//
hetkel sirvid...

Kuhu lähed Eesti kõrgharidus?

Tõnis Lukas: Õppida tuleb viis aastat

Tarkus on ressurss, mille kasvatamise nimel käib praegu maailmas väga kibe võidujooks. 19. juunil 1999 allkirjastasid Euroopa haridusministrid Bo­log nas deklaratsiooni, mis on tuntud selle sündmuse toimumise koha nime järgi. Kokkuleppe esmane eesmärk oli luua Euroopa ühtne kõrgharidusruum, kaugem eesmärk aga Euroopa konkurentsivõime suurendamine globaliseeruvas maailmas. Varasemast tihedam kontakt Euroopa riikide vahel ning üliõpilaste ja õppejõudude soov õppida teises riigis olid põrganud Euroopa kõrgharidusmaastiku killustumisele ja kvalifikatsiooninimetuste äärmisele mitmekesisusele. Kriitika „Euroopa kraadide džungli” kohta oli ka muutuste käivitaja.

Üks lähteülesandeid oli mõistetavate ja omavahel võrreldavate õppekavade ning kraadide süsteemi väljatöötamine, millel oleks kindel väljund ja tunnustatud kvaliteet. Uuele süsteemile üleminek leidis aset peamiselt ülikoolide endi eestvedamisel ja seetõttu oli Eesti üks kõige kiiremini uuele süsteemile üle läinud riike. Samal ajal on ülikoolidel soovi korral võimalik kasutada ka näiteks 4 + 1 õppemudelit, kuid seda on kasutatud vähe ja valdavaks on Eestis 3 + 2 õppekavad. 3 + 2 õppemudeli rakendus pole kulgenud probleemideta, kuid tudengeile annab see võimaluse teha spetsialiseerudes teadlikum valik suurema arvu magistriõppekavade vahel. Ka akadeemiline ränne sujub paremini kui kodukõrgkooli õppekavade ülesehitus on sarnane väliskõrgkoolide omaga.

Buumiaja mõju

Oluline osa 3 + 2 õppemudeli rakendamise probleeme tuleneb selle ajalisest kokkulangemisest Eesti majandusbuumiga. Tööandjad kutsusid üliõpilasi lausa esimeselt-teiselt kursuselt enda juurde tööle ja huvi magistriõppes jätkata kohati polnudki. Seda olukorras, kus tegelikku 3 + 2 süsteemile ülemineku põhjendust olin ka mina näinud mitte senise nelja-aastase stuudiumi kolmeaastaseks lühendamises, vaid hoopis viieaastase täistsükli muutumises korraliku kõrghariduse standardiks. Pidi ju vähemalt 2/3 bakalaureusi jätkama õpinguid magistriõppes. Spetsialisti kvalifikatsioon saadakse siiski magistritasemel. Siit tuleneb ka meie praegune ülesanne tuua üliõpilased stuudiumi juurde tagasi vajaduse korral neid ja ülikoole selleks ka rahaliselt toetades. Pealegi ei vähenda riik tellimust ka siis, kui aastakäigud muutuvad väiksemaks, vaid suurendab magistri õppe tellimuse mahtu, et saadaks ikka korralik viieaastane õpe. Teine oluline põhjus, miks noored kiiresti tööturule liiguvad, on meie nõrk üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteem, mistõttu üliõpilased pühenduvad juba õpingute ajal rohkem tööle, jäädes niiviisi vaimselt kängu. Riiklik õppetoetuste süsteem vajab arendamist vastavalt ühiskonna üldise jõukuse kasvule.

Üheks Eesti kõrghariduse probleemiks nimetatakse tu dengite liiga suurt hulka ja õppejõudude ülekoormatust. Paraku pole need hädad otse seotud ei 3 + 2 süsteemi ega väljundipõhise õppega. Tegemist on ülemaailmse kõrghariduse massihariduseks muutumisega. Kõrgharidus laieneb plahvatuslikult, sest kõrgema haridustasemega ühiskonnad on edukamad. Üksikisiku tasemel illustreerib kõrghariduse poole püüdlemise mõistlikkust praegune majanduskriis, mille puhul kõrgharidusega tööealisest elanikkonnast jäi töötuks märksa väiksem osa ehk ainult viis protsenti. Kuna hariduspoliitika on parim majanduspoliitika, võib haridusministeeriumi tähtsaimaks panuseks tööpuuduse vähendamisse pidada riiklikku tuge õpingute jätkamisele. Omaette küsimus on, kuidas tagada kasvanud üliõpilaste hulga puhul ka kõrghariduse kvaliteet. Suurem üliõpilaste arv nõuab ka rohkem ressursse, sealhulgas raha. Riiklike vahendite piiratuse tõttu anti Eestis 1990. aastatel ka riiklikele kõrgkoolidele ja avalik-õiguslikele ülikoolidele võimalus kasseerida õppekulud sisse otse üliõpilastelt, kellel oli huvi õppida riiklikult mitteprioriteetseid erialasid või kelle akadeemilised võimed sisseastumisel olid tagasihoidlikumad. Kas see süsteem on ammendunud? Võimalik, et kohati on ülikoolid õppekulude hüvitamisele lisanud rahalise kasu saamise idee, mis on mõnelegi õppejõule toonud seitsmepäevase töönädala ja ülekoormatuse. See jääb ulatusliku autonoomiaga ülikoolide juhtide vastutada.

Tasulise kõrghariduse riskid

Kas ühiskond on valmis arutama ka professor Krista Kodrese pakutud üldise osalise õppemaksu mõtet („Eesti ülikool „akadeemilise kapitalismi” tuules”, PM 26.6.)? Ilmselt oleks selle rakendamine võimalik vaid juhul, kui maksta tuleks alles pärast lõpetamist vastavalt sissetulekule. See süsteem saaks efektiivselt rakenduda vaid piisavate sotsiaalsete garantiide korral. Uuendusi planeerides tuleb arvestada, et Eesti andekamatele noortele oleks kodumaal õppimine ka rahaliselt soodne ja nad eelistaksid õppida siin, vähemalt bakalaureusetasemel. Muidu võime oma kombinatsioonidega eestikeelse kõrgharidusruumi hävitada. Seda me ei tohi teha! Õppekavade dubleerimise vähendamiseks on kõrgkoolidele antud ühisõppekavade loomise võimalus.

Gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemine sunnib lähiaastail õppekavade hulka vähendama. HTM on 2011. aasta riikliku koolitustellimusega seoses võtnud konkreetsema vaatluse alla eri erialavaldkonnad, rääkides kõrgkoolidega läbi lõpetamise efektiivsuse suurendamise ja dubleerimise kaotamise võimalused. Eesti kõrgharidussüsteemi on viimase kahekümne aasta jooksul korduvalt reformitud. Nüüdseks on meil olemas kokkulepitud kava – kõrgharidusstrateegia – ja ei ole ette näha pöördeliste muutuste vajadust. Kindlasti tu leb jätkata debatti kõrgharidus süsteemi parandamiseks, sest maailm muutub. Kuid mõistlik oleks kohe arutelu alustades jätta kõrvale suhteliselt primitiivne lähenemine, nagu oleks hädade ainus põhjus Euroopa liikumine ühtse kõrgharidussüsteemi poo le. Laiemalt vaadates on seda peetud pigem meie maailmajao eduks. Kui jääksime sellest kõr vale, kaotaksime oma noored.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment