//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Sven Sakkov: NATO tuleb ohu korral Eestile appi

Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal kostnud hääli, et kui me ka oleme NATO liikmed, siis ega keegi meile õnnetutele-vähetähtsatele appi ei tule. See on vildakas mõtteviis mitmel põhjusel.

Päev pärast terrorirünnakut USA-le otsustas Põhja Atlandi Nõukogu esmakordselt aktiveerida Põhja Atlandi lepingu viienda artikli, mille järgi rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu käsitletakse rünnakuna kõigi liitlaste vastu.

Tulenevalt mõrust kogemusest, Kosovo nn komiteesõjast, ei tahtnud Washington end 18 liitlasega konsulteerimisega segada ja nii on artikkel viie sõjaline rakendamine seni seisnud vaid NATO AWACS radar-lennukite saatmises Põhja-Ameerika õhuruumi patrullima ja NATO ühise vahemerelaevastiku nihutamises kodumere idaotsa. See on vabastanud USA sõjalisi ressursse, mida on kasutatud Afganistani sõjas.

Põhja Atlandi lepingu sõnastus sai meelega pikk ja ümmargune ? vastasel korral kartis president Trumani administratsioon president Wilsoni läbikukkumise kordumist. Meenutagem, et president Wilson saabus 1919 Pariisi rahukonverentsilt rahvasteliidu põhikirjaga, mille ratifitseerimine USA kongressis nurjus. Kongress on läbi aegade kiivalt proovinud oma sõjakuulutamise privileegi säilitada.

Vaatamata segasele sõnastusele on NATO rohkem kui poole sajandi jooksul artikkel viie konkreetse ja vaieldamatu sisuga täitnud. Külma sõja ajal, mil ülemaailmne sõda oli kogu aeg paari hoiatusminuti kaugusel, kindlustati selle lepingu sätte rakendumine USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kanada sõjaväebaaside rajamisega Saksamaa Liitvabariigi idapiiri lähedusse. Nii puudus N Liidul võimalus näiteks Saksamaade ?ühinemise? sildi all vaid SLV-d rünnata.

5. artikkel ja Eesti. Artikli mõtte (mitte kirja) järgi käimine on oluline mitte ainult väikeriigile alliansi äärealal, vaid kõigile liitlasile. Kui Euroopa julgeolekupoliitiline seisukord on niivõrd muutunud, et ühte liikmesriiki ähvardab otsese kallaletungi oht, kooritakse liitlaspealinnades kohe välja tolmu mattunud kindlustuspoliis ehk artikkel viis. Mitte pelgalt Tallinna ja Riia, vaid NATO riikide julgeoleku pärast. Kollektiivse kaitse tegudeks keeramine saab kõigi liikmete eluliseks vajaduseks, mitte hobiks.

Kui julgeolekukeskkond Euroopas muutub nii kardinaalselt, et Eestit ähvardab sõjaline oht, ei pea paika paljud praegu kehtivad seisukohad. See, et NATO ei paiguta uute liikmete territooriumile oma vägesid. Tegelikult on selline küsimusepüstitus väär, sest liikmeks saades on meie väed NATO väed. Peame üle saama väeti mentaliteedist, kes on ajaloo objekt, mitte subjekt. NATO laienemine ja sellest tulenev juhtub koos meiega, mitte meile.

Loodetavasti istub Eesti suursaadik paari aasta pärast NATO nõukogu ümmarguse laua taga võrdsetel alustel teiste liitlaste suursaadikutega. Siis saame ise ajaloo tegijaiks. Olulisim on, et Washingtoni lepingu viiendas artiklis sisalduv heidutusefekt on meie jaoks parim viis kindlustada, et seda kunagi meie kaitseks rakendama ei pea.

põhja atlandi ehk washingtoni lepingu 5. artikkel

  • Osapooled lepivad kokku, et relvastatud rünnakut ühe või enama vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna kõigi vastu. Lepivad sellest tulenevalt kokku, et kui sedalaadi relvastatud rünnak peaks aset leidma, asub igaüks – rakendades ÜRO harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele – rünnatud osapoolt või -pooli abistama, rakendades üksi ning koos teiste osapooltega abinõud, mida peab vajalikuks. Sh relvajõudude kasutamise, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.
  • Igast seesugusest relvastatud rünnakust ja selle tulemusel rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikud abinõud.
  • Eesti Päevaleht, 07.03.2002

    Discussion

    No comments yet.

    Post a Comment