//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Indrek Ibrus: Kauaks autorile tema õigused?

Kes on ülikoolis humanitaarala tudeerinud, teab tuntud loosungit „Autor on surnud”, mille Roland Barthes, tuntud prantsuse semioloog, pani kunagi oma essee pealkirjaks.
Essee sai päris kuulsaks, omamoodi epohhiloovaks. Nii ongi ehk paradoks, et see, kelle õiguste üle me ka tänapäeval tuliselt piike ristame, on humanitaarias juba ammu koolnuks kuulutatud, matusedki peetud ja haud täis kasvanud. Autoriõiguslaste meelest võib-olla polekski sellest suurt häda, sest eks kehtib see õigus ju kuni 70 aastat pärast autori surma. Arvestades, et Barthes kirjutas tolle essee juba 1967. aastal, siis kas võime ehk 2037. aastal oodata ka autoriõiguse surma? Raske öelda, kuid kuna Eesti Päevaleht mult autoriõiguse tuleviku kohta küsis, püüan veidi vastata.

Barthes’i juurde naastes tuletagem meelde, milles täpselt oli probleem. Tema ja ta mitmete kaasaegsete tees oli laias laastus selline: kuivõrd kõik autorid elavad keeles ja kultuuris, siis kasutame me oma mõtete väljendamiseks senise kultuuri vahendeid, s.t etteantut. Kuna neil vahendeil on ka omad piirid, mis nendega teha annab, siis kui me mida tahes öelda või kirjutada üritame, sõltub see kultuuri ja keele laiemast struktureeritusest, kultuuri intertekstuaalsetest tähendussüsteemidest. Teiseks, mis Barthes’i puhul peamine: ta pani rõhu auditooriumile ja selle võimele interpreteerida tekstisse piiramatul määral oma tähendusi. Lõpuks polnudki autoril enam suurt rolli või võimu, ta osutus semioloogide silmis ühtäkki vaid vähemõjukaks „toruks” kultuuri ja auditooriumi vahel.

Mõnevõrra teistmoodi lahendas autori probleemi Juri Lotman. Tema silmis pakatas autor siiski igati tervisest. Autor küll tugineb kogu senisele kultuuriloole (selle osas on Lotmani hoiak, rõhutagem, väga selge), kuid ta kasutab selle varamu ressursse loovalt, kombineerides neid nii, et kombinatsioonist sünnib heal juhul midagi üsna originaalset.

Juristidele jõuab kohale

Need kaks arusaama – Barthes’i ja Lotmani oma – võiksid ehk olla ka toeks, kui asume uurima autoriõiguste tulevikku. Mulle nimelt tundub, et autori autonoomsuse ja tema töö originaalsuse küsimus pole seniajani veel kuigi otse intellektuaalomandi juristideni jõudnud ega nende tööd piisavalt seganud. Kuid eks ta lähiajal jõuab, sest küsimus nn derivatiivse loomingu ehk sellise loomingu, mis kasutab komponentidena varasemate autorite loomingut, paremast võimaldamisest tõuseb võrguajastul esiplaanile.

Seega, kui me võtame Barthes’i ja Lotmani ainetel omaks, et iga autor tugineb oma loomingus kõigele sellele, mida inimkond on kultuuri väljendusvahenditeks loonud, siis peaksime ettevaatlikud olema, kui hiljem anname sellelesamale autorile õiguse tema enda toodangu loovatelt taaskasutajatelt seitse nahka koorida. Kuigi me võime Lotmanit järgides tõdeda, et iga uus omanäoline kombinatsioon ongi kultuuris innovatsioon ja sellisena kultuuritegu, peab selle teo kombinatoorne iseloom kohustama autorit võimaldama moraalselt samasugust kombinatoorikat ka teistele. Eks ole ju näiteks YouTube sellist loomingut täis ja nagu väga paljud meediauurijad koos meediatööstuse endaga praegu rõhutavad: „kasutajate” osalus sisuloomes on 21. sajandi meediasüsteemi peamine arengumootor ja sestap tuleb seda ka võimaldada. Seega, derivatiivse loomingu ehk vaba tsiteerimisõiguse lubamisest lisaks kirjutatud tekstile ka piltide ja helide maailmas saab üks olulisemaid rahvusvaheliste autoriõiguste muutmise küsimusi, mis küllap lähima kümnendi jooksul ka lahendatakse.

