//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Hannes Rumm: hirmutavalt kiire ja masendavalt aeglane Euroopa

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm kirjutab, et Euroopale on ajalooliselt iseloomulik see, et pea kõik olulisemad muutused on toimunud mõne kriisi tõttu, sest vanaviisi enam lihtsalt ei saa. Seetõttu on mõistlik ka nüüd mitte muutusi karta, vaid kasutada võimalust liidu muutmiseks.

Viimastel kuudel küsitakse Eestis tihti, kas see on ikka seesama Euroopa Liit, kuhu me 2004. aastal astusime? Mõnel juhul küsitakse seda arutlevalt, mõnel juhul hirmunult, mõnel juhul vihaselt. Pika kriisi põhjustatud majanduslikud tagasilöögid vähendavad inimeste usaldust Euroopa Liidu vastu, samuti tekitavad kriisist ajendatud muutused ja uued ideed küsimusi ning oluliste ja paratamatult vastuoluliste otsustega kaasneb hirm.

Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding ütleb naljatamisi, et kriisi pole lastud raisku minna ja viimase kahe aastaga on Euroopa Liit suutnud ära teha rohkem olulisi otsuseid, kui headel aegadel oleks tehtud 20 aastaga. Jõuliselt on suurendatud Euroopa Liidu ühist otsustamisõigust liikmesriikide võlakoormuse vähendamisel, riigieelarvete tasakaalustamisel ja struktuursete reformide tegemisel.

Liidu ja euroala põhiprobleem on suur vastastikune sõltuvus, mida ei tasakaalustanud piisav ühine poliitika ning veel nõrgem kontroll selle täitmise üle. Just seetõttu on Euroopa Liit pidanud viimastel aastatel piltlikult öeldes tegelema kahe probleemiga korraga: ravima tõbiseid ja vältima nakkuse levikut ning samal ajal leiutama vaktsiini, mis tulevikus sama taudi ära hoiaks.

Ebatavaliselt kiiret kriisiaegset arengut näitab see, et veel 4–5 aastat tagasi ei lubanud liikmesriigid kontrollida Kreeka statistika ausust ja pidasid Euroopa Komisjoni soovi kahtlaselt ilusate numbrite taha vaadata riigi suveräänsuse rikkumiseks.

Nüüd on põhimõtteliselt kokku lepitud, et alates järgmisest aastast esitavad liikmesriigid oma riigieelarve kavandi konsulteerimiseks Euroopa Komisjonile, kes hindab nende vastavust ühiselt kokku lepitud poliitikale.

Ei, see ei ole enam sama Euroopa Liit, kuhu me 2004. aastal astusime. Või täpsemini see, millisena Euroopa Liit tuleb välja 60-aastase ajaloo tõsiseimast kriisist, ei ole enam päris sama organisatsioon.

Enamiku eestlaste jaoks oli EL ennekõike suur ja jõukas ühisturg, mis pakkus meie inimestele ja ettevõtetele seninägematuid vabadusi ja kiiret heaolu kasvu. Turvalisuse pakkuja, mis kaitses eesistujariigi valitsusjuhi Angela Merkeli isikus 2007. aasta mais Eesti suursaadikut rünnakute eest Moskvas.

Usk Euroopa Liitu püsis ka siis, kui 2008. aastal USAst alguse saanud masu valusalt Eestit tabas, sest Brüsselist laekus iga kuues euro Eesti riigieelarvesse ning see aitas kriisi üle elada. Eesti avalikus ruumis ongi Euroopa Liidus olemise põhiküsimuseks olnud euroraha parim kasutamine.

Kahjuks jäi märkamatuks tõsiasi, et organisatsioon, mida meie tajusime suure ja mõjukana, arenes liikmesriikidevaheliste vastuolude tõttu aeglaselt. Täiesti tähelepanuta jäid ebaõnnestunud katsed koos 12 uue liikmesriigi ühinemisega liidu toimimist tõhusamaks muuta.

