//
hetkel sirvid...

Indrek Elling

Indrek Elling: Ülevaade eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloost ajavahemikul 1870-1891 – V osa

5. Korporatsioon Fraternitas Viliensise asutamiskatse.

12. aprilli koosolekul 1888 loeti ette vilistlane Villem Reimanni kiri seltsile, milles ta teeb ettepaneku korporatsioon asutada. Koosolek otsustas, et asi vajab järelemõtlemist ja arutelu lükatakse järgmisele koosolekule edasi (1). Ilmselt võttis asja arutamine rohkem aega, sest antud küsimus oli taas päevakorral alles ülejärgmisel, s.o. 10. mai koosolekul, kui pandi paika need küsimused, mida selts esitas augustis toimuvale vilistlaste koosolekule. Teise arutelupunktina esitas selts vilistlastele küsimuse: „Mis on meie Seltsi lähem siht? Kas peame püüdma osakonda asutada ehk ei?“ (2).

30. augustil 1888 toimus kohe vilistlaste koosoleku järel ühine koosolek, kus olid kohal vilistlased dr H. Rosenthal, dr J. Hurt, dr E. Jannsen, dr K. A. Hermann, õp. G. Punga, õp. M. Lipp, õp. M. Jürmann ning kõik seltsi liikmed peale Rothbergi. Koosolekul, mida juhatas „wilistlaste asjatoimetaja“ dr Rosenthal, oligi tähtsaima päevakorrapunktina arutusel seltsi korporatsiooniks muutmise küsimus. Kõigepealt luges vil! Rosenthal nende vilistlaste kirjad ette, kes koosolekule ei saanud tulla. Korporatsiooni asutamise vastu olid vil! R. Kallas rahapuuduse pärast, vil! Fr. W. Ederberg „Eesti keeles töötamise wähenemise pärast“ ning vil! P. Undritz, kes arvas, et korporatsiooni asutamiseks pole veel sobiv aeg. Poolt olid vilistlased C. Baeckmann, P. Tannebaum, O. Palsa, W. Tiedemann, L. Hesse, A. Sperrlingk, B. Sperrlingk, A. Mohrfeldt ja J. Kerg. Kõik kohalolnud vilistlased olid samuti poolt. Protokollist ilmneb, et eriti tuliselt olid korporatsiooni asutamise poolt dr Hurt ja seltsi liige J. Lellep. Esimese konkreetse küsimusena arutati, kust võtta raha korporatsiooni asutamiseks. Pärast seda kui mitmed vilistlased olid lubanud vastavaks otstarbeks raha anda, arvati, et raha puudus selles küsimuses takistuseks pole. Edasi otsustati, et uude osakonda võetakse liikmeid rahvust või seisust arvestamata ning arvati, et läbikäimist teiste üliõpilastega tuleb tihendada ning hoolsasti vehklemist õppida. Jõuti arusaamisele, et uus osakond on kahevõitluse poolt, vähemalt seni, kuni jõu poolest veel nõrgad ollakse. Vil! Rosenthali teate kohaselt olid Lettonia liikmed lubanud vehklema õppimise juures abiks olla. Keele küsimuses otsustati, et suhtlemiskeeleks saab saksa keel, peale selle on aga osakonna sees, nagu Lettonias, väiksem selts, kus eesti keelt räägitakse ja selle heaks tööd tehakse. Viimane tähendanuks seda, nagu ka hilisematest otsustest välja tuli (vt nt 28. aug. 1889. a. koosolekut allpool!), senise seltsi säilumist ühe osana korporatsioonist. Mis puutub uue korporatsiooni välismärkidesse, siis leiti, et nimi Vironia pole sobiv. Dr. Hermann pakkus välja nime Fraternitas Aestia ehk Fraternitas Aestuorum. Selle nime poolt polnud aga peale nime esitaja rohkem kedagi ning seejärel otsustati, et kõik mõtlevad välja võimalikult palju nimesid ja saadavad need siis dr. Hurtile, „kes siis neist nimedest ühe Extracti keedab ja siis selle Extract-nime omalt poolt ette paneb“. Värvide osas mingit muutust ei tehtud, vapi osas aga otsustati, et riigikotkast vapile ei tule ning vapp ise jaotatakse neljaks väljaks. Lõpuks otsustati, et tulevaseks ühiseks koosolekuks, mis toimub 1889. a. augusti viimasel esmaspäeval, peavad kõik ettevalmistused tehtud olema, siis räägitakse kõik veel läbi ja seejärel antakse nimed sisse. Sellest, et see koosolek üsnagi eufoorilises meeleolus toimus, annab tunnistust protokolli lõpp, kus seisab järgnevalt: „Lõpeks said terwisejoogid joodud, laulud lauldud ja üle pea tubliste õlle ja wiina klaasi vaadatud, nõnda, et wilistlaste „trifolium“ Rosenthal, Jannsen ja Hermann, kes weel kaua Seltsi korteris wiibis, wiimaks suures waimustuses rebaste saatusel kodu poole tõttas ehk wähemalt tõttata püüdis“ (3).

