//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Ivo Rull: menukirjanik ja kehakeel

Suhtekorraldaja Ivo Rull arutleb, kes on menukirjanik, ja pakub mõned võimalused menukirjanduse mõiste tõlgendamiseks.

Jõuluaeg on taas täitnud meie raamatupoed menukiks pürgivate kirjanduslike ja autobiograafiliste teostega. Nende müüki toetab üldjuhul autorite aktiivne esinemine erinevates meediakanalites. Mõtiskledes kirjanduse ja selle promotsiooni vahekordadest, tajun kuklas näpistavat hiljutist kibedat õppetundi.

Kultuuriministri repliik Barbara Cartlandi kui halva lugejamaitse etaloni kohta vallandas lisanõudluse tolle pseudokirjaniku raamatute järel. Kuna jutt tuleb peamiselt meie menukirjanikest, hoidun püüdlikult nende nimede mainimisest, piirdudes vaid üksikute rahvusvaheliste näidetega. Küll aga võib igaüks, kes end ridade vahel või taga ikkagi ära tunneb, võtta järgnevat kui varjatud reklaami.

Menukirjanike tüüpiline turundusnipp on enne järjekordse raamatu ilmumist tõmmata meelelahutusmeedia tähelepanu eeskätt oma kehale – ja seda paljastavale, katvale, täitvale kui läbistavale. Kui poseerida seltskonnakroonikas, käia jutusaadetes ning lahata suhteportaalis oma eraelu, siis pööbel ostab ka uudisteose. Ilma irooniata, nii paraku ongi.

Nõnda ongi meil tekkinud terve plejaad autoreid, kelle teosed võiks aja kokkuhoiu nimel vabalt lugemata jätta. Selle koolkonna stiilipuhaste esindajate põhisõnumi mõistmiseks piisab, kui vaadata neid vaid poseeritud fotodel.

Mida olulist suudakski lisada autobiograafiliste sugemetega romaani lugemine piltidele, kus alasti kirjaneitsi mängib banaanide ja lõhestatud arbuusiga? Või mis mõju on sihtgrupile moodsalt hakitud tekstil võrreldes macho-autori poksijapilguga?

Loomulikult on eelmised väited tugevasti ülepingutatud ja lihtsustatud. Nagu on seda ka tüüpilise menuki stereotüüpidest kubisev käsitluslaad. Ent isiklikult eelistan häid fotosid halbadele tekstidele.

Vaadake tähelepanelikult meie menukirjanikest klantsajakirjades ja kõmuportaalides avaldatud pilte. Naiste lühikesed seelikud või kõrged kontsad, sügavad dekolteed või meelad poosid ning meeste musklid või tattoo’d, autod või tsiklid ütlevad tuhat korda rohkem kui nende raamastatud sõnad.

Kehakeel on internatsionaalne ja üldjuhul tõlkimist mittevajav kommunikatsioonivahend, mille olemusest on kirjutatud sadu käsiraamatuid. Põhilise joonena läbib neid mõte, et kehakeelega annavad inimesed aimu oma varjatud, sageli ka iseendale teadvustamata soovidest ja suhtumistest.

Imago on kiirsuhtlus ning osa autoreid suudab kõik olulise ära öelda kaamerate ees. Ülejäänud loojad peavad pingutama teksti ja süžeega, pusima ja rassima sümbolite, kujundite ja sõnastuslike nüanssidega. Minu kaastunne!

Kes on ja kes pole väärt silti «menukirjanik»? Üksnes raamatupoodide müügiedetabeleid või kogude laenutuskordi aluseks võttes oleks osa kirjanike menuautoriteks liigitamine liiga pealiskaudne. Väga heade kirjanike teoste tiraažid ning lugejaarvud on samuti märkimisväärsed.

Pakun mõned võimalused tekitada mingisugust piiritletavust mõistetele «menukirjandus» ja «menukirjanik». Esiteks määravad lahkme menu ja suhtelise tähelepanematuse vahel erinevad kirjandusžanrid. On ju lasteraamatud, põnevikud, krimkad ja ulmekad juba olemuslikult suurema lugemispotentsiaaliga kui näiteks värssromaanid või näidendid. Dan Brown müüb alati paremini kui Czesław Miłosz.

