//
hetkel sirvid...

Enn Sarv

Enn Sarv: Põlvkondade side

Põlvkondade sideme alusel kujuneb rahva identiteet ehk isedus. Selles mõttes võime põlvkondade sidet nimetada masinavärgiks, mis toodab rahva isedust. See on ta tähtsamaid ülesandeid. Väga lihtsustatud käsitluses on kombeks taandada rahva iseduse sisu kolmele põhiküsimusele: kes me oleme, kust tuleme, kuhu püüdleme. Isedus on osa nn kollektiivsest ühiskondlikust teadvusest. Normaaloludes järgnevad põlvkonnad sujuvalt üksteisele, nad hoiavad oma masinat käigus ja juhivad vastavalt iga ajastu iseärasustele sujuvalt ka rahva iseduse arenemist. Eesti rahva isedus arenes XIX sajandi keskel eestluseks, mis on me tänane teema. Isedus on eestluse püsimise võti. Härra Hvostov väitis siin, et rahvus on religioon: isedus on siis selle religiooni usutunnistus.

Põlvkondade side töötab tõhusalt kahel tingimusel. Esimene tingimus: põlvkondade taandumine ja pealekasv peab kulgema vähehaaval. Järsk suurte inimhulkade väljalangemine tekitab masinavärgis tõsiseid häireid. Läheb kaotsi palju rahva teadvuses talletunud infot, tekib mäluauk ja rahvas ei tea enam piisava selgusega, kes ta on ja millele pürib. Teine tingimus: põlvkondade masinavärgi tööks on hädavajalik inimeste tihe kokkupuude. Rahva isedus on inimeste vastastikuse infovahetuse saadus – ja hajutatud rahval hakkab isedus uutes põlvkondades üsnagi varsti manduma või kaob hoopiski. Näide. Meie pagulaskonna teened eestluse säilitamises ja iseseisvuse taastamises on tohutud, kuid juba nende kolmandas põlvkonnas kipub asukoharahvaste isedus eestlust välja tõrjuma.

Väga oluline on rahva iseduse pidev salvestamine esemelisel kujul: raamatuis, mälestusmärkides jms. Rahva isedus peegeldub ta kultuuris. Raamatusse raiutu jääb püsima ja aitab inimkaotusi korvata.

Nüüd praktikast. XX sajandi keskel hakkas Venemaa üritama eestluse ja eesti rahva hävitamist. Nõukogulikus imperialismis oli suurvene imperialism omandanud kõrgema taseme. Otsustati lahti saada rahvast, kes oli juba nii ammust aega tõkestanud lahedat pääsu merele. Plaan oli lihtne: hävitada eliit, hajutada suur osa rahvast Siberi avarustesse, asemele tuua venelased. Sellega loodeti lammutada rahva isedus, nii et oleks hõlbus jääke venestada.

Kahel ettevalmistaval etapil kuni aastani 1954 purustati jõhkralt kaks eesti põlvkonda. See kõik on teada, pole mõtet üle rääkida. 1939 oli Eesti riigil miljon 134 tuhat kodanikku, 1959 oli meid 325 tuhande võrra vähem. Seda, mis meiega tehti, nimetaksin eesti genofondi teadlikuks kahjustamiseks ja eestluse lauslammutamise katseks. Hävitamist suunati ju sihikindla valikuga: esmajoones ikka eliit, haritlaskond, taluperemehed, keskklass, kõik tublimad, algatusvõimelisemad, ettevõtlikumad… Mõni ütleb, et plaani polnud, lihtsalt juhtus. Vale! Milleks siis 30 miljoni eesti raamatu ja eestluse mälestusmärkide hävitamine, milleks ligi 200 kirjanikunime mainimise keelustamine, surnuaedade kaotamine, võltsitud ajaloo kehtestamine? Eesti olevat põline vene ala… Rakendati töökindlaid, varem ligi kümne rahva peal äraproovitud meetodeid, järelikult oli see tapatöö eestluse kallal kavatsuslik. Käiku läksid mõlemad iseduse rikkumise viisid: suurte inimhulkade hävitamine või nende hävingu esilekutsumine, ja rahva hajutamine. Lisaks muidugi asustuskolonialism. Kuritegelik kommunistlik süsteem pani Eestis toime tohutute mõõtmetega rahvamõrva. Selle hinnangu lükkavad tagasi vaid Eesti vaenlased.

Eesti isedusele suudeti 1950ndate jooksul suurt kahju tekitada. Vaenlasel õnnestus aktiivse vastupanu selgroog murda, algas suur ajupesu, eesmärk oli dresseerida allesjäänud rahvaosad algatusvõimetuiks ja allaheitlikeks, “partei ja valitsuse” armuandide peale lootjaiks. Ja seejärel venestada. Järgnesid niinimetatud koledad 60ndad. Ellu astus esimene orjastatud Eestis sündinud põlvkond, kes hakkas kommunismi kassikulda krabama ja sel põhjal uut eesti isedust leiutama. Selle sisu oli karjerism, parteisse trügimine, koostöö okupandiga, leninismist läbiimbumine, selle loominguline kohaldamine Eesti oludele… Kõik muudkui eestluse huvides! Sest paistab, et vähemalt osa neist noortest lähtus ülimalt lihtsameelsest eneseõigustusest, nagu oleks neil võimalik okupeeritud Eestis “inimnäolist sotsialismi” sisse seada. Olen nõus, et laulva revolutsiooni ajal võitles see seltskond kogu rahvaga koos ja hüvitas nii mõndagi. Aga neis säilis ka ühtteist nõukogulikku. Olen sellest korduvalt kirjutanud, palun lugege ise.

Eesti rahva kui terviku hoiak oli hulga mõistlikum. Aktiivse asemel jäi kestma passiivne vastupanu okupandile, mistõttu venestamine nurjus täielikult. Mõnes asjas said siiski võõrmõjud ülekaalu. Tagantjärgi vaadates oli kõige hullem sada aastat suikunud “rehepapluse” taassünd ehk uuelt mõisahärralt varastamine ja mõisa köie lohistamine. See maksab ennast nüüd valusalt kätte: leidub inimesi, kes peavad taasiseseisvunud riiki veel uuemaks mõisahärraks ega taha aru saada, et mõis on juba enda oma. Seda probleemi mainis täna Tunne Kelam.

Aga Eesti riigi taastamise aade jäi salasoovina ja meie iseduse alusena kestma. See osutus lõhkeaineks, mis pärast pikka ooteaega 1980ndate lõpus ometi viimaks plahvatas. Hakkas arenema uus eesti isedus, sündis taas kodanikuteadvus, kodanikud panid ennast kirja ja valisid Eesti Kongressi… Me pole veel õieti taibanudki, kui ainulaadne see kõik maailmaajaloo seisukohast oli – see demokraatia isetegevuslik sünd okupatsioonisurve, hirmutamise ja vastutegutsemise õhkkonnas.

Mis on mu jutu iva? Kõigepealt, et eestlase kaasaegne isedus on alles kujunemas. Tähtsaim on järjepideva Eesti riikluse tunnistamine meie kogu elu vankumatuks aluseks. See idee näib paigas seisvat. Muudes asjades hulbitakse aga tihti eri suundades. Ebaidentiteedikesi on palju. Näiteks endiste kolhoositegelinskite meelelaad, nõukogude võimu poolt abituks õpetatute meelelaad (muudkui riik tulgu-tehku), vanade kommarite meelelaad (hirm luuatondi ees), venehirmu põdejate või kiirintegreerunute või rahakummardajate meelelaad… Selliseid libaisedusi on veel palju.

Kõige enam muret teeb kaks asja. Esiteks, meie vaba ajakirjanduse hiilgus ja viletsus. Esineb märke kinnise tsunfti tekkest, kellele neljas võim on pähe hakanud (igal lehel hulk juhtkirjanikke-isemõtlejaid, võõraid lastakse ligi suurte piirangutega, riigitegelaste kõnesid on tendentslikult tsenseeritud, lehe faktimoonutusi õiendavaid vastulauseid ei taheta avaldada, esineb kahtlaselt koosmeelseid üleriigilisi kampaaniaid üksikute isikute või erakondade vastu). Torkab silma oskuslikult doseeritud, kuid järjekindel uusvapslus, nimelt demokraatliku erakonnasüsteemi lausmustamine, enamasti ka vapslike terminite kopeerimisega (riigipiruka jagamine või nosimine, lehmakauplemine, erakonnamängud, taskute täistoppimine jms). 1930ndail algas sellest Eesti riigi hukk, kuidas nüüd?

Ning teiseks, sovjetihaisulise minevikuihaluse turgutamine. Toonased okupatsioonivõimu kollaborandid lamasid vahepeal maadligi põõsa taga, nüüd on nomenklatuura jälle hakanud pead püsti ajama. Nad kipuvad oma minevikku salgama, tuleks avaldada nende nimestik rahvale teadmiseks. Analoogiline kuritegelik grupp sai ju täpse määrangu juba Nürnbergi protsessil 1946: sellesse kuuluvad kõik totalitaristliku partei palgalised ülalt alla kuni kohalike parteisekretärideni välja. Ja ainult need. Nad on oma ringkaitsesse kaasa tirinud ja sellega ära teotanud hulga süütuid omaaegse partei lihtliikmeid. Tahate tõestust? Palun väga. Meenutage vaid, kuidas 14.juunil 2001, meie eestlaste, põlisvenelaste ja juutide suurküüditamise 60ndal aastapäeval, osati härra Savi juhtimisel riigikogus jätta kommunistlik süsteem kuritegelikuks tunnistamata. Süsteemi olemuse kohta vt eespool.

Ja ikkagi: kuidas siis põlvkondade sidemega jääb, kui ajakirjanduse peale loota ei saa? Jäävad üle kõige tõhusamad vormid: koosmõtlemine ja koostegutsemine. Loetlen mõned kanalid. Kaitseliidu ühistegevus noorkotkastega võimalikult kõigil aladel. Laulu ja mängu seltsid nende ärkamisaegses mõttes. Kiriklikud ühingud. Kindlasti ka mõlemat liiki üliõpilasorganisatsioonid (seltsid ja korporatsioonid). Ajakirjanikest võhikuile vahemärkus: need kõik on mittepoliitilised organisatsioonid ja ühendavad igaüks kõige erinevamate vaadetega isikuid. Loetlen veel. Skautlus ja gaidlus. Muinsuskaitse. Erakonnad. Spordiseltsid. Matkaklubid. Võiks lõputult jätkata. Kindel nõue on vaid üks: ilmtingimata noored ja vanad üheskoos, sest olen märganud, et paljud noored peavad vanu ajast ja arust läinuiks, vaata et lollakaiks. Kinnitan, et üsna mitu ei ole seda, palun veenduge ise. Ja lollakad visake välja nende iga küsimata!

Tänan kuulamise eest!

Sõnavõtt konverentsil “Eestluse elujõud” Tallinnas, 24.01.2002.a., Isamaaliidu veebileht

Discussion

No comments yet.

Post a Comment