Sellest ühisest koosolekust alates elas selts korporatsiooni asutamise tähe all. Erilist tähelepanu pöörati vehklemisele. Ka kodukorras muudeti ära punkt, mis keelas seltsi liikmetele kahevõitlused ning tehti otsuseks, et edaspidi peab igaüks selles küsimuses oma parema teadmise järele tegema (4). Sellest, et ka igapäevaellu korporantlikku joont lisandus, annab ehk tunnistust seegi seik, et kui ühel koosolekul tulevaselt vanamehelt A. Norrmannilt eelmise korra puudumise põhjust päriti, siis sai ta vabandatud, „sest et ta „carceris“ sell ajal elanud“ (5).

Lähem kontakt tekib sel ajal korp! Lettoniaga; nii et peale selle, et viimased lubasid seltsi liikmeid 1889 kevadsemestril koguni oma vehklemistundidest osa võtta, käidi vastastikku ka külas. Külaskäigud teistesse organisatsioonidesse läksid ilmselt nii tihedaks, et vanamees Norrmann oli mai alguses sunnitud rebastele meelde tuletama, „et nad peaks ettevaatlikumad olema ja mitte wõerastesse konwendi korteritesse minema” (8). 21. märtsi 1889 koosolekul oli ka komisjon määratud, kuhu kuulusid O. Kallas, A. Norrmann ja Chr. Koppel, mis pidi korporatsioonide sisemist elu ja olu tundma õppima (9).

28. augustil 1889 toimunud vilistlaste koosolekul, kuhu olid kohale tulnud vil!! E. Jannsen, M. Jürmann, P. Hellat, K. A. Hermann, J. Hurt, J. Kerg, M. Lipp, G. Punga, W. Reimann, J. Rennit ja H. Rosenthal, oli loomulikult jälle tähtsamaks päevakorrapunktiks seltsi osakonnaks muutmise küsimus. Otsustati, et selle asja kohta käivad küsimused arutatakse läbi saksa keeles, kuna eesti keeles tihti vastavad „termini technici“ pidada puuduma. Arutati, kas ei peaks enne kui asutajate nimekiri Ch!C!-le esitatakse, privaatselt kuraatoriga asja arutama. Lõpuks otsustati siiski, et jäädakse tavalise korra juurde. A. Mohrfeldt oli kirja saatnud, kus ta nõu annab korporatsioonide liikmetelt üldist suhtumist asjasse välja uurida. Pärast seda kui oldi pikemalt rahaasju arutanud, võttis vil! Punga sõna Kallase (ilmselt esimees Oskar Kallase) arvamuse vastu, et asutajate nimekiri tuleks novembris sisse anda, kuna Ch!C! on sel ajal võibolla oma tegevuse käesolevaks semestriks juba lõpetanud. Otsustati, et ametlikult astutakse värvides välja järgmise aasta mais. Anti teada, et senise maakuulamise järgi hääletaksid Estonia ja Neobaltia ilmselt uue korporatsiooni asutamise vastu. Samamoodi otsustatakse ka Frat. Rigensise ja Frat. Academica suhtumist järele uurida. Selle päeva lõpetuseks arutatakse veel nime küsimust. Dr. Hermanni ettepanek Aestia ei lähe liigse sarnasuse tõttu Estoniaga läbi. Vil! Rosenthal esitab terve rea nimesid, mille hulgast tehakse valik järgmisel päeval koosoleku jätkudes. Siiski ei jõuta järgmisel päeval nime valikuga kaugemale, kuigi arutlusel olid sellised nimed nagu Rotalia, Turania ja Borealis. Viimane neist lükati tagasi liiga romantilise kõla pärast ning tehti otsuseks, et Rotalia ja Turania vahel teevad oma valiku kaasvõitlejad. Järgnevalt otsustati, et ka korporatsiooni ellu astudes jääb viimase sees ka senine selts (kirjanduse õhtuna) alles. Korporatsiooni ametlik keel saab saksa, kirjanduse seltsis aga eesti keel olema. Vapi küsimuse arutelul asendati vapipildil kaks seotud kätt rukkivihkudega ja avatud raamatu lehekülgedel tähed „V.V.“ uue vapikirjaga „Carpe diem“. Pärast seda kui järgmise vilistlaste koosoleku ajana lepiti kokku järgmise aasta 28. ja 29. august, võttis sõna dr. Hellat – kes oli juba rääkinud selle vastu, et osakonnas sisemiseks keeleks saksa keel oleks, rääkinud oli – ning ütles, et keel on rahvuse märk ja „kui meie Eesti keelt ei rääkida, siis ei olla meie Eestlased; ilutundmine, karakter jne. seista keele sees warjul; keele tarwitamine äratada armastust keele wastu; kõik arwamised Eestikeele mitte rääkimise kohta olla naeruwäärilised, äraandjad olla need, kes Eestikeelt ei räägi jne.” (10).