Teise vahe loovad kriitikud, kes enamasti eristavad kitši püsivama väärtusega loomingust. Nii jääb Paulo Coelho üksnes naiivsete lugude menukaks jutustajaks, samas kui temaga võrdväärset kirjastamisedu nautiv Milan Kundera on vaieldamatult elav klassik. Viimasele kuulub ka tähelepanek: elu on lühike ja lugemine aeganõudev ning kirjandus kaevab endale hauda läbi hullumeelselt kiire vohamise.

Kolmandaks, vastupidiselt kriitikute põhivoolu huvile on kirjastajate huvi müüa just seda, mis lugejate põhimassile peale läheb. Nõnda ongi tekkinud terve kirjastusharu nn naistekate tootmiseks. Nende lugejamenu on võimalik väga täpselt kalkuleerida ja nõudlus on pidev.

Menukirjanikke ja nende kirjastajaid ühendab eeskätt asjaolu, et üle kõige meeldib neile lugeda raha.

Neljas vahe tekib, kui hinnata kirjanike teoste mõju nende kirjandusvälise ambitsioonikusega. Tuntuim näide on ehk J. K. Rowling, kes Harry Potteri saaga kirjastamise, filmimise ja kõige kaasnevate õiguste müügiga on saanud miljardäriks, ent inimesena jäänud siiski suhteliselt tagasihoidlikuks ja väljapeetuks. Meie menukirjanik seevastu ei hoia juba esimese tuhande euro teenimise järel enda tagasi oma «edu» presenteerimisel.

Tüüpiline eesti menukirjanik on kirjutanud üks või kaks päris korralikku asja, pälvides sellega kriitikute ja publiku tähelepanu. Edasine looming on menukirjanikele pahatihti pigem toodang, et olla jätkuvalt aktuaalne ja pildil.

Kuna Eesti keeleruumis üksnes kirjutamisest ära ei ela, teevad menukirjanikud sageli kaasa reklaami- ja show-äris. Nõnda on uued teosed neile pigem ahela alguspunkt, millest tuleneva tuntuse ja respekti eest kasseeritakse tasu mõnes järgnevas turunduskampaanias.

Kui nõukaaegne menukirjanikus saamise tee Eestis käis reeglina läbi parteikomitee ja KGB, siis moodne menukirjanik võrsub üldjuhul ajakirjandusest või popkultuurist.

Suure osa moodsate menukite tarbimisedust võib kanda kõditavate teemade (seks, narko, vangla, allilm jmt) käsitlemise või bravuurika sõnakasutuse (ikka need neljatähelised sõnad) arvele. Pluss kõnekas kehakeel kõikvõimalikes meediakanalites.

Paari aasta eest, kui oli riiklik lugemisaasta, märkis Linnar Priimägi riimuvalt, et üha rohkem loetakse meil saasta. Muidugi on lootus, et kui arenev ja kasvav lugeja ükskord küllastub menukirjanike loomingust, jõuab ta sisukamate tekstide juurde.

Praktika paraku näitab sageli vastupidist – kes on omandanud lugemisharjumuse koomiksite varal, kaldub edaspidises lugemuses pigem taandarenema kaubanduskeskuse kataloogide suunas. ­Eelistades kultuursemast kraamist lõpuks vaid filme või arvutimänge.

Menu tähendab inglise keeles menüüd. Igaüks saab koostada raamatupoodides ja -kogudes pakutavast meelepärase valiku oma lugemislauale. Nagu supermarketi kassa juurde on seatud impulssostude kaubad, asub ka raamatupoe ukse juures efektselt eksponeeritud hetke hittide riiul. Hea lugeja, astu sealt julgelt mööda, avastamaks tagumistes soppideski peituvaid väärtusi.

Postimees, 18.12.2011

Discussion

No comments yet.

Post a Comment