//
hetkel sirvid...

Indrek Elling

Indrek Elling: Ülevaade eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloost ajavahemikul 1870-1891 – IV osa

4. Tegevuse alustamine Eesti Üliõpilaste Seltsi nime all.

Pärast seda kui Vironia asutamine oli ebaõnnestunud ning Vironia tegevus lõpetatud, ei toimunud ka ühtegi seltsi (resp. Kirjanduse õhtu) koosolekut ning samuti polnud valitud uut esimeest Tartust lahkuma sunnitud A. Mõtuse asemele. 1883. a. kevadsemestri kroonikas kirjeldas A. Mohrfeldt asjade seisu järgmiselt: „Seisiwad siis seltsi lood ühe semestri, Juunist 1882 kunni Jaanuarini 1883 täieste. Eesti üliõpilased otsisiwad endale lohutust wilistlaste juures ja mujal seltsides ning tegiwad tubliste teadusetööd ülikoolist määratud põldudel. […] Talised pühad aitasiwad omalt poolt pahandusi ja kurwastusi kautada, neid meelest eemalle tõrjuda ja uut jõuudu uue ehituse asutuseks korjata.“ (1) Aga kohe pärast talviseid pühi alustas Alfred Sperrlingk seltsile taas elu sisse puhumist. Ta pidas nõu mitmete kaasvõitlejatega ning kutsus siis asjast huvitatud endised Vironia ja Kirjanduse seltsi liikmed ning ühe äsja ülikooli immatrikuleeritud üliõpilase M. Eiseni ja F. W. Ederbergi korterisse asutavale koosolekule. Kõik kohalolnud olid päri sellega, et seltsitegevust tuleb uuesti alustada, arvamused läksid aga lahku selles, mis kombel seda teha. Arutlusel oli kaks varianti – kas endise seltsi kombel poolsalaja koos käia, nagu juba 1870st aastast tehtud oli või asutada avalik selts ning lasta see ülikooli valitsuse poolt kinnitada. Lõpuks jäeti esimene tee kõrvale, sest „teda wõis ju pärast häda sunnil ikka käia, ja wõeti nõuuks awalikku seltsi asutada ja temale ülikooli poolt kinnitust otsida.“ (2)

Kokkutulnutele tegi aga muret see asjaolu, et seltsi kinnitamine ülikooli valitsuse juures võis mitte õnnestuda, kuna selle liikmed olid kuulunud Vironiasse. Sperrlingk ja mõned teised soovisid, et seltsi „põhjendajateks“ oleksid sellised nimed, kes Vironia asutajatena polnud veel tuttavaks ja laimu alla sattunud. Viimaseid oli aga vähe ning pärast arupidamist otsustati seltsi põhjendajatena esitada järgmised 8 meest: Julius Tiedemann, theol., Alexander Mohrfeldt, theol., Matthias Johann Eisen, theol., Friedrich Wilhelm Ederberg, theol., Ernst Laurentz, med., Paul Undritz, theol., Wilhelm Reiman, theol. ja Johann Tischler, jur. Nendest kaheksast mehest olid viis esimest Vironia asutajate nimekirjas olnud. Ülikooli valitsus nõudis aga, et üksainus nende hulgast asutaja oleks ning ülejäänud pandaks siis selle ühe liikme palve peale kinnituseks ette kui „liikmed, kes nõuus on uude seltsi astuma“ (3).

Seltsi põhikirja valmistamine jäeti A. Mohrfeldti ülesandeks, kes ise küll sellel asutaval koosolekul ei viibinud, kuid kelle käest Sperrlingk või keegi teine oli ilmselt vastava nõusoleku saanud. Kuna aga 1855. aastast kehtinud „Vorschriften für die Studierenden der Kaiserlichen Universität Dorpat“ §2 lubas rektoril peale korporatsioonide ainult teaduslikke seltse kinnitada, siis ei jäänud muud üle kui ühe teadusliku seltsi põhikiri rektorile esitamiseks valmis teha. Otsustati seltsi „uurimiseks ja tööks just seda tüwi nimetada, kellest iga Eesti üliõpilane wälja on wõsunud ning kelle kallale ja sekka ta pärast ülikooli aega enamiste jälle töötama ruttab.“ Selts sai omale nimeks Eesti Üliõpilaste Selts (4) ning nagu Mohrfeldt asja kokku wõttis: „… ning andku Kõige Kõrgem, et Selts mitte asjata seda isamaalist sihti omaks pole kinnistanud, waid isamaa iluks, rõõmuks ja auuks auusaste elaks ja armsat tööd teeks, ühel meelel kui üks mees iganes ja alati.“ Mohrfeldti poolt valmis kirjutatud põhikiri sisaldab ainult 17 väga üldist paragrahvi, sest „põhjuskirja walmistaja ei arwanud mitte waja olema terwet seltsi elukorda põhjuskirja ja paragrahwidesse ülesse wõtta.“ (5; vt. ka lisa 7) Kui me hiljem hakkame vaatama seltsi sisemist kodukorda, siis on lihtne mõista, miks eelistati küllaltki üldsõnalist põhikirja detailsemale. Rektorile oleks ilmselt küllalt raske olnud selgeks teha, miks ühel „teaduslikul seltsil“ on vaja näiteks aukohtu- või joomaseadusi. Nüüd saadi omale aga seaduslik kuliss, mille varjus saadi rahulikult oma salaorganisatsiooni elu elada. Rektori poolt pahaaimamatult kinnitatud „teaduslik selts“ meenutas oma sisemise ülesehituse ja tegevuse poolest vägagi tavalist korporatsiooni.