Seltsi igapäevaelus jätkus ettevalmistus korporatsioonieluks – muretsetakse vehklemisvarustust, käiakse vehklemistundides, rebased käivad kohustuslikus korras Burschengerichti istungitel jne. Lisaks oli rebastel veel kohustus käia kuulamas dr. Hermanni eesti keele grammatika loenguid.

13. sept. 1889 erakoosolekul esitas vil! Rennit koosolekule Valga sinodi ajal nõu pidanud 9 vilistlase kirja, milles nad teatasid, et nende ühine ja tungiv nõu oli korporatsiooni asutamine edasi lükata ning järgmise aasta augustis seda asja uuesti arutada. Ühtlasi volitasid kirja autorid vilistlast Rennitit ettepaneku põhjuseid seltsi koosolekul lähemalt selgitama. Alla olid kirjutanud õpetajad M. Lipp, M. Jürmann, J. Bergmann, J. Rennit, P. Undritz, G. Punga, G. Koik, B. Sperrlingk ja R. Kallas (11). Koosolekul selgitas vil! Rennit kirja põhjuseid pikemalt. Kirja autorid olid korporatsiooni asutamise vastu viletsa rahalise seisu tõttu. Polnud ka lootust, et kirikuõpetajate rahaline olukord lähiajal paranenud oleks. Erakoosolekul tehti otsuseks seda ettepanekut veel arutada. Varjamatut ärritust kostus esimehe O. Kallase (tema vanem vend õp. Rudolf Kallas oli üks allakirjutanu) lõpetussõnadest: „… et kõik need Seltsi liikmed, kes asutamise wastu, ruttu lahkuksiwad, et pärastpoole lahkumist ette ei tuleks“ (12). Ka 29. sept. vilistlastele saadetud ringkirjas oli nimetatud kirjast juttu. Selles teatati, et eriti vil! Rosenthali ettepaneku peale oli selts otsustanud nimede sisseandmisega oodata, kuni jaanuaris asi veelkord läbi saaks räägitud (13). Antud teemat puudutas ka O. Kallas 3.dets. 1889 seltsi nimel vilistlastele saadetud ringkirjas. Ta alustas augustis toimunud ühisest koosolekust, kus otsustati nimekiri veel sel poolaastal Ch!C!-le esitada. Siis aga saabus kiri Valgast ja, et vilistlaste omavahelisi suhteid ning ka vilistlaste ja seltsi vahelisi suhteid mitte rikkuda, otsustati asjaga kuni jaanuarini oodata, kui mainitud kirja autorid saaksid teistega veel kord nõu pidada (14).

