//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Ekspress

Vello Salo: Sini-must-valge kaitsja Johan Pitka

Esmaspäeval, 19. veebruaril tähistasime ühe nimekaima eesti ohvitseri, kontradmiral Johan Pitka 135. sünnipäeva, kelle osa Eesti Vabariigi kaitsel on tähelepanuväärne niihästi Vabadus kui ka Teises maailmasõjas.

Kuna arvasin end mäletavat, et Kanadas kannab üks järv eestimehe Pitka nime, tippisin otsingumootorisse ­“Lake Pitka”. Internet näitas mulle mu mälu nõrga külje kätte: on olemas Pitka Creek, Pitka Point ja Linda Lake – “all that remain of his sixyear (1924–30) experiment in Canada,” sain teada. Ent leidsin rohkemgi: “Rear Admiral Johan Pitka, an Estonian war hero,” seisis seal lugeda. Meenus äsja Eestis kuuldud väide, et eestlastel polevatki kangelasi. Kanadalased igatahes tunnevad ühte neist. Nende info räägib küll ainult meie Vabadussõjast, mitte Teisest maailmasõjast, kuid kui palju teame sellest meiegi siin Eestis? Pitka elutöö kohta ei ole meil veel ilmunud ülevaateteost, mille üks põhjusi on eriuurimuste puudumine. On näiteks teada, et 25. augustist kuni 24. septembrini 1944 tegutses Löögiüksus Admiral Pitka, ent selle tegevuse üksikasjad pole veel kaugeltki selged.

Kes on kangelane?

Aastaid tagasi küsiti Hando Runnelilt, mis on kangelase ja sangari vahe. Hando vastas: “Sangar on surnud kangelane.” Heakene küll, aga kes on siis kangelane? Kui 180miljonine Nõukogude Liit ründas 4miljonist Soomet, kas see oli kangelastegu? Kui Johan Pitka julges paari tuhande mehega hakata kaitsma oma pealinna paarisaja tanki rünnaku vastu, milleks seda nimetada? Kangelasteoks, hulljulguseks, meeletuseks?

Tõsi, Pitka julgusel ja ettevõtlikkusel polnud aastal 1944 seda välist edu, mis annaks võrrelda Vabadussõja omaga, ning see on kergendanud tema mahavaikimist – ent kas see vähendab kuidagiviisi tema panust? Ka metsavennad – meie Roheline Maleva – võitlesid tohutult võimsama vaenlase vastu. Lausa lootusetut võitlust – aga kas ilmaasjata? Kõik need mehed võitlesid Eesti iseseisvuse eest, mis oli kogu eesti rahva igatsus.

Löögiüksus Admiral ­Pitka

Saksa okupatsiooni ajal Soomes viibinud Johan Pitka sai loa kodumaale tulekuks aprillis 1944, mil Eesti oli juba sõjatanner. Loa löögiüksuse asutamiseks sai ta siiski alles 25. augustil, kuid pidi pärast sedagi võitlema sakslaste vastuseisuga; tegevuse lõpetasid sõjasündmused kuu aega hiljem, 24. septembril. Kuna üksuse ajaloo uurimine on alles käsil, saame sellest praegu rääkida ainult siiani selgunu piires. Näib, et neid, keda jõuti formaalselt registreerida (ja sellekohase dokumendiga varustada), polnud rohkem kui paarsada meest ehk üks kompanii. Tegelikke võitlejaid (kelle hulka kuulusid näiteks Ain Kaalep, ­Raimond Kaugver, Vahur Linnuste, Heino Susi ja minagi) oli hindamisi kümme korda rohkem.

Olukord muutus, kui 20. septembril 1944 hakkas Pika Hermanni tornis ootamatult lehvima sinimustvalge lipp. Sakslastest okupantide nõudel tuli järgmisel hommikul küll uuesti heisata ka nende oma, aga juba koos meie iseseisvuse sümboliga. 22. septembril – mil ühed okupandid läksid, teised saabusid – lehvis siiski ainult Eesti Vabariigi lipp. Sakslased muidugi meie pealinna ega lippu kaitsma ei jäänud: sinimustvalget kaitses üksnes Löögiüksus Admiral Pitka. Millised olid siis Löögiüksuse löödud lahingud?

Löögiüksuse lahingud

Kuna pitkapoistel õnnestus ainult kergeid relvi hankida (erandiks üksainus tankitõrjekahur), polnuks neil juba sel põhjusel võimalik tõsisemat lahingutegevust arendada. Relvastatud kokkupõrkeid siiski oli ning neid tulevahetusi – näiteks Maardus, Tallinna sadamas, Vaskjalas, Kosel, Nõmmel ja Keilas – on siiski nimetatud lahinguteks.

