//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Peeter Olesk: mitte ainult papkadest

Mis asutus oli KGB ning kuidas toimus selle likvideerimine Eestis? Peeter Olesk, üks neist, kes 1991. aastal Tartus KGB varasid üle võttis, kirjutab nii paberite kui inimeste saatusest.

Võtnud KGB tegevuse kohta Eesti Vabariigi territooriumil NSVLi administratiivjaotuse järgi (v.a. suletud piirkonnad) ja paguluses korduvalt sõna, alustan järgnevat kokkuvõttega varem avaldatust. Väga kahju, et raamatu «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tallinn, 2012, Varrak) autor Harri Mägi on surnud, sest tema endaga enam väidelda ei saa.

Tartu linnas moodustati komisjon KGB kohalike varade arvelevõtmiseks ja hoidmiseks 27. augustil 1991. Kõige kiirem oli isikkoosseisu teenistusrelvadega, mis asusid majas Vanemuise 19. Seda, endist EKSi ja nüüdset Kirjanduse maja, ongi peetud KGB Tartu osakonna hooneks, kuigi sildi järgi asus majas Tartu linna ja raudteejaama osakond ja KGB tegutses mujalgi.

Nende kasutada oli ka vastasmaja üle tänava, vähemalt üks nn konspiratiivkorter Annelinnas ja ruum Tartu vaksalis. «Rööbaste järgi» vastutas Tartu KGB oma objektide eest minimaalses vahemikus Kärknast Reolani. Noid ruume ja territooriume 27. augustil üle ei vaadatud, sest see eeldanuks läbiotsimislube kriminaalasjade menetlemisel kohtueelse uurimise faasis.

Teenistusrelvad tähenduses «käsitulirelvad» anti komisjonile üle samal 27. augustil, need registreeriti ja toimetati linna politseiprefektuuri Politseiplatsi ääres, sest seal olid need väliselt kõige kindlamini kaitstud. Isiklike relvade järele oleks tulnud minna KGB koosseisuliste töötajate kodudesse või sinna, kus nad neid parajasti hoidsid.

Mõnel töötajal võis olla ka kingitusrelv. Nende leidmiseks ja äravõtmiseks polnud komisjonil ühtegi juriidiliselt korrektset alust. Maja välisuksed pitseeriti ning võtmed anti hoiule samuti prefektuuri. Majja jäid mööbel, riismed paberitest ja kola.

Nendest paberitest ei andnud aga ükski välja täiskomplektset toimikut näiteks teadurite ja kõrgkoolide õppejõudude väliskomandeeringutest eesmärgil, mida praegu nimetatakse tehnoloogiliseks seireks, aga mis on olemuselt tööstusluure.

Osa niisugustest komandeeringutest rahastas NSVLi MN teaduse ja tehnika komitee ja on usutav, et enamik nende komandeeringute dokumentatsioonist asubki algusest peale seal, kus on varjul tolle komitee õigusjärglase muu arhiiv. Ei hakanud Vanemuise tänaval silma ka dokumente inimeste kohta, kes oma töökoha tõttu pidid jälgima välisriikide kodanike käitumist regioonis, mis võis ulatuda Tormast Viljandini.

Muidugi ei kontrollinud Tartu KGB, kas rongid käivad täpselt. Teda huvitasid jaamad, mille territooriumil või selle vahetus läheduses asusid rajatised strateegiliste varudega (nt Tartu viljaelevaator), kodukeskjaamast suuremad kommunikatsiooniseadmed – või ka suuremate jaamahoonete automaathoiukapid.

Sellekohaseid pabereid ei saanud Eestist ära viia juba 1989. aastal või 31. detsembrini 1991, mil KGB pidi olema Eestis likvideeritud, sest Vene Föderatsioon kasutas meie raudteed kuni Paldiski avamiseni 1993 ja võis kasutada kuni vägede väljaviimiseni 1994. Kui need paberid ongi nüüdseks ära toimetatud, siis on täiesti mõeldav, et osa neist asub Balti Raudtee arhiivis Riias, kuhu allus ka Eesti Raudteekond.

Osa paberitest pole aga kunagi olnud ei Tallinnas Pagari ega Ädala tänaval või Tartus Vanemuise 19. Moskva olümpiamängude purjeregatiks hakati valmistuma hiljemalt 1975. Arhitektuurilooliselt on kõige põnevamad regatirajatiste tööjoonised, millest hiljem tehti Moskvale puhtand või vastupidi – tehti Moskvas kinnitatud puhtandist siin tööjoonised ehitusplatsil toimetamiseks.