Eestlased õppisid kiiresti projekte kirjutama, kuid leppisid Euroopa Liidu ebatäiuslikkusega nagu paratamatusega. Headel aastatel oli mõnus naljatada, et ideaalis on Euroopa Liidus prantsuse toit, inglise politsei ja saksa insenerid, tegelikkuses aga paraku inglise toit, saksa politsei ja prantsuse insenerid. 500 miljoni elanikuga liidu nõrkused selgusid kriisi ajal, nagu uhke auto sõiduomadused selguvad tegelikult alles rasketes maastikuoludes.

Saan igal hommikul ülevaate Euroopa Liidus toimuvatest aruteludest kriisi võimalike lahenduste ning ELi tuleviku üle. Harva võib midagi sarnast kuulda või lugeda Eestis. Sedagi vaid paarilt mõtlejalt. Kõik Toomas Hendrik Ilvese viimase 15 aasta vältel Euroopa Liidu tuleviku teemal kirjutatud esseed on kokku pälvinud vähem tähelepanu kui paar 140-tähemärgist säutsu Paul Krugmani kohta.

Üks Euroopa Komisjoni volinik tõdes hiljuti Eestit külastades, et siinsed poliitikud on detailideni kursis kõiksugu rahanumbrite ja protsendimääradega. Ent jutt muutub kidakeelseks siis, kui arutada nendega, milline peaks olema ELi tulevane ülesehitus või kuidas suurendada kodanike osalemist Euroopa Liidu otsuste tegemisel.

Kuidas te hindate nüüd 1997. aastal toonases tabloidlehes Sõnumileht ilmunud artiklit «Kuhu oleme astumas?»: «Kui suur Euroopa Liit tuleb riikide liit, nagu on praegune, kus igal maal on küllalt suured volitused otsuste mõjutamiseks ja blokeerimiseks, siis saab temast mingi ÜRO taskuväljaanne: ebaefektiivne ja huvide vastuoludest halvatud. Kui aga tahetakse, et Euroopa Liit toimiks efektiivselt kui tervik (aga mis mõtet tal muidu ongi?), siis tähendaks see, et riigid peavad olulise ja selge osa oma suveräänsusest loovutama ja Euroopa Liidust tuleb impeerium, millel on oma keskvalitsus, seadusandlik kogu jne.»

See tsitaat on väike lugeja-eksperiment: tabloidlehes ilmunud teksti autor on kirjanik Tõnu Õnnepalu. Eeldan, et paljud lugejatest lasid ennast eelhäälestada viitest tabloidile ja suhtusid tsitaati esimesel lugemisel üleolevalt. Nähes autori nime, võtate ilmselt ka tema mõtet tõsisemalt. Või ma eksin?

Olgu kuidas on, kasutasin 15 aastat vana mõttekäiku põhjusel, et kirjandusliku liialdusega valikuid äärmuslikena esitades sõnastab see ka praeguse Euroopa Liidu ja Eesti ees seisvad valikusuunad. Kriisini õnnestus neid eirata, nüüd on selge, et status quo säilida ei saa ning liit kas muutub ühtsemaks või hajusamaks.

Kogu Euroopas vaieldakse praegu, kas kriisi vastu on parim ravim rohkem või vähem ühist Euroopat. Pärast pea igat valitsusjuhtide kohtumist ülemkogul kurdetakse ühelt poolt, et EL teeb kriisi ületamiseks liiga hilja ja liiga vähe, teisalt aga hirmutatakse võimu koondumisega Euroopa tasemele. Nagu näitavad viimaste aastate otsused, on enamiku liikmesriikide arvates vaja rohkem ühist Euroopat.

See mõttevahetus ei ole kriisi sünnitis, sel on Euroopas aastakümnetepikkused juured. Eestis puudub selline mõttevahetus lisaks erinevale kultuuritaustale ka põhjusel, et enne ühinemist Euroopa Liiduga kinnitasid liidrid, et ühineme riikide liiduga, ning sageli toodi eeskujuks Suur­britanniat. Paraku sai ELis ruttu selgeks, et parimad partnerid on tuumik-Euroopa riigid, mis kasutavad ühisraha ja eelistavad suuremat poliitilist ühisosa, sest Eesti strateegiline huvi on kuuluda võimalikult tugevasse NATOsse ja ELi, kuna ainult tugevad organisatsioonid pakuvad väikeriikidele olulist tuge.

Kui te kuulete, et Stenbock või Toompea otsustas midagi, siis on selge, et tegemist on valitsuse või riigikoguga. Kui aga loete Brüsseli otsustest, siis ei ole alati selge, kas seda tegi Euroopa Komisjon, parlament või liikmesriikide valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu.

Hea näide pärineb äsjasest Economistist, mis kirjeldas Hispaanias jõustunud järjekordseid ebapopulaarseid otsuseid, millega vähenevad töötuskindlustushüvitised ja riigiametnike palgad, tõuseb pensioniiga ning ainsa populaarse osana paketist vähenevad sotsiaalkindlustusmaksed. Economisti hinnangul on need otsused otsekui maha kirjutatud kevadel Euroopa Komisjoni tehtud soovitustest.

Oluline on, et soovitused kõigile liikmesriikidele tegi Euroopa Komisjon, aga need jõustas viimane ülemkogu, millesse kuuluvad liikmesriikide juhid. Nii riigipõhiste reformisoovituste kui kõigi muude uute otsuste puhul on Euroopa Komisjon sõltumatu institutsioonina see, kes kontrolli teostab ja otsused välja pakub, aga tööle hakkavad need alles siis, kui liikmesriigid ise üksteist survestavad tegemaks otsuseid, mis pole enamasti popid, kuid on vajalikud.

Euroopale on ajalooliselt iseloomulik see, et pea kõik olulisemad muutused on toimunud mõne kriisi tõttu, sest vanaviisi enam lihtsalt ei saa. Seetõttu on mõistlik ka nüüd muutusi mitte karta, vaid kasutada võimalust liidu muutmiseks.

Näiteks on Eesti kui avatud majandusega väikeriik ELis tõhusalt toimiva siseturu eestkõneleja. Kriisi ajal sai see ruttu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni poliitilise heakskiidu ning edeneb varasemaga võrreldes väga kiiresti.

Aga minna on veel pikalt. Tragikoomiline näide on viimase ülemkogu ehk valitsusjuhtide kohtumise otsus kiita pärast aastakümnetepikkust venitamist heaks viimane pisiasi Euroopa Liidu patendi loomisel. Kõik riigid said aru, et ilma ühtse patendisüsteemita nõrgeneb Euroopa Liidu konkurentsivõime maailmas.

Kui USAs piisab 300 miljoni elanikuga turule jõudmiseks patendi registreerimisest üks kord, siis ELis tuleb patent jõustada igas liikmesriigis eraldi, mis teeb uuenduste kasutuselevõtu aeganõudvaks ja kalliks.

Hoolimata suurest üksmeelest venis kokkuleppele jõudmine päris lõpus põhjusel, et ei suudetud kokku leppida, kus hakkab patendikohus asuma. Õnnelikud võitjad on Pariis, London ja München. Tegelikult võidab sellistest otsustest muidugi kogu Euroopa Liit.

3 mõtet
•    Liidu ja euroala põhiprobleem on suur vastastikune sõltuvus, mida ei tasakaalustanud piisav ühine poliitika ning veel nõrgem kontroll selle täitmise üle.
•    Eestlased õppisid kiiresti projekte kirjutama, kuid leppisid Euroopa Liidu ebatäiuslikkusega nagu paratamatusega. 500 miljoni elanikuga liidu nõrkused selgusid kriisi ajal, nagu uhke auto sõiduomadused selguvad tegelikult alles rasketes maastikuoludes.

•    Nii reformisoovituste kui kõigi muude uute otsuste puhul on Euroopa Komisjon see, kes kontrollib ja otsused välja pakub, aga tööle hakkavad need alles siis, kui liikmesriigid ise üksteist survestavad.

Postimees, 25.07.2012

Discussion

No comments yet.

Post a Comment