//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Kaarel Tarand: Usaldagem Kanti

Aasta lõpul võttis ajakirjandus üles kaitseminister Mart Laari ja tema erakonna õhutatava idee anda seaduslik vabadusvõitleja staatus (küllap siis kaasnevate sotsiaalhüvedega) Teises maailmasõjas Nõukogude vägede vastu võidelnud relvakandjatele, kes selle au osaliseks pole veel saanud.
Mitmes end rahvuslikuks nimetavas ringkonnas leiavad sedasorti mõtted alati hurraa-poolehoidu ka siis, kui aina kahanev ja 90. eluaasta lähedale küündiv asjaosaliste seltskond kogu pingutust enam vajalikuks ei peagi.

Nii vabadusvõitluse tunnustamise kiitjad kui ka laitjad, samuti need, kes arvavad, et mis tahes armees ellu jäänud sõjaveterane tuleks võrdselt jumaldada või vähemasti tunnustavalt kohelda, toetuvad Euroopas ja inimkonnas kogu ajaloo vältel vohanud sõja ja vägivalla heroiseerimise traditsioonile. Sõda kui jumaliku tahte ilmingut ülistavad kõik pühakirjad ja muud vanad tekstid, eeposed ja oodid. Alles õrnalt renessansi- ja tugevalt valgustusajastul julgesid Euroopa helgemad pead panna kahtluse alla kogu sõjategevuse mõttekuse (ja mehelikkuse). Hiljem on (moraali)filosoofide argumendid vägivalla vastu leidnud tugevat tuge nii mänguteooriast, psühholoogiast kui ka majandusarvestusest, kuid poliitilise avalikkuse huuled kordavad endistviisi militaarteoreetiku von Clausewitzi maksiimi, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega.

Sõda on läbikukkumine

Ma ei kahtlusta tervet Eesti poliitilist eliiti selles, et ta on sõja ja rahu kogu olemuse sügavamalt läbi mõelnud. Siin on improviseeritud vaid viimastes sõdades saavutatu (Vabadussõda) ja saavutamata jäänu (Teine maailmasõda ja okupatsioonid) teemadel. Küllap on nii mõnegi kätt juhtinud alateadvuses pesitsev usk õiglase sõja teooria kehtivusse.

Aga lääne tsivilisatsiooni suuremad saavutused viimastel sajanditel toetuvad vägivallast hoidumisele, mitte selle kasutamisele. Tähendab, sõda ei ole ega saa olla „poliitika jätkamine”, vaid ainult poliitika totaalne läbikukkumine. Sõjas (ja sealhulgas sõjamehe elukutses) pole midagi erilist ja ülistatavat, ka minevikus toimunud sõdadest peaks rääkima kas rangelt akadeemiliselt või siis häbenedes oma esivanemate barbaarseid mõtteilmu. Vähemasti sellest hetkest, mil filosoofid olid sõnastanud põhimõtte, et kõik inimesed on võrdsed ja ükski ei tohi teiselt elu võtta, ei peaks sõda ja selleks valmistumine (ka kaitse-eesmärgiga) olema üldse valikuvõimalusena kaalumiseks laual.
1795. aastal, kui Euroopa oli järjekordselt langemas ühest vägivallalainest teise, kirjutas Immanuel Kant filosoofilise visandi „Igavesest rahust”, milles pealkirja eesmärgi saavutamise kolm nurgakivi on demokraatlik riigikord, riikide kokkuleppel õigust loov rahvusvaheline föderatsioon (tänapäeval ligilähedaselt realiseerunud ÜRO ja WTO-na) ning võrdse kohtlemise printsiip ehk universaalne külalislahkus. Kuigi Kanti idee realiseerumise eel jätkusid aina verisemad sõjad Euroopas veel 150 aastat, võib praegu, kui viimasest on möödas rohkem kui kaks inimpõlve, tuntud ka „pika rahu” ja „uue rahu” perioodidena, öelda, et Kantil oli ja on õigus. Kanti arusaamades on demokraatlik valitsus ühtlasi vägivallatu valitsus. Segatuna veendumusega, et rahvusvahelisel kaubandusel (majanduslikul seotusel) on tugev sõdu ärahoidev toime, saabki Kanti igavese rahu retsept täielik.

Me muutume üha paremaks

Oktoobris avaldas Harvardi psühholoog Steven Pinker raamatu „Meie loomuse paremad inglid” (The Better Angels of our Nature”). Kümnete andmekogude toel käib Pinker teemade kaupa läbi kõik vägivalla ilmingud sõdadest ja mõrvadest kuni vähemuste ja isegi loomade vastu suunatud vägivallani. Järeldus on muljet avaldav: inimeste vägivaldsus väheneb kõigis kategooriates ning mida arenenum ühiskond (pikaealisem demokraatia), seda enam on seal nii vägivallaaktid ise kui ka vägivallast kõnelemine stigmatiseeritud. Psühholoog teab, et hunt ei ole aju poolest lambaks muutunud, vägivaldsus ja agressiivsus on inimajju ehitatud, kuid inimkond on saavutanud Kanti ideedest lähtudes silmapaistvaid tulemusi igaühe sisemise ja üldise välise rahu tagamisel, enesekontrollist globaalse kontrollini.
Inimestena võivad praegused raugad, parema puudusel Saksa mundris 1944–1945 lahinguid pidanud eesti noormehed ju olla kenad, kuid nende toonane tegevus (püüd tappa liigikaaslasi) ei saa kuidagi kvalifitseeruda õilsate hulka, vähemasti riikliku tunnustusega mõõtes. Et lääneilma juhtimisel on vägivalla abil oma õiguse või eesmärkide taotlemise põhimõte hääbumisele määratud, ei ole ka Eestil vähimatki alust selle ilminguid minevikus õigusaktide toel heroiseerida. Vägivald ja sõda on sõna, mida peab saama kasutada ainult inimkonna süngetest minevikupäevadest rääkimisel, mitte poliitilise käitumisoptsioonina olevikus ja tulevikus.

Eesti Päevaleht, 6. jaanuar 2012

Discussion

No comments yet.

Post a Comment