//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Kaarel Tarand: Hirm, usuvabaduse piiraja

Ristimata pagan Kaarel Tarand leiab, et meie koolis on küllalt sellist, millest kohustusliku usuõpetuse kasuks loobuda.

Ilmselt kuulun “mõne teisitiarvaja” hulka, kes erinevalt Andrus Kivirähkist ei arva, et religioonid kuuluvad ajalukku.

Minu silm näeb neid küll täies elujõus tegutsemas ja kasvamas igal pool maailmas. Kas mitte ka Iraagi sõja vähemasti mõned juured ei ole religioosse loomuga? Õnneks Kivirähk oma loos (EPL, 11.4.2003) ei põhjenda oma hirmu köstrite ja pappide ees, kes tahtvat riigi toel koolidesse süüta laste hingi püüdma imbuda. Seetõttu pole justkui millegi üle vaielda. Aga väärib siiski vaatlemist, miks religiooniõpetuse ümber meedias praegune madin käib.

Teadlik valik

Alustagem küsimusest, kas me teame alati, mis on õige. Ega ei tea. Vastupidi, hoopis arvamuste paljusust loeme ühiskonnas tähtsaks väärtuseks. Nagu ka õigust oma arvamust vabalt väljendada ning selle juurde jääda. Kooliprogramm võtab küll maailma seletamise aluseks teaduse saavutused ja põhjendab meie ümber ja meie sees toimuvat loodusseadustega. Aga sellest ei järeldu kuidagimoodi, et nüüd ja tulevikus iga koolilaps peaks sundkorras loodusseaduste kehtivusse uskuma. Tema valikuvabadus seisneb õiguses uskuda midagi muud.

Tasakaalustatud kooliprogramm peaks juba ainuüksi sellepärast seletama ära ka selle “muu”, et valik, mida või millesse uskuda, oleks teadlik ja vaba. Ja iga samm, mis astutakse vaba ja teadliku valikuvõimaluse piiramiseks, on käsitletav põhiseaduse vastase tegevusena.

Muidugi võib tunda hirmu selle pärast, et valikuvabaduse tingimustes ei pruugi haridussüsteem anda meile täpselt niisuguse mõttemaailmaga inimesi, nagu “vaja on”. Sama hirmu kütkes vaevles kogu nõukogude haridussüsteem, mis aina pöörasema hoolega välistas igasuguse informatsiooni kättesaadavuse, mis oleks võinud absoluutse tõe kahtluse alla seada. Aga kui palju oli neid, kes pakutud tõde siiralt uskusid? Meie iseseisvuse taastamise fakt kinnitab, et inimesed said ka teistsugust informatsiooni ja esimesel võimalusel, kui sai vabalt valida, valisid nad õpetatu seisukohalt “vale” kasuks.

Religiooniõpetuse vastased väidavad, et kõige koledam selle õppeaine juures on plaan muuta aine kohustuslikuks – et täit valikuvabadust saab teostada just siis, kui õppeaine on koolis vabatahtlik. Aga see tähendab, et esimene valik on ikkagi pime, sa pead olema mingi aine poolt või vastu enne, kui tead, kas see on vajalik või ei. Tähtsad teemad on koolis lastele kohustuslikuks tehtud. Kas peame religioone inimkonna arengus nii ebaoluliseks, et jätame selliste teadmiste omandamise vajaduse ainult laste otsustada?

Eraldi või hajutatult?

On kõlanud hulk väiteid, et religiooni õpetamiseks eraldi ainena puudub tarvidus, kuna selle peatükid saab kenasti paigutada juba olemasolevate õppeainete hulka. Mõni peatükk oleks siis ajaloo programmis, teised jälle kirjanduses. Väheveenev lootus ja seda ainuüksi puhttehnilisel põhjusel.

Kirjanduse ja ajaloo õpetajad ei ole enamasti saanud vajalikku ettevalmistust religiooniloo õpetamiseks. Võtab mitu aastat, kuni kõik täienduskoolituse läbivad ja ka siis ei saa kindel olla, et kõik rõõmuga lisakohustusi täitma hakkavad. Misläbi võib õpetus ikkagi poolikuks jääda.

Teine probleem on see, et uute peatükkide lisamine tähendaks mõnest olemasolevast loobumist. Õppekava on niikuinii maksimaalse mahu peale kruvitud. Miks peaks aga üks kirjandusõpetaja soovima vahetada Pu‰kini ja Goethe Iisaku ja Moosese vastu? Emakeele (kirjandus sealhulgas) vähese programmimahu pärast on kombeks juba aastaid üldrahvalikult kurta.

Konflikti ei tekita ainult vahetuskaup ühe ainekava piires. Koolid kasutavad ära neile maksimaalselt lubatud õppetundide arvu nädalas. Lisatundi tunniplaani ei mahu. Kohustusliku religiooniõpetuse pooldajad võiksid seetõttu pakkuda kohe ja konkreetselt välja, millise tunni asemele nad oma tundi tahavad paigutada. Üsna ohutu oleks mõte piirata gümnaasiumis kolmanda võõrkeele õpetamist. Inimesel võivad keeled suus olla, aga kui ta ei tunne maailmakultuuri põhivara, pole tal neis keeltes millestki rääkida, ja siis on ju keeleõpe kasutu olnud.

Mitu protsenti kristlust?

Veel üks asi, mis näib religiooniõpetuse oponente häirivat, on kristluse suur osakaal ainekavas. “Sajanditepikkune kuulumine kristlikku kultuuriruumi ja tänane religioosne maastik Eestis põhjendab selle religiooni suhteliselt suuremat osakaalu käesolevas ainekavas,” vastab sellele ainekava sissejuhatus. Kas sellele on midagi vastu väita? Kui meil oleks piisavalt andmeid eestlaste usust ristiusu tulekule eelnenud aastatuhandete kohta, võiks ju proportsioone muuta. Aga neid andmeid pole, nagu pole ka säilinud toonase inimese kunstitegusid. Luust odaotsad ei puutu ju usuasjadesse.

Kristliku kultuuri monumente aga leidub külluses igal pool üle maa. Me oleme uhked oma keskaegsete kirikute ja neis säilinud kunstivara üle. Aga me ei saa midagi parata, et Amandus Adamson ei voolinud pühadesse hiitesse ühtki Uku või Taara hiidskulptuuri ja Johann Köler ei võtnud neid portreteerida. Kas meil on õigus võtta oma järeltulijatelt võimalus mõista sündinud kunsti tekkeallikaid? Või on meie kohustus igaühele mõistmise tööriistad sundkorras kätte anda? Pigem viimast, kui eesmärk pole koolist harimatuid ellu saata.

Kristluse suurema mahu kasuks räägib kõigi õppekavade üldine ülesehituse põhimõtte: ikka lihtsamalt keerulisemale, lähemalt kaugemale. Kaugemad asjad võetakse ette siis, kui koduümbruses toimuv on selge. Kodu ümber aga on 800 aastat olnud kristlus. Budism aga on kaugel, nii kaugel, et silmaga ei näe.

Niisiis: aegamisi, aga kindlalt on religiooniõpetus vaja üldhariduskoolis kohustuslikuks teha. Täpselt nii kiiresti, kui suudame koolidele vajaliku hulga õpetajaid ette valmistada. Ja täpselt nii kindlalt, kui kindel on meie veendumus, et Eesti on osa kristlikust kultuuriruumist.

Eesti Päevaleht, 17.04.2003.a.

Loe ka Andrus Kivirähu ning Vello Salo arvamusi samal teemal.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment