//
hetkel sirvid...

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVIII

Sven Sakkov: Eesti julgeolek ja NATO

Eesti julgeolekupoliitiline asend

Eesti asub nii tsivilisatsioonide kui ka julgeolekupoliitilisel murdejoonel ? NATO, neutraalse Põhjala ehk Soome ja Rootsi ning Venemaa vahel. Läänemaailma külge kinnitumiseks pole meil muud teed kui Euroopa Liit (edaspidi EL) ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO). Kes teisiti arvavad, unustavad ajaloo ja/ või on liialt naiivsed (usuvad nn CNNi efekti, flower-power-isse jne) või soovivad salaja naasmist bütsantsliku tsivilisatsiooni rüppe. Sündmused Venemaal alates 1993. aasta oktoobrist pole andnud suurt alust optimismiks, et idanaaber mõistlikuks muutuks, meil lihtsalt pole seda geograafilist luksust, mis lubab Sveitsil või Iirimaal neutraalsust mängida. Lisaks tekib blokkidejärgsel ajastul muidugi õigustatud küsimus: neutraalne mille vahel või mille suhtes? ELi julgeoleku-ja kaitseidentiteedi areng välistab ka võimaluse, et piisab vaid ELi liikmeks saamisest. Ilmselt saab tulevikus valdavaks tendents ühtlustada mõlema organisatsiooni liikmeskonda. Käesolev kirjatükk keskendub NATO laienemise temaatikale ning sõlmpunktidele, millele peame keskenduma liikmekssaamiseks valmistumise protsessis.

Institutsionaalne raamistik

Eesti ei suuda ennast kunagi üksi ja iseseisvalt kaitsta suurvõimu sõjalise rünnaku vastu. Meie julgeoleku pikaajaline päästenöör saab olla vaid institutsionaalsete garantiide saamine Põhja-Atlandi Lepingu 5. artikli näol. Bilateraalsed garantiid võivad muutuda valitsuste vahetudes, ent rahvusvaheline leping, millele toetub NATO masinavärk, jääb püsima. Kuigi Washingtonis 1949. aastal allkirjastatud lepingu kuulus 5. artikkel ei näe ette automaatset sekkumist liitlasriigi poolel, on alliansi 50-aastane ajalugu ja praktika täitnud selle piisavalt kindla sisuga. 5. artikli täitmatajätmine tähendaks NATO lõppu ja see omakorda tähendaks USAle Atlandi teisel kaldal asuva pidepunkti kaotamist, mida globaalsete huvidega mereriik ei tohi lubada. Eksisteerib küll võimalus, et NATO muutub kaitseorganisatsioonist julgeolekuorganisatsiooniks, mille tulemina nihkub rõhuasetus kollektiivselt kaitselt üldisemale ? ja raskemalt piiritletavale ? julgeolekule. NATO laienemine kiirendaks seda tendentsi, mille tulemusena liikmelisuse taotlejad avastavad end ühel päeval ühinemas teistsuguse organisatsiooniga kui see, mida nad ihalesid ja mille poole püüdlesid. Samas, isegi kui 5. artikkel läbiks lahjenduskuuri, ei kaoks ta päriselt ning ka pisut “ümmargusem” liit on parem kui mitte midagi.

