//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Diplomaatia

Vello Salo: Paavsti leegionid

Mind paluti kirjeldada äsja lahkunud paavsti rolli bolševismi lammutamisel. Ent kuidas seda kirjeldada eestlastele, keda koormab pool tuhat aastat laimu paavstluse aadressil? Mul pole vaja kaugelt otsida: mida teadsin paavstist mina, iseseisva Eesti gümnaasiumi abiturient, kui sõda mu juuniks 1945 Rooma viis? Mäletasin mingist laulukesest, et paavst pidi kahe kasuka vahel magama ja sulavõid sööma. Noh, sulavõi oli mulle vastik.

Vähe sellest: meil pole tänini maakeelset raamatut maailma vanima ja suurima kiriku kohta – välja arvatud armu aastal 1963 Moskva armust ilmunud “Paavstlus”. Raamatu nägu, kuid infot ei soovitaks sealt otsida. Veel kurvem, et polegi kuskilt mujalt otsida: laimule, sõimule (nagu ka äsja kõlanud rotveiler, lõukoer, inkvisiitor) ja libainfole lisaks koormab meid ka vigane või lihtsalt olematu terminoloogia. Ilmselt siis ka huvipuudus.

Joannes Paulus II (Vello Salo palus säilitada paavsti enda poolt kasutatud kirjapildi – toim) surm on meilgi huvi äratanud. Ei olekski kerge mööda vaadata selle mitmekülgse isiksuse tegemistest rahvusvaheliste suhete alal. Meid huvitab loomulikult ka tema osa NSV Liidu kadumises ja meie maa taasiseseisvumises. Aga kas ja mis määral oli bolševismi lammutamine üldse tema eesmärgiks – või kuidas see juhtus?

Kuna maakeelset teavet napib, heitkem siinkohal põgus pilk paavstiametile. Ei oskaks seda teha ristiusu aluseid mainimata, seepärast alustan sealt.

Okupant kuninga ees

Minu eestikeelse Johannese evangeeliumi 19. peatükis seisab vahepealkiri “Jeesus Pilaatuse ees”. Loo põhjal peaks seisma “Okupant kuninga ees”: Johannes jutustab ju oma kuninga, mitte Rooma okupantide ülemuse lugu.

See selleks. Kuningas vastab okupandile: “Oleks minu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud.” Okupant lõpetab jutu õlakehitusega: “Mis on tõde?” Ja laseb Tõe risti puua. Nota bene: poliitilise kurjategijana.

Paratamatult tuleb siin meelde ühe meieaegse okupandi küsimus: “Mitu diviisi on paavstil?” Vist õlakehitusega, sest tõest ei tohtinud nagu enam juttu tehagi – oli ju ainsa partei vaieldamatu valdus. Aga paavst küsis: “Kas see ikka on tõde?” Ja poliitik palkas tapja.

Teise lookese lõppu teame: paavst jäi elama. Ent esimese loo lõppu üksnes usume teadvat – ning see jagab inimsoo kahte lehte: surnuist ülestõusmise uskujad ja eitajad. Paratamatult arvab kumbki pool, et teine on kaotanud kontakti reaalsusega. Rääkida Kristuse ristist on ühtedele totrus, teistele Jumala vägi, rõhutas juba apostel Paulus. Need ei ole aga kaks parteid, ladina keeles “osa” (pars, gen partis), need on kaks usku.

Tänapäeval usub pool inimkonnast surnuist ülesäratavasse ainujumalasse, seega iga teine inimene. Seda on vaja rõhutada eriti siinkohal, sest teeme juttu kokkupõrkest nende kahe inimkonna poole vahel. Ajaloost teame, et neid kokkupõrkeid on olnud veriseidki – ka selles loos voolas verd, ehkki ainult paavsti oma. Vaja rõhutada ka sel põhjusel, et puud varjavad pahatihti metsa ära – mõnikord aitab põõsastki. Vaja rõhutada veel kolmandalgi põhjusel, arvan, sest minagi kuulun ülestõusmisse uskujate hulka ning küllap leidub nende ridade lugejaid, kelle meelest mina olen kaotanud kontakti reaalsusega.