Kui mõni arhitekt või insener muist mustandeid ka viskas oma kodus ahju, siis vaevalt usutav, et ta tegi nii kõigega. Umbes samasugune on lugu endisaegsete fotodega. Neid on hävitatud, kuid ilmselt ei ole hävitatud kõiki negatiive.

Faktiks jääb, et Tartus arvele võetud paberid viidi Tallinna nõnda, et näiteks mina sain sellest teada alles tagantjärele. Nende hävitamine või «tagastamine» KGB jäänustele ei olnud päevakäsk, vaid on väljaloetav KGB kesk­aparaadi korraldustest muu Nõukogude Liidu oblastiorganitele ja lepingutest endiste liiduvabariikide juhtkondadega.

Korralduste ja lepingute järgi KGB ei avalikusta asitõendeid, mille põhjal võib agentuuri liikmeid anda kohtu alla, vaid tagab võimalikult nii isikkoosseisu kui ka agentuuri kuulumise võrdsustamise sõjaväepensionäridega.

Küsimuses ei olnud minu arvates kodusõja ärahoidmine, vaid kartus, et KGB juhtkonnale hakkavad kätte maksma sama süsteemi endised töötajad – nood, keda Moskva ei käsitanud enam alluvatena, kuid keda näiteks Eestis pidas aus rahvas kollaborantideks.

On ka muid tõlgendusvõimalusi, sest Moskva võimud vältisid siis, nagu praegugi, Eesti ja teiste omaaegsete vabariikide iseseisvuse tunnustamist alates vabariigi väljakuulutamisest (meil 1918).

KGB materjalide, viimse kui paberilipaka üleandmine Eestile tähendas ühel hetkel Moskva, aga võib-olla ka Eesti kohapealsete võimude jaoks Eesti Vabariigi järjepidevuse tunnustamist kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, kaasa arvatud okupatsiooni kompenseerimine.

Tegu kriminaalses mõttes ei alga kuulumisest KGB agentuuri. See algab sellest, kui üks inimene teeb teisele ülekohut, näiteks on kaevanud KGB-le. Agendiks saadakse väljaõppe korras, kus kehalise lähivõitluse elemendid võivad olla kõigest üheks «ainepunktiks».

Sellest siis ka võimalik disproportsioon praegugi levivate pealekaebuste ja välismaalt võib-olla mõjutatavate agentide vahel: peale võib kaevata iga loll, samas kui agent vajab pidevat täiendusõpet ja väga tugevaid instruktoreid.

Üheski dokumendis KGB Eestis tegutsemise lõpetamise kohta pole kirjas, et tuleb üle anda KGB agentuur. Arusaadav: agentuuri ei saa loovutamiseks üles rivistada nagu valikdiviisi. Pole ka kirjas, kuidas toimus papkade jms see hävitamine, mille kohta on vormistatud akt.

Mitte et viimased oleksid fiktiivsed, vaid kui suure osa absoluutselt kõigest, mis Eesti Vabariigi kodanike kohta on kogutud, moodustavad paberid, mis asusid 23. augustil 1991, päeval, mil KGB juhiks nimetati Vadim Bakatin, senise Eesti NSV «vabal» territooriumil?

Igatahes on ilmne, et riigisaladuse kaitse pikkus neis asjus on Vene Föderatsioonis ja meie päevade Eesti Vabariigis erinevad ning kellelgi pole keelatud olla vait kuni surmani. Kes on tahtnud, on ka võinud vait olla. Iseasi, kas selleks, et teisi säästa või päästa iseennast. Pealekaebamine, liiati ilma asitõendita sündmuskohalt, ei ole kunagi auasi.

Kirjandusteadlane Peeter Olesk osales Eesti taasiseseisvumise eel ja järel aktiivselt poliitikas. 1991. aastal oli ta Tartus kohaliku KGB varade arvelevõtmiseks ja hoidmiseks loodud komisjonis. Peeter Olesk oli 1989–1990 Eesti kodanike peakomitee liige, 1993–1994 rahvastikuminister ning 1994–1995 kultuuri- ja haridusminister.

Postimees, 3. august 2012

Discussion

No comments yet.

Post a Comment