Väikeriigi võimalus

Multilateraalne raamistik on väikeriigile tema huvide ja seisukohtade läbisurumise kindlustamisel parim võimalik (kui mitte ainuke) võimalus. Üha integreerunumas Euroopas peaks Eesti-sugune kääbusriik arvestama ELi ja NATO poolt formuleeritava poliitikaga ja seda järgima. Väljaspool neid organisatsioone asudes jääb meie osaks vaid nende poliitika järgimine, sest viibime eemal otsustuste formuleerimise protsessist. Kui näiteks vaadelda üheksakümnendate aastate häda lehmaliha pärast Suurbritannias (hullu lehma tõbi), siis andis liikmeksolek ELis Londonile oma majandushuvide eest seismiseks vajaliku institutsionaalse raami. Ning tegemist on suurriigiga Euroopa kontekstis. Kui Eesti lehmade ajud käsnastuksid, poleks meil ilma ELi ühisturu ja Euroopa Kohtuta mingit lootust järgnevate inimpõlvede jooksul liha ekspordi peale mõeldagi. Kuigi võib väita, et Eesti mõju ELis ja NATOs saab olema kaduvväike, on väikeriigil multilateraalses kontekstis iga juhul paremad võimalused kui bilateraalses. Mõne Euroopa suurvõimuga läbi rääkides oleks Eesti positsioon väga nõrk, samas kui multilateraalses organisatsioonis on meie häält meid otseselt mitte puudutavates küsimustes vaja ka suurriikidel ja selle hinnaks saab olla loomulikult vaid konkreetselt meid puudutavate ettepanekutele suurriikide-poolse toetuse saamine. NATO erineb muidugi EList, sest kõike otsustatakse konsensuslikult, kuid siinkohal vajab ehk täpsustamist, et NATO kontekstis ei käsitleta konsensust mitte kõikide liikmete üksmeelena, vaid mitte ühegi liitlase vastuolemisena. Konsensuse printsiibist ning nende organisatsioonide erinevast spetsiifikast tulenevalt saab Eesti kaasarääkimise positsioon NATOs olema kaheldamatult nõrgem kui ELis.

Nato contra ESDP

NATO erineb EList ka sellepärast, et see on ainus tõsine USAd ja Euroopat siduv organisatsioon (OSCEd ei pea ma siinkohal tõsiseks organisatsiooniks), see tähendab, liikmeksolek NATOs seoks Eesti hüpervõimuga, nagu armastavad Ameerika Ühendriike sõimata prantslased. See transformeeriks Eesti suhted Venemaaga USA-Venemaa suhete osaks ning taltsutaks oluliselt Moskvat. Hetkel on endiselt raske öelda, mil määral saab kujunev Euroopa julgeoleku-ja kaitsepoliitika (European Security and Defence Policy ? ESDP) Eesti julgeolekut mõjutama ja määrama. ESDPst on räägitud aastakümneid ja kirjutatud raamatukogude täied monograafiaid, kuid NATO Euroopa liitlaste mannetu esinemine Kosovo sõjas (erandiks ehk vaid Prantsusmaa) näitas, et asi on vaid jutu tasemele jäänudki. Ning isegi kui Euroopa Liit saab endale kiirreageerimisjõud ja välis-ning julgeolekupoliitikat suudetakse paremini koordineerida, jääb NATOle endiselt primaarne roll Euroopa julgeoleku tagamisel, sest ESDPs ei saa olema 5. artiklit. ESDP materialiseerumise perspektiivide osas on kindlasti vajalik tugev annus skeptitsismi, mitte ajaloolise suutmatuse tõttu vaid tulenevalt asjaolust, et erinevalt NATOst puudub ELis hegemoon, mis suudaks teiste liikmete tihti ristuvad huvid oma mõju ja jõuga ühtlustada. NATO puhul ei ole tegemist kalapüügikvootidega, julgeolekuküsimustes pole võimalik vahetada lõhekilosid räimetonnide vastu.

Millest sõltub poliitiline otsus?

Moraalsed argumendid, eriti ajaloolise ülekohtu heastamise vajalikkuse rõhutamine on NATO silmis kohatud ja meie jaoks kontraproduktiivsed. Landsbergilik moraalitsemine tekitaks vaid õõvastust. Tuumarelvad on liiga tõsine oht, et lasta ajaloo keerdkäikudel mõjutada nende võimalikku kasutamist. NATO laienemine Eestisse on poliitiline otsus, millega liitlased tunnistavad Eesti nendega samu väärtushinnanguid ja põhimõtteid jagavaks ning on vajadusel valmis saatma meie eest surma oma sõdureid.