Ent paavsti “töö” on just ülestõusmisusu kuulutamine. See hõlmab kõigi inimeste võrdväärsuse ja nende õiguste eest seismist. Pole midagi imestada, kui mõned inimesed ristikirikut parteiks peavad, kuigi too seda ei soovigi olla. Kiriku algusest peale on hulk parteisid ja impeeriumegi üritanud temast nii või teisiti jagu saada, teised jälle mitte. Vastuseis kiriku ja mõnede riigikordade vahel näib olevat paratamatu. Ristikiriku seisukohast pole siin tegemist rohkem kui episoodidega, mis võivad tema elu teinekord üsna raskeks teha, kuid “parteiline võitlus” ei saa tema jaoks olla keskne. Peamiseks ülesandeks jääb selgesti võitlus ühe ideaali eest, mitte teiste ideaalide vastu.

Kes lammutas partei?

Seda au sooviksid endale paljud ja küllap kulub sellele teemale lähitulevikus kenakesti tinti. Olen minagi aastakest kuuskümmend seda asja arutanud. Minu arvates ei olnud sel ideel lihtsalt elujõudu – ja partei mõistis enda ise surma tol päeval, mil otsustas oma vääringu konverteerimatuks, võistlusvõimetuks kuulutada. See juhtus kahekümnendate alguses. Meie päevil oli puu juba nii pehkinud, et lagunemiseks polnud palju vaja.

Ent Johannes Paulus II, “poola paavst”? Üks on kindel: tema võitles kellegi eest ja mitte kellegi vastu. Vaidlus selle üle, missugune täpselt oli tema mõju bolševismi kadumisel, tuleb kindlasti pikk, oma kodumaal oli tal aga kindlasti oluline roll Poola rahva vabanemises bolševismi ikkest.

Võib küsida, kust see algas. Vastuseid tuleb mitmeid (hiljuti nt Peggy Noonan*). Ma ei pretendeeri sellele, et minu oma oleks ainuõige, ent arvan: alguses oli kahe hirmuvalitsuse kogemine. Ja Karol Wojtyla otsus: Poola rahvas peab jääma ustavaks oma kutsumusele; mina hakkan seda jutlustama.

Üks pika tee silmatorkavaid tähiseid oli Nowa Huta kirik. Partei ehitas “tööliste paradiisi” näidislinna. Enesest mõista polnud sinna kirikut ette nähtudki. Ent töölised lihtsalt nõudsid seda ja nende vaimulik juht Krakówi piiskop Karol sai sellega hakkama: kirik ehitati. Kulus selleks küll paarkümmend aastat, ent võit oli – jah, kelle oma? Paavsti? Tööliste? Igatahes mitte partei.

Ja siis valiti Krakówi piiskop Rooma piiskopiks – ning külastas aastal 1979 paavstina oma kodumaad. Poola parteile oli see lõpu algus, olgugi et paavst ei rünnanud kommuniste, vaid õhutas usklikke elama usu järgi.

Üks nendest, kes otseselt võitlesid Poola tööliste eest, oli Lech Walesa. Temalt on pärit need sõnad: “Paavst räägib tähtsatest asjadest nagu “Ärge kartke! Tehke uueks maailma pale!” – ja rahvad ärkavadki selle peale üles. Kõigepealt poola rahvas. Mina olin juba paarkümmend aastat otsinud inimesi, kellega kommunismi vastu võidelda – ja leidnud kümmekond. Üks aasta pärast paavsti külaskäiku oli mul neid kümmekond miljonit.”

Quo vadis, Benedicte?