10. jaanuaril 1890 toimuski dr. Rosenthali poolt kokku kutsutud vilistlaste erakorraline koosolek, mille põhjuseks olid lahkhelid vilistlaste seas, nagu ka koosoleku käigu järgi võis otsustada. Kõigepealt luges vil! Rosenthal ette dr. Hurti kirja, milles ta soojade sõnadega tulevasele korporatsioonile edenemist soovis. Pinged tulid ilmsiks siis, kui kõne alla tuli korporatsiooni asutamine üldiselt ja asutamisaeg. Pastor Kallas seadis korporatsiooni loomise kahtluse alla, esiteks kehva rahalise olukorra pärast, mis järgmise aasta jooksul paranema peaks, teiseks leidis ta, et korporatsiooni asutamise korral jääks seltsi peamine eesmärk – kirjanduslik tegevus – unarusse ja kolmandaks saadetakse korporatsioonid üldse varsti laiali. Selle peale tuletas H. Koppel meelde, et ei peaks rohkem sel teemal arutama, kas asutada korporatsioon või mitte, see asi on juba eelmise aasta augustis vilistlaste koosolekul ära otsustatud ning ühtlasi sai sel koosolekul seltsile ülesandeks tehtud asi niikaugele viia, et asutamine võimalik oleks. Seda oli selts ka teinud ja nüüd kui just oleks vaja kõigest jõust töötada, jätsid vilistlased seltsi maha. Vil! Punga nõustus eelkõnelejaga ning lisas, et ainult vilistlased olid selles süüdi, et asjaga oli nii kaua viivitatud. H. Koppel jätkas ja lisas, et parem oleks olnud anda 3000 rubla ja tagasi tõmbuda, kui nüüd seda teha ning häbisse jääda. Seepeale teatas vil! Kallas, et praegu tagasi tõmbuda poleks sugugi häbiväärne, see oleks hoopis tark ettenägelikkus ja praeguse aja olude tunnetamine. Sellega oli päri ka vil! Jürmann. Järgmise teema arutelul arvas vanamees Wilhelmson, et mõned astuvad siis, kui korporatsioon kinnitatud saab, ainult värvide pärast sisse. Selle teema lõpetuseks märkis dr Rosenthal, et eesmärgiks ei pea olema värvid, vaid üheõiguslikkus (Gleichberechtigung). Järgmisena võttis õp. Kallas sõna selle vastu, et selts oli kahevõitlused aktsepteerinud ja tegi ettepaneku, et nad võiksid antiduellantidena üles astuda ja reformaatoritena selle au osaliseks saada, kes selle „germaani patu“ („Germanische Sünde“) ära kaotavad. Selle peale võeti mitmelt poolt sõna ja arvati, et sellisel puhul võivad nad kindlad olla, et neid ei kinnitata ning peale selle olid nad juba otsuse teinud kahevõitlust aktsepteerida, kuigi printsiibis tõenäoliselt kõik selle vastu on. Et antud hetke suhtumist teada saada, viidi läbi hääletamine, mis näitas seda, et enamik oli kahevõitluse poolt. Seepeale teatab pastor Kallas, et ta mitte sellise ühenduse liige ei taha olla ning, et ta ei jää korporatsiooni vilistlaseks, küll aga edasi seltsi vilistlaseks. Seepeale lahkus ta koosolekult. Kuigi Rudolf Kallas oli koosoleku alguses välja toonud mitmed põhjendused, miks korporatsiooni asutamine tuleks edasi lükata, tundub, et talle kui inimesele ning miks mitte ka kui eesti rahvuslasele oli asi iseenesest vastuvõetamatu. Oli ta ju algusest peale deklareerinud oma negatiivset suhtumist kogu ettevõtmisesse. Ja kui minna tagasi veel kaugemasse minevikku, nimelt Vironia asutamise aegadesse, siis mäletatavasti oli ta ainus tegevliige, kes pärast otsust korporatsioon asutada Vironiast välja astus. Pärast R. Kallase lahkumist oli koosoleku opositsioon kaotanud oma eestkõneleja ning järgnevate punktide arutelul enam suuri lahkarvamusi esile ei tulnud. Otsustati, et osakonna asutamine peab toimuma võimalikult ruttu, mingit kindlat aega siiski ei määratud. Järgmisena pandi kokku vajaminev eelarve ja leiti taas, et rahaküsimus korporatsiooni asutamise juures takistuseks pole. Vaid nime ei suudeta kuidagi asutatavale osakonnale panna. Varem välja pakutud Rotaliast ja Turaniast loobuti. Uute nimedena pakuti Fraternitas Revalensist, Revaliat, Harriat ning uuesti Aestiat, mille poolt võttis sõna vil! Jürmann. Hääletusel oli enamik Aestia poolt ning dr Hermanni ettepanekul otsustati, et enne selle nime kinnitamist viiakse läbi veel üks hääletus. Vapi osas ei tehtud mingeid muudatusi, see asi anti vastavale komisjonile üle. Koosoleku lõpetuseks teatas H. Rosenthal, et A. Mõtus ja tema on oma lubaduse täitnud ja kumbki osakonna heaks 50 rubla andnud (15).

Selle koosoleku kokkuvõtteks, mis oleks kergesti võinud viia suuremate konfliktideni vilistlaskogus ja kaasa tuua ühe osa vilistlaste eemalejäämise, võib öelda, et R. Kallase lahkumine osakonna vilistlaste hulgast lahendas mingil määral kriisi ning aitas vilistlaskogul jõuda tähtsamates küsimustes konsensusele. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et R. Kallas jäi edasi seltsi vilistlaseks ja oli seltsi vilistlaskogus kuni oma surmani 1913.a.