Mohrfeldt esitas põhikirja rektor E. von Wahlile kinnitamiseks 31. jaanuaril ja juba järgmisel päeval teatas viimane, et ta ei näe seltsi kinnitamisel mingit takistust, mõnedes vähemtähtsates paragrahvides, millest Mohrfeldt lähemalt ei räägi, tuleb ainult paar väiksemat muudatust teha. 3. veebr. ja seejärel uue väiksema muudatusega 4. veebr. sai põhikiri rektori kätte viidud, millele too ilmselt koheselt alla kirjutas. Pro forma pidi Mohrfeldt tagantjärgi veel ühe vastava palvekirja ning põhikirja koopia tooma, mis pidid jääma ülikooli arhiivi. See asi sai järgmisel päeval ära õiendatud ning seega oli Eesti Üliõpilaste Selts ametlikult kinnitatud. Seltsi sünnipäevana – muidugi polnud ka see põhikirjas ära märgitud – tähistatakse 26. märtsi, „sest et see päew Eestlaste wabastamise päew orjakütkest on ning et juba endine Selts seda päewa kui asutuse päewa on pühitsenud ja ka osakonna Wironia wappi kui asutuse päewa ülesse wõtnud.“ (6)

Järgmisel päeval, s.o. 6.veebruaril 1883 tuli EÜS esimest korda ametlikult selle nime all kokku. Koosolek toimus Kurrikoffi majas Jakobi 9 Ederbergi ja Eiseni korteris. Kuigi oli külm talveilm, paistis see kauniks suviseks päevaks muutunud olevat. „Päikene kumas kui Eesti päike, taewas sinas kui Eesti taewas ning Tartu linn säras oma Taara mäega ja Ema jõega oma ülikooliga ja nõuukojaga kui Eesti neiu, kes ennast Eesti Üliõpilaste Seltsi wastu kui peiu wastu kõige uhkemate ehtetega ehitanud. […] … see rõõm tegi nad tugewaks ja tegi nende hulga legioniks.“ (7)

Pärast Alfred Sperrlingki, Peeter Hellati ja Georg Koiki formaalset vastuvõtmist luges Mohrfeldt kohalolijatele kinnitatud põhikirja ette, sest enne seda polnud selts seda kinnitanud. Seejärel valiti A. Sperrlingk esimeheks, P. Undritz kirjatoimetajaks, J. Tiedemann laekahoidjaks, või õigemini jäeti laekahoidjaks, sest seda ametit oli ta pidanud juba endises seltsis ja Vironias; samuti jäeti M. J. Eisen edasi raamatukoguhoidjaks. „Sellega oli siis Selts waheaegsest puhkamisest jälle uuele tööle ja elule ärkanud“ (8). Nagu sellestki lausest näha võib, peeti ennast endise seltsi järglaseks, mitte uueks seltsiks. Seda asjaolu rõhutati pidevalt, nii et ei tekkinud kahtlustki, kas tegemist polnud mitte uue äsjaasutatud seltsiga. Antud juhul kandsid järjepidevust seltsi liikmed – kes kõik peale J. Tischleri olid kuulunud kas Kirjanduse seltsi, Vironiasse või mõlemisse – ning vilistlased. Samuti oli EÜS-i esimene kodukord, mis pandi kokku 1883.a. sügissemestril, otseselt välja kasvanud endisest Vironia seltsi ja osakonna kodukorrast. Lõpuks ei tohi unustada, et EÜS sai Vironialt hoida ka viimase välismärgid – värvid ja vapi.

Mis puutub kodukorda, siis esialgu võeti tarvitusele A. Sperrlingki poolt tema esimeheks olemise ajal (1879 II – 1881 I) ühte siniste kaantega vihikusse kokku korjatud seadused ja hakati neid tasapisi täiendama, parandama ja muutma. Selle tööga küll kuigi kaugele ei jõutud, osalt sellepärast, et Sperrlingkil ajapuuduse tõttu polnud võimalik pidevalt esimehekohuseid täita, osalt võib-olla ka seetõttu, nagu kirjutab Mohrfeldt, „et määratu laialist ja täielist seadusekogu sugugi Seltsi elus tarwis polnud. Seltsi liikmete arw oli wähene ja kõik kokkulepliku meelega.” (9) Semestri viimasel koosolekul 21. mail võttis kirjatoimetaja Paul Undritz enda peale ülesande vana materjal läbi töötada ja seltsile üks eestikeelne seadustekogu kokku panna. (10)

Sel esimesel koosolekul otsustati ka, et seltsi endine elukord ja teadusliku töö tegemine endistviisi edasi peavad kestma. Iganädalasel koosolekul pidi üks teaduslik ettekanne ette kantama. (11)

Mohrfeldt kirjutas kroonikas: „Esimene koosolek oli lühikene ja lõbus ja nagu heaks eesmärgiks teistele järgmistele koosolekutele, mis läbi terwe poole aasta wististe igale ühele lõbusad ja armsad ja õige nagu oodatud tunnid raske töö wahel oliwad.” (12)

Mis puutub seltsi kokkupuudetesse ülikooli valitsusega, siis oli nende kohuseks iga semestri alguses liikmete nimekiri esitada ja nii kaua, kuni oma seltsi korterit pole ülikooli pedellituppa teatada, millal ja kus koosolekut peetakse. „Üliõpilaste kohtuga ja Chargirten-Convendiga pole Seltsil kui Seltsil muidugi teada midagi tegemist ja ei saa Selts ennast ei nende kilda ega nende alla ei kirjawahetuses ei ka muidu wististe kunagi andma, olgu siis, et Selts ennast korra osakonnaks muudab, mis aga niipea küll ei pruugi ega wõigi sündida. Et Saksa üliõpilastel Seltsi liikmetest mitte hea meel ei wõi olla, on iseenesest kerge mõista, aga Eestlastel kui Seltsi liigetel pole nendega midagi tegemist ja sellepärast pole sell poolelaastal mingi nääklemisi ette tulnud.“ Huvitav on siin see, et juba nii ruttu peale Vironia asutamise ebaõnnestumist on juttu võimalikust uuest katsest korporatsiooni asutada. Mohrfeldt võttis oma arutluse sakslaste ja seltsi vahekorrast kokku sõnadega: „Esiotsa on rahupidamine kõigiti kõige soowitawam.” (13)

Kroonika lõpuosas on juttu veel EÜS-i ja eesti rahva vahelistest suhetest. Kroonik nendib, et tähtsamatel rahvuslikel üritustel on seltsi liikmed alati osalenud ning tunneb headmeelt sellest, et nad pole nendel üritustel juhtivatele kohtadele roninud ja vaidlustest aktiivselt osa võtnud. „Weel pole Seltsi liikmetel mitte aeg niisugusist asjust ees otsas osa wõtta, weel peawad nad Jeeriku müüridesse jäema habet kaswatama. Saawad nad ammetisse, siis on aeg kõnelda awalikult, siis peawad nad sagedaste kõnelema.“ (14)

1883.a. kevadsemestri viimasel koosolekul oli järgmise semestri esimeheks valitud A. Mohrfeldt, kuid viimasel polnud ajapuuduse tõttu võimalik seda ametit pidada ning järgmise semestri alguses valiti uueks esimeheks Paul Undritz. Selle semestri suurimaks tööks oli kahtlemata töö kodukorra kallal, millega Undritz oli suurt vaeva näinud. Moodustati ka spetsiaalne komisjon, mille ülesandeks oli vastavad kodukorra osad enne koosolekule kinnitamiseks esitamist läbi vaadata. 17. septembri koosolekul räägiti läbi ja võeti koosolekul vastu viimane osa uuest kodukorrast ning 24. sept. andis esimees puhtalt ümber kirjutatud kodukorra seltsile üle. „See pani Seltsi elule siia maalse kõikuwa oleku asemele kindla seaduslise aluse ja määras seltsiliikmetele kindlad sihid ja piirid.“ (15) Kui vaadata seda kodukorda lähemalt, siis on I osa 2. punkt järgmine: „Tartu üliõplaste seltsilise elu ühine põhi üleüldise seaduse (Allgemeiner Comment) järele on tugew ja julge priiuse püüd, kartuseta õiguse taganõudmine, ühesugune wäärtus teine teise wahel, waatamata sündimise ja wara peale, ja auus elukombe, nagu see mehele sünnib, kes omale tõsiduse armast[…] priiuse püüdmise ja meele auususe sihiks seadnud“ ja 3. punkt: „Nende Tartu üliõplaste seltsilise elu ühistel põhjustel on Tartu ülikooli Eesti sugust üliõplased seltsiks kokku heitnud nime all „Eesti Üliõplaste Selts Tartus“. Nagu nendest kahest punktist näha, oli EÜS-i alus sama mis kõikidel korporatsioonidel, nimelt Allgemeiner Burschencomment. Formaalselt olid kõik seltsi liikmed juba ülikooli astudes kommaani garanteerinud ja ka Vironia asutamiskirjadel oli see alati välja toodud, kuid asjaolu, et ametlikult teadusliku seltsina kinnitatud organisatsioon deklareerib oma kodukorra esimestes punktides, et nad kogu oma tegevuses juhinduvad üldisest kommaanist, on küllaltki tähelepanuväärne asjaolu. 4. punktis on kirjas, et vaatamata kommaanis ära märgitud võrdsuseprintsiibile kõikide üliõpilaste vahel, ei kehti see võrdsus saksa korporatsioonide praeguse pruugi järele rahvuste vahel („sest kes mitte Saksa meeleline pole, sellel ei ole prae[…] Saksa üliõplaste osakondades asu“) ja sellepärast „jäeb praeguse Eesti Üliõplaste Seltsi esimeseks sihiks seaduslisel teel taga nõuda, olgu kas osakonna kombel ehk muul wiisil kõigi nende õiguste osaliseks saada, mis praegu Saksa osakondadel omaks on, ja põhjust „ühesugune wäärtus ilma sündimise peale waatamata“ omas täies tähenduses tõeks teha. Seda nõuab priius, õigus ja tõsidus“. Selles punktis on välja toodud taas võrdõiguslikkuse põhimõte, mida Vironia asutamise ebaõnnestumise tõttu ei oldud saavutatud. Sama eesmärgi nimel tehakse mõned aastad hiljem uus katse korporatsiooni asutada. On ju selles punktis otsesõnu kirjas, et oma õiguse taganõudmine võib toimuda „osakonna kombel ehk muul wiisil“.

Lisaks aga sellele, mis oli seltsil korporatsioonidega ühist, oli kodukorra põhimõtetes välja toodud ka see, mis eristab seltsi korporatsioonidest, nimelt „iseäralised püüdmised ja põhjusmõtted“. Punkt 5. „Seltsi liikmed tunnistawad, et nemad Eesti rahwa liikmed on, et nemad oma Ema keelt põlata ega unustada ei taha, waid auu sees pidada, et nemad sellest waimuharimisest, millest nemad ise wõerastes keeltes on osa saanud, edaspidi ka oma rahwast loomulisel wiisil, s.o. rahwa oma keeles, tahawad osa wõtta lasta, et nemad nõnda sama kui isa ja ema põlgamist, nõnda ka oma rahwa põlgamist häbiks peawad, et nemad üleüldse igapidi oma rahwa edasisaamise eest hoolt kanda tahawad, nii palju kui keegi jõuab. ..“ Punkt 12 ütleb, et vaimu ja südame harimise kõrval ei tohi seltsi liige ka oma keha tervist hooletuse sisse jätta ja peavad selleks turnimise, vehklemise, ratsutamise ja ujumisega oma tervist ja keha kärmust kasvatama, hoidma ja ülendama. Punkt 13: „Kui mehed, kes õigust tehes kartmata on, püüdku Seltsi liikmed ikka julget ja auusat meelt üles näidates ja oma mehe auu hoida sõnas ja teus, wõeraste ja iseenese wastu. Siiski ei taha seltsi liikmed duelli oma auuhoidmiseks pruukida, sest kuna auu waimuliste, duell aga kehaliste asjade piiris seisab, siis ei wõi esimest mitte wiimse läbi kaitsta“. Põhimõtetest väärib veel märkimist 15. punkt, mis on järgmine: „Erakondade politikast Eestlaste eneste wahel ja muist kardetawaist seaduse wastastest politika püüdmistest ning seltsidest hoidku ennast Seltsi liikmed hoolega eemale“. (16) Nagu näha, pole kodukorra esimene osa midagi muud, kui P. Undritzi poolt kaasajastatud „Seltsi põhjusmõtted ja säädused”.

Kodukorra teine osa kannab pealkirja „Seltsi koosolekud, tööpõld ja mõned üleüldised seadused”, kolmas „Seltsi liikmetest ja ametnikudest üleüldse”. Kodukorra osad IV–IX määratlevad ära kõikide seltsi ametnike õigused ja kohustused, X osa vilistlaste õigused ja kohustused ning XI osa rebaste kohustused, millest 1. punkt kõlab järgmiselt: „Iga rebase kohus on wanema liikme wastu auupakkumist ja lugupidamist ülas näidata“. XII osa sisaldab kaebuste fiksatsioone ja nende eest määratud karistusi. „Puudub mõni seaduse punkt selles päätükis, siis mõistetakse Tartu üliõplaste üleüldise seaduse järele kohut, kunni uus punkt seltsi poolt ise on tehtud.“ Punktides 16–18 näidatakse ära, millise karistuse saab hooplemise (Renommage), vihale ärritamise (Provocation), sõimu (Schimpf) jne eest, kusjuures „Mis hooplemiseks, wihale äritamiseks, sõimuks, sündmata ülespidamiseks, auutumaks sõimamiseks etc. tuleb arwata, selle üle annab Tartu üliõplaste üleüldine seadus otsust“. XIII osa räägib aukohtust ja aukohtunikest ning viimane, XIV osa sisaldab joomaseadusi. (17)

1883. a. sügissemestril lisandus senistele seltsi ametitele lisaks veel abiesimehe amet, kelleks valiti Tannebaum. (18) Selle semestri esimeheks oli P. Undritz, kirjatoimetajaks J. Tiedemann, laekahoidjaks W. Reiman, raamatukoguhoidja M. J. Eisen ning peale selle veel kolm aukohtunikku: P. Hellat, P. Tannebaum ja G. Punga.

26.nov. koosolekul luges esimees ette B. Sperrlingki kirja, milles viimane end seltsi vilistlaseks tunnistab (sellise küsimusega kiri oli saadetud kõikidele endistele Vironia seltsi ja osakonna vilistlastele pärast EÜS-ina üles astumist) ja seltsi liikmeid järgmiseks kevadeks enda juurde Otepääle kommerši pidama kutsunud. (19) Kroonikas kirjutas Undritz sellest järgmiselt: „Sperrlingk on pääle selle seltsiliikmed tulewaks Mai kuuks oma juure kommersi pidule kutsunud, millest ka wilistlased saawad osa wõtma palutud, nii et see pidu just selle poolest wäga tähtjaks wõib saada, et ta seltsi tegewliikmeid wilistlastele ligistab“. (20) Tõepoolest, Undritz ei eksinud, see pidu sai tähtsaks, ja mitte ainult sellepärast, et ta tegevliikmeid ja vilistlasi üksteisele lähendas, vaid esmajoones selle pärast, et nende pidustuste käigus pühitseti EÜS-i sini-must-valge lipp. Selle semestri jooksul tulevasest suurest peost enam juttu ei tehta, küll aga kulges järgmine semester, kui esimeheks oli Peeter Hellat, suuremalt jaolt selle tähe all. 3. märtsi koosolekul teatas esimees koosolekul, „et mitmed Eesti noorikud ja neiud Seltsile lipu tahtwad kinkida ja selle sisse ka Seltsi wappeni sisse tikkida. Ta [esimees] olla sellepärast zensori juures käinud kuulamas, kas wappen kinnitatud wõib saada, zensor aga ei olla weel selget otsust wõinud anda“. (21) See on huvitav teade just sellepärast, et tegemist on esimese dokumenteeritud teatega seltsi lipu kavatsetavast valmistamisest proua dr Paula Hermanni ning preilide Beermanni ja Hermanni poolt. Mai alguses oli peo ettevalmistamine juba täies hoos, nii antakse 5. mai koosolekul 25 rubla booli ja paberosside ning 10 rubla pr Sperrlingkile buketi ostmiseks. Ka teatas Punga, et Grossmanni juurest 50–60 rubla eest saab Otepääle edasi-tagasi sõiduks hobuseid üürida. Hellat andis koosolekule teada, et ta käis koos Punga ja H. Treffneriga kuraator Kapustinit peole kutsumas. Viimane oligi lubanud, kui tal vähegi võimalik, peost osa võtta (mäletatavasti sama mees, kes keeldus Frat. Viliensist kinnitamast). (22) 19. mai koosolekul pandi paika peokava, mille oli koostanud Mohrfeldt: „1. Hellad welled[,astkem kokku] etc. 2. Esimees terwitab Wene keeles kuratori. 3. Esimees terwitab wilistlasi Eesti keeles. 4. Waigistage [kõne kõmu]. 5. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. 6. Lipu pühitsemine. 7. Gaudeamus. 22sel kui Sperrlingki sündimise päewal saab Punga Sperrlingki abikaasale Seltsi nimel ühe buketi andma, pidusöögilaual saab Mohrfeldt B. Sperrlingki ja Undritz tema abikaasa terwist jooma. Tartust wäljasõitmise ajaks määrati 22ne Mai, kell 1p.l. jaamast“. (23) Otepää peo üksikasjalik kirjeldus sisaldus esimees Hellati poolt kirjutatud1884. a. kevadsemestri kroonikas, kuid kahjuks on nende sündmuste esmane allikas kadunud, nii et meil tuleb leppida sellega, mida H. Rosenthal on oma mälestustes ja J. Kõpp Hellati kroonikale ja Rosenthalile toetudes kirjutanud. (24)

Vahetult pärast Otepäält tagasijõudmist, s.o. 24. mail, peeti veel erakorraline koosolek, millel otsustati tänada lipu valmistajaid, samuti vil! Beckmanni peo tarbeks saadetud raha eest ning Burchard Sperrlingki, kellele otsustatakse saata päevapilt kõikide peost osavõtjatega ja „pääle selle saadetakse talle weel uus Vironia wärwimüts selle wana asemele, mis talle Otepääs päha pandi“. Dr H. Rosenthal ja dr E. Jannsen lootsid oma sõnade järgi, et Otepääle suurem osa vilistlasi kohale tuleb, „et nemad nõnda wilistlaste konwendid wõiksiwad elusse kutsuda ja omaltpoolt üheskoos nõuu peaksiwad meie Seltsi edendamiseks ja elukorra parandamiseks“. Kuna aga see kavatsus vilistlaste vähesuse tõttu (kohal olid H. Rosenthal, dr Eugen Jannsen, Heinrich (Harry) Jannsen, L. Hesse, F. Ederberg, R. Kallas ja B. Sperrlingk) korda ei läinud, siis tahavad nemad selle eest hoolt kanda, et septembri keskel, juubeli sinodi ajal, saaks vilistlaste koosolek ära peetud ja pärast seda ka ühine koosolek. (25)

15. sept. 1884 toimuski seltsi esimene vilistlaste koosolek ja seejärel ka ühine koosolek, mida juhatas dr Rosenthal ja kus võeti vastu vilistlaskogu põhikiri „E.Ü.S. wilistlaste juhtkiri“. Dr Rosenthal valiti vilistlaste „talitajaks“. (26)

2. veebr. 1885 tehti vehklemine kõikidele seltsi liikmetele kolme esimese semestri jooksul kohustuslikuks. Kes hiljaks jäi või puudus, pidi trahvi maksma. (27)

2. märtsi koosolekul loeti ette Hans Leiki kiri, kes teatab oma väljaastumisest, kuna „Selts ei käida kindlaste oma eeskawa järele, ei hoida oma liigete poole, kui neisse poolwõeralt ja weriwõeralt poolt karedaste puudutakse, Seltsis ei kannetawat mitte küllalt hoolt, et seltsis selge Eesti waim walitseb ja Eesti elu õitseb, waid pakutawat selleasemel paari kõne kürwal seltsi liigetele paljalt kibet keswa wett ja nõnda nimetatud Saksa „Schliffi““. Reiman väitis asja arutlusel, et Leikil mitmes asjas õigus võib olla, kuid seltsi enamus lükkas Leiki põhjendused tagasi, võttis tema väljaastumise teadmiseks ja otsustas, et ta võib tagasi ainult sellisel juhul astuda, kui ta oma sõnad kirjalikult tagasi võtab. (28)

1885. a. kevadsemestri kohta kirjutas J. Tischler kroonikas järgnevalt: „Ülepea on seltsi välimine elu möödaläinud poolaastal kõigiti kiituse wäärt olnud. Siiski pean ma kurbdusega tunnistama, et paar seltsi liiget ennast mitte igal ajal ja igal pool nõnda pole ülespidanud, nagu see tubli ja auusate Eesti üliõpilaste kord ja kohus on“ ning „Teiseks aga, mis meisse weel walusamine puutub, kippus mitmet puhku umbusaldus meie keskel walitsema asuda. Riidu ja wihapidamist oli tihti, liiga tihti meie keskel näha, ja on meile jo suurt kahju toonud“. (29) Erakoosolekute protokollid annavad siin lähemat selgitust. 18. mai erakoosolekul on arutlusel Beermanni kaebus Laurentzi (ilmselt Ernst L.), Zuppingu ja Martin Leiki peale, kuna „nad ennast wastastikku on wäljakutsunud ja peksnud ühe wõõra juures olemisel“. Pärast asja arutamist otsustatakse, et Laurentz on süüdi „… 1) et ta ühe wõõra inimese juures olemisel teist seltsiliiget on wäljakutsunud, mis kodukorra wastu käib, 2) et ta löönud on 3) et ta tõise seltsiliikme wastu wõõraga ühte nõuusse heitis“. Laurentz visati selle peale kuueks kuuks välja. Leiki süüdistatakse selles, „et seltsiliiget on löönud, ilma et see teda seks kuidagiwiisi äritanud oleks, ja nõnda löönud, et see sellepääle maha on kukkunud“. Karistustuseks visati ta seltsist aastaks välja. Zuppingule, kes siis ilmselt oli kannatajapool, anti neli laitust selle eest, et ta pärast väljakutsumist oli väljakutsujaga mitu korda sõna vahetanud. Samal koosolekul kaebas Reimann Zuppingu ja M. Leiki peale, et viimased ennast „Vanemuises“ tihti on halvasti ülalpidanud. Leik tunnistati süüta olevaks, Zupping sai 2 laitust. (30)

Ka järgmisel semestril tuli ette üks tõsisem tüli seltsi liikmete vahel. 4. sept. erakoosolekul hakati arutama H. Koppeli kaebust Beermanni ja Sonetsi pääle, kuna viimased „ühetõise wastu tegewaks oliwad saanud (thätlich geworden)“. Erakoosolek määras Beermannile 6 ja Sonetsile 2 laitust. (31) 9. sept. erakoosolekul arutati osade liikmete nõudmise peale aga asja uuesti, kuna eelmine kord olid tunnistused väga segased olnud. „Tunnistustest, mis seekord palju selgemad oliwad ja palju rohkem kokku käisiwad, selgus, et Beermann joobnud pääga Sonetsit on sõimanud, teda mitu korda lüüa tahtnud, teisi kaaswõitlejaid lüüa ähwardanud ja wiimaks Sonets’it kepiga löönud, mis peale Sonets Beermannile ränga hoobi kepiga päha on annud.“ Otsustati Beermann kuni 12. detsembrini välja heita, mille järel otsustatakse, kas lastakse tal veel mõni aeg eemal olla või mitte. Sonets tunnistati süüta olevaks ja eelmisel korral määratud kaks laitust võeti tagasi. (32) 23. nov. erakoosolekul pikendati Beermanni karistusaega 1. märtsini 1886. (33)

Ilmselt on selle asja esmakordse arutamisega seotud P. Hellati sõnavõtt 7. sept. üldkoosolekul, kus ta „soowis, et (meie) Seltsi liikmed nõndanimetatud „burschikosen Ton“ mitte oma idealiks ei peaksiwad. Rohkeste õlut juua, siis uimase pääga haawatawate sõnadega teiste kallale kipuda, sedawiisi teisa sõnawahetusele wälja kutsuda, ei olla kuidagi wiisi kiituse wäärt, waid auusa meelega inimene pidada teiste wastu (ennast) auupaklik olema ja lepliku meelt näitama. Sellestükis wõida Poolakaid eesmärgiks wõtta“. Seepeale soovitas ta seltsi liikmetel hoopis Kirjameeste Seltsis mõni kõne pidada, „et see läbi kukkunud Selts natukenegi järje peale saaks“. (34)

Semestri viimasel koosolekul valiti 1886. a. kevadsemestri esimeheks W. Reiman, kes juulikuus poolaasta kokkuvõtet tehes rahuloluga märkis, et osavõtt koosolekutest oli elav, mis mineviku peale tagasi on seda rõõmustavam ja et „isegi need liikmed, iseäranis üks, keda minewal poolaastal waewalt kuus korra näha sai, oliwad alati platsis“. Rahul ei olnud Reiman aga sellega, et sel semestril lõbu vähe oli ja et seltsi liikmete vahel „elaw, rõõmus, waba ja lahe koosolemine õllekannu ümber hästi ei tahtnud sigineda“. Et see asi siiski nii hull polnud, kui Reiman kirjeldas, tuleb välja sellest, et seltsis semestri jooksul 6 suuremat pidu ära peeti. Seltsi liikmete ülalpidamise kohta väljaspool seltsi oli Reimanil ainult kiidusõnu öelda ja ta tõdes, et „isamaaline vaim eesti üliõpilaste seast kadunud ei ole“ ja et „samm edasipoole on kindlasti astutud!“ (35)

Selle üle, et seltsis lõbu vähe oli, tundis ka Tischler muret, kui ta 13. veebr. üldkoosolekul pani ette „koosolekutele paremat keelekastet muretseda. Ja et mitu seltsi liiget õlut sugugi ei joowat, siis soowis tema et õlle asemel Krimmi wiina lõbusa elu parandamiseks ostetakse“. Pikema arutelu järel otsustati, et järgmiseks koosolekuks ostetakse poolteist toopi Krimmi veini prooviks ning esimees soovis, et vanamees nende jaoks, kes veini ei taha, ka õlut käepärast hoiaks. (36) Järgmisel koosolekul soovis Tischler veini asemel hoopis Baieri õlut, aga et see koosolekule liiga kallis tundus, otsustati ühe korra veel veiniga proovida. (37) Selgituseks olgu öeldud, et koosolekute ajal õlle joomine lõpetati alles 1889. a. sügissemestril, kuni selle ajani osteti koosolekutele seltsi kulul teatud kindel kogus õlut. 1886. a. kevadel oli aga joogiküsimus pidevalt päevakorras, nii näiteks otsustati 27. veebruaril nendele, kes õlut ei joo, limonaadi osta, 24. aprillil tegi aga O. Palsa ettepaneku koosolekule ühe korvi asemele poolteist korvi osta, „sest et õlu iga kord enne aega otsa lõppewad ja tema omalt poolt õlut juure tua pidada laskma“. Kuna ka vanamees M. Ostrow kurtis, et „tema pidada igakord öösite õlle otsimise läbi Tartus elajate und rikkuma“, siis võetigi ettepanek vastu. 3. mai koosolekul otsustati, et see õlu edaspidi peab Peterburi Kalinkini õlu olema. (38)

14. mai viimasel koosolekul valiti järgmise semestri ametnikud. Uuesti sai esimeheks Reiman, abiesimeheks J. Lellep ja vanameheks Fr. Palsa. (39)

Kuna Beermann polnud varem seltsi tagasiastumise avaldust esitanud, siis tuli asi arutlusele alles järgmise semestri alguses. 20. aug. erakoosolekul võeti Beermann ühehäälselt seltsi tagasi, seevastu otsustati M. Leiki suhtes, kelle tagasivõtmise küsimus samuti arutlusel oli, et kuna „selle pääle waatamata, et tema minewik wäega must olla, olla Leik ka nüüdgi weel mitmes kohas ja Wiljandis, henda käega kõlbmatal kombel ülespidanud“, siis ei võeta teda veel tagasi.

12. sept. koosolekul võeti vastu Lellepi ettepanek hakata laupäeviti nn rebaseõhtuid korraldama, kuid nendest osavõttu ei tehtud kohustuslikuks. (40)

24. sept. koosolekul pani esimees Reiman kehva tervise tõttu oma ameti maha, tema asemele valiti J. Tischler. Semestri kroonika kirjutamine jäeti J. Lellepi ülesandeks. (41)

Suhted väikekodanliku „Vanemuise“ seltsiga olid läbi aastate halvad olnud, nii et kui esimees Tischler küsis 19. nov. seltsi nõusolekut „Vanemuises“ kõnet pidada, siis arvas P. Hellat, et see mitte sünnis koht pole ja parem oleks tal oma kõnega Õpetatud Eesti Seltsis esineda. Lõpuks otsustas koosolek siiski häälteenamusega, et Reiman võib oma kõne „Vanemuises“ ära pidada. (42)