Teine suur alateema autoriõiguste kontekstis on ikkagi autorite tasustamine, arvestades nende loomingu aina komplekssemat ristmeedialist rändlemist üle meediumi- ja platvormipiiride. Kuigi autorite esindusorganid on näidanud üsna kirglist püüdlikkust kõik tarbimispuhud ära märgata, on ka nende võimetel piirid. Ja mis peaasi: see püüdlikkus kipub üsna tihti ka ebakohaseks, autori huvidele otse vastukäivaks. Näiteks siis, kui autor juhtub oma teose turunduslikul otstarbel YouTube’i üles laadima ja Eesti autorite ühing selle isetahtsi jälle maha laseb võtta. Kuidas selliseid kommunikatsiooni ja esindatuse probleeme lahendada?

Euroopa roheliste partei esindajad tulid mõne aasta eest välja plaaniga kehtestada maks või osak, mille äratasumise järel saaksid kõik maailma elanikud vaba juurdepääsu kogu olemasolevale kultuurile. Kogutav raha jagataks seejärel vastavalt autorite ja nende loomingu populaarsusele. Arvepidamist peetaks aga automatiseeritult, algoritmid nopiksid kõik kasutusjuhud välja ja sama automaatselt tiksuksid autorite arvetele ka nende teenitud eurod. Ent kuna selline mudel läheks vastuollu mõningate kapitalismi põhialustega (ei saa eeldada, et kõik õiguste omajad oleksid valmis leivad ühte elektroonsesse kappi panema ja hinnakujunduses ühte jalga käima), võib sestap eeldada, et vaevalt ühtse ja keskselt koordineeritud süsteemi kujundamisest midagi välja tuleb. Kuid tuginedes võrgutehnoloogiate praegustele arengutrajektooridele (võrguneutraalsuse kadu, semantilise veebi areng, multiterritoriaalsete „litsentsišoppide” arendamine) oleks põhjust ennustada mõnevõrra samalaadset tehnoloogilist lahendust. Teatud standardiseeritud lahenduse alusel hakkaksid sisuhaldus- ja vahendussüsteemid esitatavat sisu ära tundma ning autorite ja nende tahtlusega siduma ning peale statistika ka mitmesuguseid mikromakseid koordineerima.

Vahendajate roll väheneb

Selliste automatiseeritud süsteemide puhul on üks olulisemaid võimalikke arenguid vahendusteenuste – levitajate, stuudiote, plaadifirmade jms – rolli vähenemine. Mitte et need päriselt kaoksid: arenenud võrguühiskonnas võib näiteks efektiivne turundus kujuneda senisest veelgi suuremaks väljakutseks. Kuid kindlasti arenevad ka mitmesugused isepublitseerimise mehhanismid – võtkem näiteks kas või hiljuti esitletud Apple’i uus digiraamatute töötlemise ja turuletoomise platvorm. Seega võib oletada, et autoritele laekuvad käibeprotsendid pigem kasvavad. Ja muide, kogu tulevase elukorralduse digitaalse automatiseerituse juures läheb autoritel selleks aina vähem vaja praeguste sarnaseid esindusorganisatsioone.

Kuid rõhutagem: autoriõigus ise vaevalt kuhugi kaob. Autoriõiguse kujunemine on olnud ajalooliselt oluline loov­isikutele teatud majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja autonoomia kõigist võimalikest „metseenidest” ja autoriteetidest on väärtus, mida on mõistlik hoida. Kuid midagi tehakse küllap peagi siiski tolle 70 aastaga pärast autori surma, mille kestel pärijad või õigused kokku ostnud institutsioonid kunagise loometeo taaskasutuse eest kümnist võivad nõutada. Euroopa roheliste hiljutine ettepanek oli vähendada see periood viiele aastale pärast autori maise tee lõppu. Kõlab piisavalt mõistlikult, et oodata uutelt regulaatorite põlvkondadelt selle väikese muutuse ärategemist.

Eesti Päevaleht, 11. veebruar 2012

Discussion

No comments yet.

Post a Comment