//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Herman Kelomees: liberalismi kriis

Kui Silver Meikarit nimetati aeg-ajalt Reformierakonna viimaseks liberaaliks, siis Kaja Kallase otsus partei põhiliini vastu häält teha viitab, et olukord ei pruugi olla nii lootusetu. Kas tegu on siira avalduse või partei PR-masina suurejoonelise projektiga, näitab aeg, kirjutab Euroopa Maja juht Herman Kelomees Postimehe arvamusportaalis.

26. oktoobriks oli planeeritud Reformierakonna kontori ette tervelt kümme tundi kestev liberaalse maailmavaate tutvustamise üritus. Partei alustab enda tutvustamist veebilehel järgnevate sõnadega: «Reformierakond on Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja.» Jätkatakse liberalismi defineerimisega: «Reformierakonna ideoloogia lähtub inimese vabaduse ülimuslikkusest mis tahes ühiskondlike institutsioonide ja eeskätt riigi suhtes.»

Kontori ees toimuma pidanud üritusel sõna ei võetud, kedagi polnud isegi kohal. See on vaid üks mitmest sümptomist, mis tõestab, et tegelikult on Reformierakond täielikult kaotanud oma tõsiseltvõetavuse liberaalse maailmavaate esindajana.

Pigem ei ole probleem majandus- ja rahanduspoliitikas, aga näiteks isikuvabaduste küsimustes pole Reformierakond tegelikult niikuinii kunagi eriti vabadusemeelne olnud (Delfi seadus, ACTA, praegu planeeritav vaenu õhutamise kriminaliseerimine) – pigem kvalifitseerutakse nii-öelda sinist värvi, konservatiivsete erakondade põhivoolu.

Seda juhul, kui ilmtingimata peab üldse hakkama Eesti erakondi maailmavaateliselt määratlema ning kui mitte leppida sellega, et suuresti on tegemist lihtlabaste massiparteidega, kus esmatähtis on saadud häälte arv ning kus igasugune ideoloogilisuse esiletoomine pigem teenib vaid PR-eesmärke.

Maailmavaatelisus näitab põhimõttelisust ja põhimõttelisus on hea iseeneses. Mõnes mõttes on maailmavaate projitseerimine tänases Eesti poliitilises kultuuris sama tähendusega nagu stilisti palkamine, Vasaloppeti reibas läbisõitmine või järjest nooremate neiudega aja veetmine. Selle abil saab end näidata muljetavaldava isendina, väljendades poliitilisele juhi võimekust ja karismat.

Eeskätt just liberaalset maailmavaadet on väga lihtne väärkasutada, sest juba see sõna viitab vabadusele – ning kellele ei meeldiks vabadus? Reformierakonna sõnutsi on liberalism inimese vabaduse ülimuslikkus mis tahes ühiskondlike institutsioonide suhtes. Kindlasti võib viimasteks pidada ka parteisid.

Erakondade asi on kuulata rahvast ja tegutseda esinduskogudes rahva mandaadi alusel, mitte üritada seda mandaati ise vastavalt enda huvidele disainida. Partei ei lase inimesel olla vaba, kui poliitika tegemisel laseb ta pakkuda valijaskonna mõjuvõimule konkurentsi salkkonnal anonüümsetel annetajatel, kelle tahtmise järgi on palju lihtsam olla. Me pole päriselt vabad, kuigi Tiit Ojasoo seda rahvale «Ühtse Eesti» epiloogis sisendada püüdis.

NO99, Jõks, Tarandid, Vaarik, Rein Raud jt moodustavad praegu täiesti organiseerimata ühiskondliku mõttesuuna eestkõnelejaskonna, kes ühel või teisel viisil osutavad teravalt Eesti demokraatia kitsaskohtadele, eeskätt mis puudutab parteide kõikvõimsust. Rahaskandaaliga on see mõttesuund muutnud Eesti poliitika teemaliste arutelude üheks peavooluks, mida praegused võimukandjad enam eirata ei saa.

Skandaalist on seetõttu asunud kasu lõikama nii SDE kui ka IRLi esimehed. Eile astus oma erakonna vastu välja Kaja Kallas, kes kurdab, et on Reformierakonna sisestes aruteludes üsna üksi. Ta soovib süüdlastelt vastutuse võtmist. Eesti Ekspressile antud intervjuus oli lisaks eetiliste probleemide kurtmisele kaasas ka väike programmikene – palgalõhe kaotamine, iive, vanemahüvitis.

Ühiskond, eeskätt liberaalse maailmavaate toetajad peaksid suhtuma sellesse eluterve skepsisega. Lõpuks on Reformierakonna jaoks PR-kriteeriumite järgi vägagi loogiline demonstreerida hingelist puhastumist ning sugugi mitte ülbitsemine ja moraalselt küsitavatel viisidel erakonna tegevuse vastu protestijate tõrjumine.

Võib-olla on just praegu sellest lõpuks aru saadud ja võetud käsile Kaja Kallasest uue ja ausama Reformierakonna näo kujundamine, kelle ülesandeks on võtta enda selja taha skandaalist vähem räsitud ning rahvast vähem ära tüüdanud parteikaaslased, kelle abil oleks võimalik 2013. aasta kevadel toimuval üldkogul korraldada nii-öelda Ilves-2006-moment.

Välja heidetud Silver Meikarit nimetati aeg-ajalt Reformierakonna viimaseks liberaaliks. Üle pika aja on keegi partei seest taas L-sõna mõtestatud kujul üles võtnud. On see siiras või kas on tegemist hoopis partei PR-masina suurejoonelise projektiga, näitab aeg. Olgu meile peamiseks hindamiskriteeriumiks maailmavaatelisuse ehtsus ning valijatega mõju pärast konkureerivate anonüümsete annetajate sõltuvusest lahtirebimine – rahva vabastamine.

Postimees, 2. november 2012

Loe ka: Kaarel Tarand: Oravad Koonderakonna rajatud õpperajal

Discussion

No comments yet.

Post a Comment