Seltsi selle semestri esimesel koosolekul 24. jaanuaril 1890 tervitas abiesimees K. Koppel esimees O. Kallase puudumisel seltsi ja tuletas mõne sõnaga selle poolaasta tähtsust meelde, „pidada ju nüüd ilmsiks tulema, kas seniaegne E.Ü.S. endale Korporationi nime jõuab saada või mitte“ (16). Sel semestril toimus vähe koosolekuid ja need olid küllaltki lühikesed. Kuna polnud selge, mis tulevikus saab, siis otsustati, et järgmiseks semestriks uusi ametnikke ei valita ja vanad ametnikud jäävad ametisse edasi. 28. veebruari koosoleku protokollist selgub, et Somelt on kas ühe kahevõitluse juba ära pidanud või alles peab: „Somelti kahewõitluse korral korteris ära tarvitatud materjal maksetakse üleüldisel kulul“ (17).

23. veebruaril oli aga Ch!C!-le ära saadetud järgmine kiri: „Toetudes Allgemeiner Burschencomment’i §§ 10 ja 11, mis puudutavad uue korporatsiooni asutamist, pöörduvad allakirjutanud Ch!C!-i poole teatega, et nad end nime all „Fraternitas Viliensis“ koos värvidega „sinine-must-valge“ ja vapiga, millel on 1) värvid, 2) korporatsiooni sirkel kahe ristatud rapiiri kohal, 3) üks tamm, 4) avatud raamat koos deviisiga „carpe diem“, 5) vapikirja „fortiter in re, suaviter in modo“ initsiaalid – korporatsioonina kinnitada soovivad. Allakirjutanud garanteerivad Allgemeiner Burschencomment’i, võtavad enda peale kõik ühele korporatsioonile pandud kohustused ja nõuavad endale kõiki vastavaid õigusi:”. Sellele kirjale olid asutajatena alla kirjutanud 30 meest (18). Chargirten Convendile sisse tulnud kirjade hulgas leidub sellest kirjast kaks eksemplari – üks, mis saadetud Estoniale (19) ja teine saadetud Livoniale (20). Livoniale saadetud eksemplari vahel leidub veel väike leheke, millel asutatava Frat. Viliensise nimel ja ülesandel teatab Heinrich Koppel, et nad asendavad oma vapil tamme kolme viljapeaga (21). Viimasel kirjal küll puudub daatum, kuid Frat. Viliensisest järele jäänud paberite hulgas leidub sellest ärakiri, mis kannab kuupäeva 28. veebr. 1890 (22). Asutajate nimedega varustatud kirja Ch!C!–ile võtavad korporatsioonid teadmiseks, sest vastavavalt kehtivale kommaanile tuli uue korporatsiooni kinnitamine päevakorda alles kuue kuu pärast peale asutamiskirja esitamist. Vahepealset aega võis pidada omamoodi kontrollajaks, mille kestel Ch!C! jälgis uue korporatsiooni vastavust üldisele kommaanile. Seega olid järgmised kuus kuud suhtelise vaikuse ja ootamise ajaks, mille kestel Frat. Viliensise suhetes Ch!C!–ga ei toimunud muud, kui H. Koppel saadab Frat. Vil. nimel viimasele 20. aprillil lühikese kaaskirjaga vapi eskiisi (23).

Säilinud on kaaskiri, eskiisi ennast aga mitte. Vahepealsest ajast tuleb Ch!C!-i asjaajamisest puudutada veel küsimust, mis tõstatus seoses Estonia kirjaga 8. märtsist. Selles sisaldub ettepanek, et kui üks uus korporatsioon on Ch!C!-sse vastu võetud, saab ta konvendis juhatus-, seadusandliku ja kohtumõistmisõiguse alles aasta möödudes. Selles pikas kirjas põhjendas Estonia oma ettepanekut sellega, et endistest metsikutest koosnev uus korporatsioon ei tunne piisavalt Ch!C!-i toimimismehhanisme, mis toetuvad peale kommaani veel uusustele ja igapäevasele praktikale (24). Sellest ettepanekust, mis küll sellisel kujul läbi ei läinud, kuna kuuest korporatsioonist olid poolt Estonia, Frat. Rigensis ja Neobaltia ning vastu Lettonia ja Livonia, kumas läbi ettevaatlikkus uute korporatsioonide suhtes, mis kuupäeva järgi otsustades on otseselt tingitud Frat. Viliensise kavatsetavast asutamisest. Kuna Curonia oli esitanud oma ettepaneku, mis erinevalt Estonia ettepanekus sisalduvast annaks uuele korporatsioonile aukohtunike esitamise õiguse kohe, mitte aasta möödudes, lükati ülejäänud korporatsioonide poolt tagasi, siis sellega ei läinud läbi ka Estonia ettepanek. Seda ettepanekut ei saa ilmselt pidada otseselt Frat. Viliensise vastu suunatuks, sest poole aasta möödudes oli Estonia üks nendest, kes uue korporatsiooni kinnitas; pigem oli see tingitud käimasoleva venestamisprotsessiga seotud üldisest kartusest kõikide muutuste vastu senises ülikooli korralduses. Võimalike uute korporatsioonide kergekäeline kinnitamine oleks võinud kaasa tuua seniste jõuvahekordade muutumise Chargirten Convendis ja vanade korporatsioonide mõjuvõimu vähenemise, nagu see hiljem Riia Polütehnikumis juhtuski, kui 1907. a. moodustas sealse Ch!C! vaid 3 saksa ja 6 mittesaksa (2 läti, 2 poola, 1 eesti ja 1 vene) korporatsioon (25). Pärast asutamisnimekirja Ch!C!-le esitamist saatis selts vilistlastele ringkirja, kus oli juttu ka sellest, et enne seda käisid H. Koppel ja O. Kallas prorektor Brückneriga rääkimas ja nõu küsimas. Nii prorektor kui ka rektor olid uue korporatsiooni asutamisega päri ning Brückner olla hiljuti ka õpperingkonna kuraatoriga rääkinud, kes „selle pääle ei mõtlewatki, korporatsionisid ära kaotada, waid et ta nende kasu täiesti tunda“. Kuna vastuvõtt ülikooli juhtkonna poolt oli lahke ja ka teiste üliõpilaste poolt polnud eelnenud järelepärimiste järgi otsustades suuremat vastuseisu oodata, esitatigi Ch!C!-le oma nimekiri, kus oli 21 seltsi liiget ja 9 väljastpoolt tulnut. Kirjas selgitatakse pikemalt ka uue osakonna nimevalikut. Fraternitas Viliensis tuleb nimest Viliende – Wiljandi. „Kellel ehk wastu meelt on Wiljandi linnakesele nii suurt auu anda, see mõtelgu et nimel üksi wiljaga tegemist on ja Frat. Vil. tähendab: noorte meeste salk, kes ka wilja kanda püüdwad.” Kiri jätkub samal teemal, kuna mõned vilistlased polevat kuulu järgi nimega rahul. Esiteks palutakse mõelda selle peale, et vilistlased ja tegevliikmed on otsusele jõudmata 3 aastat nime küsimuses nõu pidanud, teiseks olid prorektor ja korp! Estonia Aestia vastu, mis oleks ehk kõige sobivam olnud, kolmandaks polevat Viljandi linn sugugi tähtsuseta ning paljud asutajad sealt pärit on ja neljandaks lisatakse, et peaasi on osakond, mitte nimi ja et „nimi mitte meest ei teuta, kui mees nime ei teuta“. Lisaks kirjeldatakse antud ringkirjas selle punkti all veel vappi ning Rosenthali palvel ka tulevase osakonna rahaasju (26).

Poole aasta möödudes asutamiskirja sisseandmisest saatsid Frat. Viliensise asutajad Ch!C!-le uue kirja, milles nad teatasid, et nad jäävad oma soovi juurde (27, lisa 8). 29. augusti kirjas Ch!C!-le teatab Frat. Vil. nimel Oskar Kallas, et nad võtavad asutajate nimekirjast tagasi A. Norrmanni, J. Sitzka ja E. Härmsi nimed ning esitavad viimaste asemel Max Hurti, phil., Johann Koiwa, chem., Karl Leetbergi, gr.comp., Bernhard Birkenbergi, theol. ja Wilhelm Kubbo, theol. nimed (28, lisa 9).

Oma 6. sept. kirjas Ch!C!-le teatas Curonia, et nad ei ole Frat. Viliensist kinnitanud (29, lisa 10). 9. sept. andis Neobaltia teada, et nemad on Frat. Viliensise kinnitanud (30).

Sama teatas oma 15. sept. kirjas Estonia (31, lisa 11). Kuidas otsustasid ülejäänud korporatsioonid, selgub 9. sept. Ch! Versammlungi protokollist. Sellel korporatsioonide esindajatekogu istungil teatasid vastavate korporatsioonide esindajad üksteise järel oma konvendi otsuse Fraternitas Viliensise küsimuses. Selgus, et peale Curonia oli uue korporatsiooni kinnitamise vastu veel Fraternitas Rigensis; ülejäänud – Livonia, Estonia, Lettonia ja Neobaltia – olid poolt. Sellega oli häältega 4:2 Fraternitas Viliensis Ch!C!-i poolt kinnitatud. Protokolli seitsmendas punktis otsustatakse veel, et senikaua kui Frat. Viliensisel pole ette näidata oma teklit ja värvipaela, ei saa nad osaleda Ch! Versammlungitel (32).