Vene faktor

See poliitiline otsus, tahame me seda või mitte, sõltub suuresti Lääne suhetest Venemaaga. Suhteliselt lootusetu oleks saada kutse situatsioonis, kui Moskvas on võimul läänemeelne valitsus, sest ka demokraatlik Venemaa jääks meid oma mõjusfääri sikutama, ent samas prooviks Lääs Moskvaga hästi läbi saada iga hinna eest. Hetkel tundub küll, et Venemaa on valinud autokraatliku turumajanduse tee, mida võiks nimetada Lõuna-Korea sündroomiks. Samas, pikaajalises, põlvkondadega mõõdetavas perspektiivis on Venemaa transformeerumine normaalseks riigiks meie ainus lootus. Ka Taani, Hollandi ja Belgia jaoks kadus igipõline Saksa oht alles pärast radikaalseid ümberkorraldusi Euroopas, mis sidusid Saksamaa ja välistasid revansismiohu. Slavofiilse, end Läänele vastandava valitsuse (mida kahtlemata on Putini valitsus) jätkamise korral sõltub meie tulevik NATO osas USA administratsiooni selgroo sirgusest. Ning Washingtoni jaoks pole see pelgalt Balti küsimus, vaid Venemaa küsimus, või, nagu tabavalt märkis üks külma sõja aegne Ameerika kindral, on tegemist tuumarakettidega relvastatud Ülem-Voltaga. Läänt sunnib Moskvaga arvestama Venemaa tuumaarsenal, mitte Lääne poliitikute arutu Venemaa-armastus.

Ameerika Ühendriigid

Poliitiline otsus NATOt laiendada sõltub eelkõige USAst ning täpsemalt USA Senatist, mis peab Eesti liitumise kahe kolmandiku häälteenamusega ratifitseerima. Ühegi presidendi administratsioon ei riskiks läbi kukkuda sellise tähtsusega hääletamisel. See tähendab, et see otsus tehakse vaid siis, kui Senati toetus on kindlustatud. Lõppkokkuvõttes tähendab Eesti vastuvõtmine NATOsse USA jaoks vajaduse korral New York City ohverdamist Narva pärast. See on ka põhjuseks, miks NATO laienemine erinevalt EList on kantud rohkem poliitilistest kui tehnilistest teguritest. Ükski NATO riik ei riskiks oma olemasoluga mingite “tehniliste kriteeriumite pärast”. Peame arvestama ka sellega, et NATO avanemine Balti riikidele kujutab endast väga väikest osa USA globaalsest mängust, mida võiks tähistada märksõnadega kaitse ballistiliste rakettide vastu, nafta, islamism, terrorism, Hiina Rahvavabariigi tõus ning suhted ainsa riigiga maailmas, kes on suuteline USA täielikult purustama. Ühesõnaga, meie tulevik sõltub suuresti teguritest, mida meie ei ole suutelised mõjutama.

Euroopa suurriigid

Lisaks Washingtonile on loomulikult olulised (aga mitte määravad) ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa seisukohad. Selle kolmiku toetus meie püüetele teeks otsustamise lihtsamaks ka USAle. Euroopa liitlastest transatlantilisemaina seisab Suurbritannia NATO jätkuva tõhususe eest, mida laienemine Eesti taolisse embrüonaalse kaitsevõimega riiki kahtlemata lahjendaks. Samas juhindub Suurbritannia oma NATO-poliitikas suuresti USA seisukohast ning kui Washingtoni toetus on kindlustatud, ei tohiks ka London “pilli lõhki ajada”. Prantsusmaa vaatab NATOt läbi Euroopa prillide, millest tulenevalt asub meie võti Pariisi südamesse ELi laienemises. NATO ja selle niiditõmbaja USA suhtes pole Prantsusmaa küll kõige koostööaltim, kuid keegi ei tohiks kahelda Pariisi siiruses Euroopa kaitsmise osas, ehk Eesti rühkimine ELi suunas tõstab meie väärtust Seine\’i jõe kallastel. Saksamaa poliitika on ebaselge ning on rudimendina Saksamaade ühinemise ajast kantud Venemaaga hea läbisaamise imperatiivist. Sellele lisandub veel tõsiasi, et erinevalt Suurbritanniast ja Prantsusmaast, mis on tulenevalt oma koloniaalimpeeriumi aegadest pärit erisidemeist maailmariigid ja suudavad NATO laienemist käsitleda lähtuvalt globaalsest aspektist, on Saksamaa vaid Euroopa suurvõim. Valitseb ka oht, et Berliini jaoks oli NATO laienemise harjutuseks Poola liitumine, mis nihutas ohupiiri pooletuhande kilomeetri kaugusele, ja laienemiseharjutus sellega lõppenud. Teisalt on NATO laienemine lisanud Poola meie toetajate hulka ning ajalooliselt on NATO idapoolsetel piiririikidel (kuni Poola liitumiseni olid need Saksamaa ja Türgi) olnud alliansi poliitika määramisel disproportsionaalne sõnaõigus. Saksamaa suhtumist on raske ennustada ka selle tõttu, et Saksamaa välispoliitiline “ärkamine” on alles algusjärgus ning, tulenevalt Saksamaa geograafiliselt ja majanduslikult kesksest asendist Euroopas ja sellest lähtuvast vastutuskoormast, võib Berliinist saada meie liitumise üks tugevaimaid pooldajaid.

