//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Jüri Teras: Kes kustutab tule?

Ülikooli lõpetavad arstitudengid kannavad täie pidulikkusega ette Hippokratese – tänapäeva arstikunsti ühe alusepanija – vande. Nad tõotavad teenida ühiskonda inimesi aidates, hoolitseda oma õpetajate eest ja austada kolleege.
Paraku annab Hippokratese vanne osale ühiskonnast justkui aluse öelda: olete andnud vande, laske käia, tehke inimestele head, nii nagu jaksate. Töö kiidab teid, rohkem pole vaja. Nii ütlejad unustavad, et vande lõpuosas seisavad ka sõnad: „… siis saagu mulle osaks edu nii elus kui kunstis…”
Siin tekibki arusaamade lahknemine arstikunsti pakkujate ja tarbijate vahel. Kerge on ju suruda arstide (ala)teadlikule soovile inimesi aidata ja panna neid suuremat koormat kandma.
Nii olemegi Eestis jõudnud olukorda, kus arstil on kergem loobuda poolest koormast ja vedada vankrit edasi teisel pool lahte. Kas saab neid hukka mõista? Tundmatud plärajad internetis on seda teinud, kuid mina nii kategooriline poleks. Inimeste valulävi on erinev. Me elame ju vaid korra ning miks mitte pakkuda endale ja perele paremat tulevikku? Liiatigi on paljud lahkunud kogenenud kolleegid oma võla ühiskonnale tasunud.

Arstide väljaõpe on aeganõudev ja kallis. Mõnigi maailma riik on arvutanud, et uus, valmis spetsialist sisse osta on riigile odavam kui ise uusi koolitada.
Eesti ühiskond on teinud kulutusi arstiteaduse õpetamiseks. Räägin siin vaid kohustuslikust õpiajast, mitte igikestvast enesetäiendamisest (seda teevad arstid üldjuhul õhtutundidel või muul vabal ajal). Iga ravimifirmade korraldatud koolituski saab ajakirjanduse sõimu osaliseks, arstid peaksid vist tarkust omandama telerist haiglaseriaale vaadates. Erialakirjanduse ostmiseks või konverentsil käimiseks haigekassa vahendeid enamasti ei jätku.
Et saada arstiks, tuleb kõigepealt veeta kuus aastat ülikoolis, millele järgneb pea sama palju spetsialiseerumiseks. Kokku vähemalt 11 aastat. Nii saame „valmis” spetsialisti 30 aasta vanusena. Pikk õpe on ka põhjus, miks enamik riike on hädas arstide järelkasvuga – muudel elualadel on karjääri teha lihtsam ja tasuvam.

Arstide väljaõpe pole odav, ühe arsti valmisspetsialistiks koolitamiseks kulutatakse Eestis hinnanguliselt ligi 100 000 eurot. Mis riik selle eest vastu saab? Igal aastal võtab umbes 30% Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetajaid ette tee Tallinna sadama või lennujaama poole, lahkumise valmisolek näib aga juba tudengieas olevat oluliselt suurem.
Kas see on õiglane? Kindlasti mitte. Siin olekski riigi ülesanne seada tõkked ja piirangud saamaks tagasi vähemalt õpiraha. Millised need piirangud peaksid olema? Mõni aasta kohustuslikku teenistust kodumaa hüvanguks kindlasti.
Samal ajal ei saa oodata ja loota, et arstid või õed veedaksid terve elu teenides riiki, mis peab arstide õiglaseks töötasuks 9,31 eurot tunnis. Õdedele eraldatakse sotsiaalministri määrusega kehtestatud hinnakirja järgi 4,6 eurot tunnis, hooldajale 2,32 eurot tunnis. Tõelised töötasud on veel väiksemad, arstidel kollektiivlepingu järgi 7,2 eurot tunnis. Praegu vaidlevadki arstid ja haiglad üsna vihaselt võimaluse üle tõsta minimaalset tunnitasu 8,6 euroni. Kas mõni töömees on nõus sellise tasu eest autot või pesumasinat parandama?

Öeldakse: vaat kui kenad uued haiglad meil on, töötage rõõmuga! Tõesti, regionaalhaiglate renoveerimisse on pandud tohutult vahendeid. Kuid see on tulnud paljuski personali arvel, kes on väsinud. Väsinud toetamast Eesti meditsiini, väsinud töötamast alla oma väärtuse. Kuuleme pidevalt nafta hinna kõikumisest maailmaturul ja sellega seotud bensiini hinna tõusust, kuid meedikute väärtuse kasvust maailmaturul ja palgatõusust kohalikul tasandil ei vaevuta isegi mõtlema.
Loomulikult, palga tõstmise asemel on ka muid lahendusi. Las nõrganärvilised arstid ja õed lähevad pealegi, ega elu Eestis seepärast seisma jää! Võib ju avada piirid teiste riikide meditsiinipersonalile. Ma ei pea siin silmas Euroopa Liidu riike (vaevalt sealt lähiajal tulijaid oodata ongi), vaid tööturu avamist vaesematele. Küll leidub soovijaid mitmeski slaavi keeli kõnelevas piirkonnas, kuid tõenäoliselt siis enam emakeelset teenindust ei saa.
Tegelikult ongi ju juba piirid venekeelsetele arstidele avatud, idapoolsetes haiglates töötab kümneid väljastpoolt Euroopa Liitu tulnud tohtreid. Tundub, et rahva poolt seatud isikud tegelevad peale elamislubade müügi ka arstilitsentside vahendamisega. Kuidas muidu seletada väga lihtsalt tegevusloa saamist? Ametid, mis peaksid takistama silmamoondajate tegutsemist, ei näi justkui muret tundvat. Alles hiljuti nägin üht lehekuulutust, kus kaartide paneku ja needusest vabastamise kõrval pakuti ka vähkkasvajast vabanemist! Loomulikult ei olnud kuulutaja mõni tunnustatud onkoloog, vaid idamaise nimega tundmatu.

Korra püüdis hea kolleeg ülikoolilinnast pöörata ametnike tähelepanu Eestis ilma lubadeta töötavatele meedikutele, kuid pärast pikka ootamist saabunud arrogantne vastus ei julgustanud edaspidi urgitsema. Kõik need „spetsialistid” töötavad rahumeeli Eestis edasi. Nii riiklikes haiglates kui ka erasektoris. Kas või ilukirurgias on põrandaaluseid tegutsejaid õige mitmeid.
Tundub, et kõik on käega löönud: meedikud läinud paremat otsima, riigiisadele asi oluliselt tuska ei tee. Olen viimasel ajal kohanud haiglas päris mitmeid jõuka väljanägemisega kodanikke, kes varjamatult on loobunud meditsiinisüsteemi maksudega toetamast ja omandavad haigekassa kindlustuse vaid mõne suure protseduuri ootuses.
Need mõned eurod visiiditasu leiab ju ikka ja miks maksta maksudena teenuse eest, mida arvatavasti vajad millalgi kauges tulevikus? Ehk las vaesed ja need rumalad, kes teisiti ei oska või taha, maksavad makse – küll riik püsib. Kes maksab kinni väetite ja vanade ravi? Eks ikka teised.
Peaks vist ise ka siirduma mujale pensioniraha teenima.

Eesti Päevaleht, 11. jaanuar 2012

Discussion

No comments yet.

Post a Comment