Esimene toimus 21. septembril Maar­du lähistel, kus pitkapoisid (olin ise nende hulgas) peatasid evakueeruvate sakslaste veokeid ja nõudsid relvade ära­andmist. Säilinud Saksa ­sõjaväe aruanded räägivad nende Stosstrupi rünnakust meie vastu, milles nad olevat kaotanud kuus meest. Kahjuks pole õnnestunud leida ühtki meiepoolset osavõtjat. Evakueerimisteed puhastama saadeti seepeale veel üks saksa Stosstrupp, mis meldis kaheksakümne pitkapoisi vangivõtmisest. Kuna nende hulgas olin ka mina, võin kinnitada, et ümberpiiramine tuli meile ootamatult, et tulevahetust ei toimunud ja et me matsime Maardu kruusaauku ühe langenud saksa sõduri.

Kõige vähem on meil andmeid 21. septembri õhtul toimunust. Sakslaste aruanne räägib öisest võitlusest “eesti terroristidega”, kellest nad olevat tapnud 25, kuid ei kõnele saksa poole kaotustest. Siiani ei ole meil teada ühegi langenu nime.
22. septembri hommikul jõudis Punaarmee esimene rünnakgrupp – ligikaudu tuhat meest, kümmekond tanki jpm – Vaskjala silla juurde (Rae vallas). Seal võttis neid “kuumade tervitustega” vastu paarkümmend pitkapoissi, relvadeks kaks kuulipildujat ja kaks tankirusikat. Kaks langenut – Arnold Oja ja Eldor Sirk – on nimepidi teada, kolmas veel mitte, samuti üks ründajate poolel langenu, kes võis samuti olla eestlane. Ei teadnud ju kumbki pool, kellega oli tegemist.

Keila lahingust (23. septembril) on juba pikemalt kirjutatud, Kose ja Nõmme lahingutest (22. septembril) loodame peatselt lähemat kuulda.

Siin nimetatud ja teised lahingud pole küll kuulsaks saanud, ent annavad hoopis uue pildi aastat kuuskümmend pikalt-laialt juurutatud Tallinna “vabastamisest fašistidest” 22. septembril 1944. Sakslased sõimasid meid “terroristideks”, venelased “fašistideks”, ent Tallinna kaitsjateks olid Eesti Vabariigi sõdurid – ja ainult nemad.

Vabariigi sõdurid

Pitkapoiss Heino Susi sõjaromaani “Kojutulek” viimane peatükk kannab pealkirja “Vabariigi sõdurid”, sealt leiame ka Maardu lahingu kirjelduse. Romaniseeritud kirjelduse, kuid see selleks: 1944. aasta septembris kaitsesime Pika Hermanni tornis lehvivat sinimustvalget meie, pitkapoisid, Eesti Vabariigi sõdurid.

Fašistidest ei olnud me kuulnudki: meie teadsime, et sõda käis sakslaste ja venelaste (ehk siis natside ja kommude) vahel, ent meie ideaaliks oli Eesti Vabariigi taastamine. Üle kolme tuhande noormehe trotsis okupantide mobilisatsiooni ning läks Soome, selge sihiga ette valmistada Eesti vabastamist. Suur osa pitkapoistest olidki just need noormehed, soomepoisid.
Kontradmiral Johan Pitka 135. sünnipäeva puhul on küllaga põhjust kõike seda meelde tuletada. Olen oma 81 aastakesega üks nooremaid elusolevate pitkapoiste hulgas, kuid tahaksin loota, et minu silmad saavad veel näha meie suurele vabadusvõitlejale pühendatud põhjalikku monograafiat.

PS Ikka veel räägitakse Eesti vabastamisest fašistide käest. Tean ühtainsat Eestis elanud fašisti: Roberto Veiss, kelle parteivormis fotot võivad kõik näha raamatus “Eesti riigi, avaliku ja kultuurielu tegelased”, millest saime läinud aastal uustrüki. Sealt loeme, et Veiss oli “Itaal ia fascide direktooriumi liige”. Isiklikult olen aga suhelnud kahe tuntud itaalia kirjamehega – Indro Montanelli ja Manlio Magini –, kes viibisid Eestis maapaos just antifašistidena. Mõlemad kiitsid väga eestlaste külalislahkust.

Eesti Ekspress 16.02.2007

Discussion

No comments yet.

Post a Comment