Benedictusega pole Maarjamaal midagi tegemist, olen kuulnud öeldavat. On küll: benediktlane oli esimene eestlaste jaoks pühitsetud piiskop Fulco, Benedictuse põhimõtte “palveta ja tee tööd” tõid Maarjamaale tsistertslased, kes polnud midagi muud kui Benedictuse ordureegli taastajad. Läinud sajandil oli paavst Benedictus XV see mees, kes saatis vastsesse Eesti Vabariiki oma saadiku, kellest sai aastal 1924 esimene Maarjamaa katoliiklaste (tollal veidi üle 2000) esikarjane, kuna Benedictus XVI päevil saavad nad (nüüd üle 6000) ilmselt ka oma piiskopi.

On ühtaegu lõbus ja kurb lugemine, mida kõike meil uuele paavstile pahaks pannakse. Muidugi tema minevikku, sest paavstina pole ta veel jõudnud midagi ette võtta. Muigasin lugedes, et ta olevat inimesi kirikust välja heitnud. Iseenesest tähelepanuväärt – katoliku kirikus ju niisugust karistust polegi –, ent samas kurvastama panev “saavutus” teel Euroopasse. Meie ajakirjanikel seisab ilmselt veel pikk tee ees.

Kuhu lähed, Benedictus XVI? Kuna uus paavst esitas oma juhtmõtted juba 21. aprillil, pole meil vaja palju mõistatada – küll aga ära oodata, mida ta tegelikult ette võtab.

Esikohale seab paavst II Vatikani kirikukogu otsuste elluviimise, “järgides ustavalt oma eelkäijate ja kiriku kahe aastatuhande vanust pärimust”. Siinkohal on meil Eestis hea meelde tuletada, et ristikiriku õpetus pole pärit “keskajast”, vaid “aja keskmest” – meie maailma ajaarvamise algusest. Oma kaks tuhat aastat.

Teise suure sihina lubas paavst Benedictus “esmase kohustusena töötada kõikide Kristuse järgijate täieliku ja nähtava ühtsuse taastamiseks – jõudu säästmata”. Ning rõhutas samas, et ei piisa sõbralikest sõnadest, vaid vaja on motiveerivaid tegusid. Ja et ta on isiklikult valmis tegema kõike, mis tema võimuses seisab, et edendada oikumeenilist koostööd, aga ka koostööd usundite vahel.

Kristlikke kirikuid-kirikukesi loendatakse praegu oma 34 000. Pole kahtlust, et praegu vaatavad nad ootusega uue paavsti poole. Kõik mäletavad, et Johannes Paulus II oli valmis “uuesti defineerima paavsti rolli kirikus”. Kas ja kuidas see toimub? Või kuidas võiks välja näha see “täielik ja nähtav ühtsus”, mille suunas uus paavst lubab kõigest jõust tegutsema hakata?

Jääme siis ootama paavst Benedictus XVI “esimesi samme”. Eesti ajakirjanikud on küll paavsti esitlenud ka mingi piiramatu ainuvalitsejana, kuid pigemini on tegemist konstitutsioonilise monarhia sarnase organisatsiooniga, kus parlamendi positsioonil seisavad kõik 4700 piiskoppi, kes langetavad otsuseid üleüldistel ja teistel kirikukogudel. Tabava kokkuvõtte andis juba EELK peapiiskop Andres Põder: perestroika’t pole oodata.

Ent juhul kui Benedictuse plaanidel on suur edu, võib temagi arvestada atentaadiga. Ikka poliitilistel põhjustel.

*   *   *

Ah jaa, “paavsti leegionid”. Evangelist Matteus pani kirja Jeesuse manitsuse jüngrile, kes mõõga tõmbas – et Isa võinuks “enam kui tosin inglileegioni” teda kaitsma saata. Ei saatnud. Ei saatnud ka võitmatu Punaarmee diviiside vastu. Või siiski?

“Saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki”. Saduserid olid üks partei. Jeesuse ajal. On praegugi.

* PEGGY NOONAN: ‘We Want God’. When John Paul II went to Poland, communism didn’t have a prayer.

http://www.opinionjournal.com/columnists/pnoonan/?id=110006523

Diplomaatia nr 20. Mai 2005.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment