//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Andrus Kivirähk: Õpetajat kastab vihm

Jutt sellest, et õpetajate palka tuleb tõsta, on peaaegu sama vana kui legend Ülemiste vanakesest või keelte keetmisest. Ometi seda ei tõsteta, vähemalt mitte piisaval määral. Miks?

„Õpetaja” pole Eesti ühiskonnas kindlasti mitte sõimusõna. Muidugi, säärast erandlikku positsiooni nagu millalgi saja aasta eest, kui õpetaja oli üks väheseid haritud inimesi külas, neil enam ei ole, sest tänapäeval on kõrgharidus igale matsile kättesaadav. Aga lugupidamist pälvivad nad siiski. Tutvudes mõne inimesega ja saades teada, et ta peab õpetajaametit, on meie reaktsioon ju üldjuhul siiski järgmine – ahhaa, ta on õpetaja, järelikult kena ja intelligentne inimene!
Häda on aga selles, et just kenad ja intelligentsed inimesed kipuvadki olema need, kelle taskud tühjaks jäävad. Nad lihtsalt ei seostu rahaga. Torulukksepa või ehitajaga suheldes on elementaarne, et juttu tuleb tema töötasust, sest kes see ikka ilma rahata su lage värvib või umbe läinud torustikku puhastab. Neil ametimeestel on kindel hind. Aga õpetajaga on teine lugu, temale viiakse esimesel ja viimasel koolipäeval lilli ning olekski justkui asi korras. Õpetaja on nagu veidike ebamaine olend, kellega nii räpasest asjast nagu raha on isegi piinlik rääkida. Ja ega õpetaja – kena ja intelligentne inimene, nagu öeldud – ise ka sellel teemal pikalt peatuda ei soovi. Kenad ja intelligentsed inimesed kannatavad pigem vaikides kui hakkavad laamendama ja streikima. Ja ega ühiskond sellele hea pilguga ei vaatakski. Kui streigivad rekka-juhid, siis hea küll, mida neilt oodatagi, selge see, et need mehed on ainult raha peal väljas. Aga õpetajate streigi puhul hakatakse kohe rääkima eetikast. Kuidas siis sedasi, kannatajaks jäävad ju süütud lapsed ja üldse peaks õpetajatel olema missioon ja nad peaksid olema eeskujuks jne. Nojah, eks neil ongi missioon ja eks nad elavadki vaguralt edasi. Ohkavad, häbenevad ja kannatavad.
Ega see, et õpetajaid vääriliselt ei tasustata, ole mingi viimaste aastate või aastakümnete leiutis. Ka kunagises külaühiskonnas, kus õpetaja maine oli kahtlemata kõrge, ei võinud ta jõukusega kiidelda. Eesti tuntuim õpetaja – Lutsu „Kevade” õpetaja Laur – elas koolimajas, tillukeses toas ja miski ei viita sellele, et ta olnuks kuigi heal järjel. Ümberkaudsed talumehed olid temast kindlasti oluliselt rikkamad. Tegelikult pididki tollased koolmeistrid sageli pidama väikest aiamaad ja leidma muid lisateenistusi, et ots otsaga kokku tulla. Küttepuud ja talvekartulid pidid olema osa palgast, aga needki jõudsid tihtipeale kohale alles pärast pikka ootamist ja korduvat meeldetuletamist.
Nõukogude ajal polnud palgad kellelgi eriti kõrged, aga õpetajate häda oli selles, et nad seisid täielikult väljaspool käsi-peseb-kätt-süsteemi, s.t erinevalt näiteks kelnerist või vorstimüüjast polnud neilt midagi saada peale kriidi. Nii ongi nad alati olnud justkui mingid pühad hiiepuud, mida küll austatakse, aga mille kastmine usaldatakse meeleldi vihmapilvede hoolde. Mitte keegi ei kahtle, et õpetajate palk peab tõusma. Ja mitte keegi ei taha selle heaks mitte midagi teha.
Tammsaare kirjutab „Tõe ja õiguse” teises osas, kuidas härra Mauruse koolis töötav matemaatikaõpetaja härra Molotov käib oma palka välja nõudmas.
„„Kas saan raha?”
„Ei saa,” vastas Ollino ikka veel rahulikult.
Nüüd kargas Molotov riidevarna juurde ja hakkas selle pulki murdma, pikki ja lühikesi, ikka klõks! ja klõks!, nagu sööks ta jõhvikaid, kuna riided langesid põrandale.
„Kuradite kurat, raha!” karjus ta ise.
„Ei ole ju, purustage või kogu maja,” vastas Ollino endise rahuga.”
Niisugune on see õpetaja elu…

Eesti Päevaleht, 10.09.2011

Discussion

No comments yet.

Post a Comment