Põhjamaad

Kui USA ja vähemalt ühe Euroopa suurriigi toetus on kindlustatud, oleme sama hästi kui NATOs. Vaid NATOsse kuuluvate Põhjamaade toetusest, mis on meil praegugi olemas, jääb paraku väheseks. NATO edasistes laienemistes tuleb kindlasti mängu ka alliansi eri regioonide omavahelise tasakaalu küsimus, ehk selleks, et saada Taani ja Norra toetust laienemiseks Rumeeniasse, peavad Kreeka ja Itaalia nõustuma laienemisega Balti riikidesse. Siinkohal peab vahemärkusena lisama, et ega Taani toetus meie püüdlustele ei ole tingitud mingist Põhjala solidaarsusest või asjaolust, et taanlased tunnevad või mõistavad meid paremini. Kopenhageni toetus meie taotlusele tuleneb sellest, et ainuke reaalne sõjaline hädaoht Taani Kuningriigile saab tulla vaid iseseisvuse kaotanud Balti riikide pinnalt. Ehk taas kord: “pole sõpru, on vaid huvid”. Kuigi eks ühised huvid aitavad kaasa ka sõpruse tekkele.

Põhja-või lõunakaare kaudu?

Mis suunas saab NATO laienemine Läänemere regioonis toimuma? Eesti tee NATOsse saab olla kas lõuna-või põhjakaare kaudu. Soome otsus NATO liikmeks saada (ning ta võetaks kohe kahel käel vastu) annaks Eesti geopoliitilisele asendile hoopis uue sisu. Kui ilma Soometa saaksime me NATO liikmeks vaatamata oma ebasoodsale geograafilisele asendile, siis koos Soomega tänu oma geograafilisele asendi olulisusele. Lõunakaares oleme aga sõltuvad Lätist ja Leedust. Kuigi NATO laienemine on poliitiline küsimus, peavad alliansi ohvitserid täitma selle poliitika konkreetsete sõjaliste plaanidega, mille hulka kuulub ka kriisi-või sõjaolukorras varustamise ja abivägede saatmise korraldamine. Eestit ilma Läti ja Leeduta või siis ilma Soometa NATOsse ei võetaks, sest puuduksid võimalused vajaduse korral appi minna ning tegemist oleks väikese enklaaviga neutraalse Põhjala ja Venemaa vahel. Balti sõjaline koostöö on kahtlemata kõige edukam koostöövaldkond Eesti, Läti ja Leedu vahel. Kuigi see mõnes mõttes kinnistab väärarusaama kolme riigi lähedusest, on see julgeolekupoliitilisest aspektist vaadeldes kasulik väärarusaam (seda, lisaks muudele põhjustele, ka arvestades Leedu võimet teha aktiivsest ja tõhusast lobbyt Washingtonis). Eraldivõetuna oleks kolme riigi hääl USAs väga nõrk, koos aga juba märgatav.

Mida peame tegema?

Eeldatavalt ei hakka, vähemalt praegusega sarnanevas julgeolekusituatsioonis, liitlasväed Eesti pinnal alaliselt paiknema. Sellest on iseenesest kahju, sest näiteks just USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kanada vägede kohalolek Lääne-Saksamaal täitis uduselt formuleeritud 5. artikli konkreetse sisuga ja Nõukogude Liidul polnud võimalik testida alliansi kohesiooni vaid Lääne-Saksamaad rünnates. Julgeolekusituatsiooni muutudes ei saa muidugi välistada ka liitlasvägede paiknemist Eestis ning ega poleks ka parimat julgeolekugarantiid kui USA mehhaniseeritud brigaadi dislotseerumine Ida-Virumaal. Seni, kuni meil lääneliitlaste baase pole, peab Eesti olema võimeline osutama agressorile vastupanu kuni liitlasvägede saabumiseni, olles siis ka suuteline neid vastu võtma ja logistiliselt toetama. Selleks on vaja saavutada Eesti käsu-, juhtimis-ja kommunikatsioonisüsteemide ühildatavus NATO riikide vägedega, piisav inglise keele oskus vähemalt kompaniiülema tasemest alates, õhuseire ja mingisugusegi õhukaitse olemasolu, liitlasvägede vastuvõtukohad (sadamad, lennuväljad) ning logistilise doktriini vastavus NATO omale. Lisaks mobilisatsioonisüsteemi ja -varude väljaarendamine, mis lubaks kriisi puhkedes osalist heidutusefekti ning selle läbikukkumise korral osutada mõneajalist vastupanu. Siinkohal pole Kaitseliidu roll sugugi väike, territoriaalkaitse seisukohalt on selle malevatel ülioluline tähendus. Lisaks eelnevale peab Eesti olema võimeline teisi liitlasi rünnaku korral abistama. Abiüksuseks ei ole vaja tingimata jalaväebrigaadi või -pataljoni: Bosnia ja Kosovo kogemus on näidanud, et NATOl on puudus toetusüksustest nagu inseneri-või meditsiiniväeosad. Eestil on NATO jõududega koos tegutsemise võimelist üksust vaja ka enne liikmekssaamist ? osalemiseks Bosnia-laadses rahutagamisoperatsioonis. Eesti sõdurite kohalolek Bosnias ja Kosovos on olulised rõhutamaks meie tahet ja suutlikkust tegeleda Euroopa julgeolekuprobleemidega. Kui me seda ei teeks tekiks küsimus, mis õigusega Eesti nõuab, et tema julgeolekuprobleemidest huvituksid teised. NATO juhtriikide jaoks dikteerib Eesti-suguse riigi kaasamise rahutagamisoperatsioonidesse loomulikult poliitiline, mitte sõjaline vajadus. Oleks naiivne eeldada, et USAl on vaja ühte (Balti riikide ühist) jalaväekompaniid ? kui olukord on tõsine, kasutataks niikuinii USA 1.-st mehhaniseeritud diviisi või Suurbritannia gurkhade brigaadi, mitte BALTPATi. Samas aga on USA ja Suurbritannia jaoks rahvusvahelise koalitsiooni olemasolu poliitiliselt imperatiivne ? kilbiks Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa süüdistuste vastu, et nad proovivad kehtestada ülemaailmset angloameerika hirmuvalitsust. Kaitsekulutuste tõstmine kahele protsendile sisemajanduse koguproduktist ei ole iseenesest küll mingi NATO uksi avav võluvormel, kuid USA senaatori seisukohalt vaadates poleks ka mingit põhjust kulutada oma maksumaksja raha ja võtta ulatuslikke rahvusvahelisi kohustusi, kui Eesti ei panusta ise oma julgeolekusse. Ning et Eesti kaitsejõud on suuri investeeringuid nõudvas väljaarendamisstaadiumis, on ka 2% tegelikult ebapiisav. Küsimus on kujundlikult selles, kas Eesti käitub kui majaperemees, kes, ostnud toad täis videomakke ja värvitelereid, leiab, et ukseluku, turva-ja signalisatsioonisüsteemide jaoks pole tarvis raha kulutada? Loodan, et mitte.

Lõpetuseks

Usun, et Seltsi 135. aastapäeva album ilmub juba NATOsse kuuluvas Eestis.


Kirjutis peegeldab isiklikke, mitte tööandja seisukohti.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment