (battlefield awareness) võime. Öövaatlusseadmete kasutamise tõttu “valitsevad” koalitsiooniväed pimedat aega. Täppisrelvad võimaldavad tsiviilelanikkonda säästvat jõu kasutamist linnastunud piirkondades. Tõsi küll – Iraagi mässulised suudavad tehniliselt mitte eriti komplitseeritud improviseeritud lõhkelaengutega küllaltki suuri kaotusi põhjustada. Kuid see on eraldi ja põhjalikumat käsitlemist vajav teema. Samas on USA maaväe ja merejalaväe oskused rahuoperatsioonide alal Bosnia ja Kosovo õppetundide tõttu oluliselt paranenud.

Vietnami sõda oli osa külma sõja aegsest bipolaarsest vastasseisust. Kommunistlik ideoloogia omas üleilmset mõju, radikaalse islami kohta seda kindlasti väita ei saa. Kommunistlikku ideoloogiat kandsid ning Põhja-Vietnami valitsust ja Vietkongi toetasid tollal N Liit ja Hiina Rahvavabariik. Iraagi mässulisi ei toeta, vähemalt avalikult, ükski valitsus. Kuigi paljud maailma riigid ei kiida USA tegevust Iraagis heaks, on üldine toetus USA-le praegu märkimisväärselt suurem kui Vietnami sõja ajal. Näiteks ei osalenud Vietnami sõjas pärast Prantsusmaa taandumist 1955. aastal ükski Euroopa riik. Kommunistlik ideoloogia avaldas mõju ka teatud hulgale Ühendriikide kodanikele, radikaalse islami kohta seda väita ei saa (või siis on see arvuliselt äärmiselt piiratud). Eelnevast tulenevalt võib väita, et “südamete ja meelsuste” sõjas on praegune olukord oluliselt parem, seda nii Iraagis kui ka USA-s endas. Iroonia on selles, et kui kommunismi näol on tegemist religioossete sugemetega poliitilise ideoloogiaga, siis radikaalse islami puhul on tegemist poliitilise ideoloogia hõngulise usulise liikumisega. Ühendriikides toimuvad üksikud sõjavastased meeleavaldused, kuid need on oma mõjult ja ulatuselt mitmeid kordi väiksemad kui Vietnami sõja aegsed. Puudub ka tolleaegne kontrakultuur, mida sümboliseerisid 1968. aasta üliõpilasrahutused ja hipide liikumine.

Mis on Iraagi sõja õppetunnid Eestile? Kuulda on olnud väiteid, et kuna koalitsioonivägedel on tehnilisest ülekaalust hoolimata raskusi geriljade taltsutamisega, ei peaks Eesti kaitsevägi panema suurt rõhku kõrgtehnoloogilisele sõjapidamisele. Nõnda väites tehakse korraga kaks fundamentaalset viga – eeldatakse, et potentsiaalne Eestit ründav vägi on samuti madala tehnilise tasemega ning et ründaja kasutab jõudu tsiviilelanikkonda ja -infrastruktuuri säästvalt. Pigem võiks Eesti õppida Iraagi sõja esimesest faasist – kuidas säilitada koostöövõime tehnoloogiliselt kõigi teiste eest ära jooksvate Ameerika Ühendriikide relvajõududega. Vietnami sõja poliitiline õppetund ütles, et sedasorti konflikt kaotatakse eelkõige kodus, mitte lahingus. Saigon langes mõned kuud pärast seda, kui USA kongress 1974. aasta detsembris Lõuna-Vietnami valitsuse rahalise ja materiaalse toetamise keelas. Kuna kaotused õpetavad rohkem kui võidud, võib loota, et seda viga ei korrata.

Eesti Päevaleht 23.02.2007

Discussion

No comments yet.

Post a Comment