11. sept. 1890 kinnitas ülikoolivalitsus Frat. Viliensise. Nüüd puudus ainult Riia õpperingkonna kuraatori kinnitus. Prorektor oli soovitanud kuraatori tulekut oodata ja ei soovitanud ise Riiga sõita või telegrammiga otsust paluda. Kuraator Lavrovski saabus Tartusse alles 9. nov. ning keeldus uut osakonda kinnitamast. Frat. Vil. esindajaile oli ta öelnud, et tal eestlaste vastu midagi pole, ta ei soovivat aga uusi osakondasid ning lõpuks andis nõu mõne vana osakonnaga liituda. Seltsi esimees M. Ostrov ja mõned vilistlased olid oma peale võtnud ülesande, teha kõik, mis võimalik, et kuraator oma otsust muudaks. Dr Rosenthal käis rääkimas Lavrovskiga, dr Hurt aga eelmise kuraatori Kapustini juures. Nendest kõnelustest tõusis lootust. Seltsi esindajatena käisid Oskar Kallas ja Carl Wilhelmson 26. nov. Riias Kapustini juures, kes palus saata enda kätte palvekirja põhjendustega, miks uut osakonda on vaja. Kallasel ja Wilhelmsonil oli jäänud mulje, et Kapustin võib oma otsust muuta. Vastav palvekiri saadetigi ära ja jaanuaris 1991 sõitis Kallas uuesti Riiga vastuse järgi, mis oli jällegi eitav, kuid nüüd olid kuraatori põhjendused keeldumiseks sootuks teistsugused – uue osakonna vastu polevat tal midagi, ta on ainult rahvusliku osakonna vastu. Kui Kallas oli tema tähelepanu juhtinud sellele, et Riias on juba vene ja poola korporatsioon, siis vastanud Kapustin, et see on küll tõsi, kuid praegu pole enam võimalik sellist osakonda kinnitada. Ülaltoodud asjade käigu kirjeldus pärineb s/a esimehe Karl Koppeli kirjast vilistlastele 3. märtsist 1991, kus ta edasi kirjutab, et nüüd kadus viimane lootuskiir. Dr Jannsen, kes andis kirjalikult teada, et ta vilistlaste hulgast lahkub, soovitas ka selts laiali saata. „Riigi walitsus ei soowida meie püüdmisi, meie peaks talle wastu minema ja käepakkumiseks ka Seltsi lõpetama.“ Selline ettepanek ei leidnud aga vastukaja ning otsustati seltsina jätkata. Esimehe kiri lõpeb sõnadega, et suur töö, mida osakonna asutamiseks tehti, pole mitte asjata olnud ja ta leiab ka, et üksikutele liikmetele on sellest kasu tõusnud, ning ka seltsile, mis olevat kauni sammu edasi astunud ja elavamaks läinud. „Kõik jõud, mida enne wäljaspidise elu tarwis pruukisime, saab nüüd Seltsi sisemise elu täiendamiseks tarwitatud. Nimelt soowime meie pääle teadusliste tööde iseäranis lõbusa kooselamise pääle suuremat rõhku panna, kui see wanast sündinud on“ (33).

27.veebr. 1891 teatab korp! Fraternitas Viliensis Ch!C!-le, et kuna nad kuraatori kinnitust ei saanud, lähevad nad laiali, jättes endale õiguse nimele, vapile ja värvidele. Lühike kiri lõpeb teatega, et allakirjutanud garanteerisid enne ja garanteerivad ka tulevikus Burschen-Comment’i. Järgnevad allkirjad (34, lisa 12).

Nagu näha, olid Frat. Viliensise kinnitamata jätmise põhjused erinevad nendest põhjustest, mis Vironia puhul. Aastatel 1889–1895 toimus Tartu ülikooli reform, mille sisuks oli peamiselt 1884. a. ülevenemaalise ülikoolide põhikirja sätete osaline rakendamine, mitmete kitsendavate määruste kehtestamine ning üleminek vene keelele nii asjaajamises kui õppetöös. See ülikooli reform oli üks osa käimasolevast venestusprotsessist, mille esimesteks ohvriteks olidki rahvaharidus ja kõrgkool. Tartu ülikoolis algasid ümberkorraldused 4. veebr. 1889 määrusega, millega venestati õigusteaduskond, 7. juulil lõpetati ülikoolikohtu tegevus ning üliõpilaste asjade arutamine anti ülikooli valitsuse kompetentsi. Ülikoolis taasavamisest saadik kehtinud autonoomia likvideeriti 20. nov. määrusega, kui kaotati rektori, prorektori, dekaanide ja professorite ametissevalimine. Üliõpilased pidid hakkama kandma vormirõivast, mille üheks peamiseks eesmärgiks oli teha võimatuks värviteklite-lintide kasutamine (35). Neid protsesse arvestades ei tundugi kummalisena mõnede seltsi vilistlaste kartused 1889. a. sügisel, et õige pea korporatsioonid üldse laiali saadetakse, pigem tekitab hämmastust tõsiasi, et seda ei tehtud, sest olid ju korporatsioonid balti mõtte üheks tähtsamaks kandjaks balti erikorra tingimustes. Pealegi olid korporatsioonid oma tegevuse konspiratiivsuse tõttu väga raskesti kontrollitavad ülikooli valitsuse ja veel enam riigivõimu poolt. Võibolla oli see ka üheks põhjuseks, miks võimud ei keelanud korporatsioonide tegevust, sest see samm võtnuks viimaste üle sellegi vähese kontrollivõimaluse, mis seni oli. Võib arvata, et korporatsioonid oleksid kogemustele toetudes illegaalselt edasi tegutsenud. Mäletatavasti keelati Tartu ülikoolis kõik burchenschaftid 1833. a., aga juba 1834/35 nende tegevus jätkus – Fraternitas Rigensis „kirjanduslik–seltskondliku ühinguna“, Curonia „literatuurühing Sodalitas’ina“, Estonia „muusikaseltsina“ jne. (36). Ning kui tuua paralleele meie lähiminevikuga, siis ei suutnud ka 50 aastat okupatsiooni täielikult hävitada keelatud akadeemiliste organisatsioonide tegevust kodumaal. Kui asetada nüüd sellesse aega Frat. Viliensise tekkimine, siis on selge, et põhiline vastuseis tuli vene riigivõimu tasandilt. Ch!C!-sse koondunud saksa korporatsioonid olid sattunud selleks ajaks ise surve alla ning võisid näha täielikult Allgemeiner Burschencomment’i, ehk siis nende samade saksa korporantide poolt omal ajal kõikidele üliõpilastele peale surutud seadustikku täielikult tunnustavas uues korporatsioonis, liitlast. Venestuse surve all polnud enam nii suurt tähtsust sellest, et suur osa nendest igapäevaelus saksa keelt kõnelevatest meestest, kes soovisid uut osakonda asutada, olid eesti rahvuslased ja erinevalt Vironiast oli nüüd tegemist pea täielikult eesti korporatsiooniga (teadaolevalt polnud Ferdinand Eichfuss eestlane), kuigi uks oli lahti jäetud ka teiste rahvuste esindajatele. Tõenäoline on, et lähemate aastate jooksul oleks Frat. Viliensise asjaajamises täielikult üle mindud eesti keelele. Kui vaadata kokkuvõtvalt tagasi Fraternitas Viliensise asutamiskatse peale, võib esmapilgul tunduda, et tegemist oli rahvuslikust liikumisest tagasitõmbumisega ning järeleandmisega eesti rahvusliku haritlaskonna sellel ajal juba vähenevale saksastumisele. Tegelikult oli küsimus, nagu ka Vironia asutamise puhul, katsega võidelda endale kätte võrdväärne positsioon saksakeelsete üliõpilastega – oleks ju eesti korporatsiooni tunnustamine saksa korporatsioonide poolt tähendanud sellisel juhul eestlaste sakslastega võrdväärseks tunnistamist vähemalt akadeemilistes ringkondades. Frat. Viliensise tunnustamine sakslaste poolt ju saavutati ning seda tuleb igal juhul pidada võiduks eesti rahvuslikus liikumises, sest de facto tunnustus tulevikuks saavutati. Järgneva aastakümne vältel tegutses Eesti Üliõpilaste Selts kui riigivõimu poolt mittetunnustatud rahvuslik korporatsioon ja seda aktsepteeris vähemalt osaliselt ka Ch!C! Selle asjaolu tähtsust kasvõi eesti üliõpilaste rahvusliku eneseteadvuse tõstjana on raske alahinnata. Ja pateetikasse langemata ärgem unustagem ka seda, et just need aastad ja see teadvus kasvatasid tulevasele Eesti riigile teiste seas Heinrich Koppeli, Oskar Kallase ja muidugi Jaan Tõnissoni.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment