//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Andrus Kivirähk: Milleks kirikut näppida?

Kuuldes „Humanistliku kristluse manifestist”, meenusid mulle kohe 1968. aasta lihtsameelsed Praha kommunistid, kes arvasid, et sotsialismile tuleks anda inimnäoline kuju.
Ja kujutasid oma sinisilmsuses koguni ette, et seltsimees Brežnev on neile selle leiutise eest tänulik! Aga võta näpust, Nõukogude Liit viis Tšehhoslovakkiasse hoopis tankid. Sest paraku ei pea Nõukogude võim üldse olema inimnäoline, tähtis on hoopis see, et säilitataks distsipliin ja ustavus dogmadele.

Sama lugu on ka kirikuga. Tõsi, luteri kirikul tanke pole, aga neil on oma tahtmise läbisurumiseks teised, sajandite jooksul järeleproovitud meetodid. Juba ongi mitmed tõsiusklikud kristlased uuendajate plaani karmilt hukka mõistnud, nähes manifestis üksnes alpi ketserlust. Oleks teised ajad, küllap lõõmaksid juba tuleriidadki, sest on suur patt panna kahtluse alla autoriteetsete kirikuisade poolt kehtestatud ametlikke seisukohti ja kivistunud hierarhiaid. Humanistide käsi on kirikumaailmas tavaliselt täbarasti käinud, olgugi nende taotlused õilsad. Suurinkvisiitorite pragmatism on alati peale jäänud ja seda igas konfessioonis. Armas sõber Jüri Pino kirjutas, et reformimispisik vaevab vaid hädiseid luterlasi, aga vaevalt see nii on, küllap on ka katoliiklaste ja õigeusklike seas omad õilishinged, lihtsalt me pole neist kuulnud, nende hääl ei kosta kuigi kaugele. Ja ega peagi kostma, sest sedapuhku olen mina, veendunud pagan, kristlike konservatiividega ühte meelt. Ma tõesti ei taipa, milleks on kellelgi vaja kirikut reformida.
Tunnistan, et minusugusel ateistil on raske mõista meeleseisundit, milles mõni inimene väidetavalt jumala leiab, aga võimalik, et säärane teadvusenihe siiski eksisteerib, ja tore on. Aga kui inimene on juba leidnud jumala, milleks talle siis veel ametliku kiriku heakskiit? Mis tähtsust on enam sellel, millest räägitakse kusagil kantslis?

Manifesti kritiseerijad on pahaselt märkinud, et kogu aktsiooni varjatud mõte on tuua homod kiriku rüppe, ja kinnitavad, et see on igas mõttes pühakirjaga vastuolus. Säärane ühekülgne arusaam kõneleb muidugi üksnes rikutud fantaasiast, mis suudab mõelda ainult nabaalustest asjadest. Aga teisalt: miks peaksid homod üldse kiriku rüppe kippuma? Mida neil sealt leida on? Lõppude lõpuks on homosid vaenanud kõik totalitaarsed süsteemid. Nõukogude Liidus oli homoseksualism kriminaalkuritegu ja ka Hitler saatis homod koonduslaagrisse. Kas sellest järeldub, et Nõukogude võimu ja natsismi oleks pidanud reformima, muutma „humaansemaks”, nii et homod oleksid võinud pääseda poliitbüroosse või saada SS-lasteks? Tõepoolest, kui nii võtta, on see ju kisendavalt ebaõiglane, kui blond, aarialase välimusega saksa noormees ei tohi osaleda holokaustis pelgalt sellepärast, et on veidikene omasooihar! Siin kuluks tõesti ära üks väike inimõigusi silmas pidav reformike… Õnneks siiski selleni ei jõutud, natsiriik lõpetas kõikide normaalsete inimeste kergenduseks enne eksistentsi.

Arvan, et ka kirikut pole mõtet enam muuta. Sajandite tagant tänasesse päeva jõudnud muinsusena on tal õigus eksisteerida just nimelt säärasena, nagu ta on. Loksuda omas mahlas. Me ei täiusta ega tänapäevasta ju ka muuseumieksponaate, ei õmble raudrüüle külge mobiiltelefonitaskut. Aga neil inimestel, kes igatsevad taga humanistlikku kristlust, on võimalik seda südamerahus oma kodus praktiseerida. Sest tegelikult teeb seda igaüks meist, kui ta elab oma elu nii, nagu ühele ausale ja heasüdamlikule inimesele kohane. Midagi rohkemat polegi võimalik kelleltki nõuda.

Eesti Päevaleht, 1. oktoober 2011

Discussion

No comments yet.

Post a Comment