Möödunud 1886. a. sügissemestri kohta kirjutas Lellep kroonikas rahulolevalt, „et osa wõtmine Seltsi tallitustest ja toimetustest ja nendest siginenud waielustest ja küsimustest rahul olemise wäärt elaw on olnud“. Rahul polnud ta aga sellega, et peetud 15 koosoleku jooksul ainult 4 ettekannet peeti ning sedagi kahe mehe poolt. Tischleri ettekande „Missugused kõlbulised arwamised paistawad meile Kalewipojast silma“ kohta, mille viimane kolme koosoleku jooksul ette kandis, arvas Lellep, et see „oli oma algupäralise loomu, pikkuse, mõtte rohkuse, kokkuliitmise, keele ja wormi ja sisu poolest niisugune, et tema sarnast, nõnda palju kui Kroonika kirjutaja teab, E.Ü.Seltsis weel mitte peetud pole“. (43)

1887 .a. kevadsemestri esimeheks valiti küll J. Tischler, kuid 7.v eebr. loobus ta oma ametist ning asemele valiti J. Lellep. (44)

Nagu kirjutas esimees oma poolaasta kroonikas kokkuvõtvalt, oli koosolekutest osavõtt aktiivne, nii et „harjunud Jeremija nutulaul seltsiliigete agaruse ja osawõtmise puudumise pärast ei sünni koguni mitte möödaläinud poolaasta kohta“. Seltsi sisemise elu kohta ütles esimees kiidusõnu, ainult Sonets ja Mielberg said tülitsemise pärast erakoosolekul karistada, mis aga välimisse ellu puutus, siis ka siin olid asjad igati kiiduväärt, kui Zuppingu asi välja arvata. „Kui meie lõpuks ühe pilgu möödaläinud poolaasta pääle heidame, siis leiame et meie Selts arwu poolest on kosunud, ühenduses iseenese keskes ja oma wilistlastega kangenenud, et ta oma põhjus mõtet wiisakusest ja meele auususest kalliks pidada ja alati silmas hoida jõudnud. Tuimus ja leigus – need kardetawad waenlased – on meie piirist wäljapeletatud, elawus, osawõtmine Seltsitoimetustest märksa kaswanud.“ (45)

J. Zuppingu peale kaebas 24. jaan. erakoosolekul Reiman. Asja arutamisel selgus, et Zupping oli läinud „Vanemuisesse“ näitemängu vaatama, hakanud selle asemel aga hoopis õlut jooma ja teinud seda nii ohtrasti, „et awalikus kohas joobnuks jääb“. Kui pedell ta ära viis, lubas ta koju minna, pöördus siis aga „Vanemuisesse“ tagasi, kuhu teda pika sõneluse järel sisse ei lastud. Seejärel, „täis wiha kukutab ta ennast wastu akent ja lööb akna klaasi puruks, läheb siis sisse ja hüüab „karauul“ ehk ta küll teadis, et politseiaeg ju möödas oli“. Kaebealune ise seletab lugu järgmiselt: „Pedell kutsunud teda ära ja saatnud kuni woorimeheni, siis sõitnud ta kuni Roosi uulitsa nurgani, et aga wõtmed tema taskus olnud siis pööranud tagasi, et Mielbergi ühes kutsu. Aga teda ei lastud sisse. Sääl ootes istund ta pariäre pääle, kus teda Ranich maha tõuganud. Tema hakanud pärima, kuidas Ranich teda on tohtinud tõugata ja pärinud politseid. See pääle wiinud aga mitu meest teda wägiwallaga wälja, kus juures aken sisse saanud löödud“. Tischleri küsimuse peale, kas ta ka teise aknaruudu katki lõi, vastas Zupping, et ta seda ei mäleta. Pärast otsuse tegemist andis esimees Zuppingule teada, et „ta 7 laitust on saanud ja 1/2 aastat mitte Wanemuisesse minna ei tohi ja ka et see trahw weiksem on kui tema süüd oleks ära teeninud“. (46) Esimehe sõnad olid kindlasti õigustatud, kuna 8 laituse puhul oleks ta vastavalt kehtivale korrale vähemalt kuuks ajaks välja visatud.

Semestri viimasel koosolekul 13. mail valiti järgmise semestri esimeheks H. Koppel, abiesimeheks P. Sonets ja vanameheks G. Johannson.

Nagu esimees semestri lõppedes kroonikasse kirjutas, olid „Seltsi liikmed hakkajamad kui kunagi enne. Kunas enne ikka rahu waim ka teiste inimeste wastu meie seas on walitsenud, ei wõi seda minewa poolaasta kohta mitte enam ütelda“. Päris semestri alguses oli „üks hakkaja mees“ Tartu Käsitööliste Seltsi aias ühel politseikordnikul mütsi eest „tärni“ ära rebinud, mille eest ülikooli kohus ta kümneks päevaks peahoones asuvasse kartserisse saatis, et tal seal „igapäewasest ilmakärast kaugemal, aega oleks oma wägimehe teo üle järele mõteldes ja asja igatpidi kaaludes, sellest wägewates wärwides järel ilmale täädust anda“ (47). Semestri lõpus toimus ka veel palju kõmu tekitanud kaklus seltsi liikmete ja veterinaariatudengite vahel. Sellest sündmusest kirjutasid peale kohalike lehtede veel suured vene päevalehed „Novoje Vremja“ ja „Vedomosti“. Kroonik lõpetas selle sündmuse ülevaate järgmiselt: „Oli nüüd lugu kuidas ta oli, asja tagajärg oli see, et Uniwersiteedi kohus asja kange järele kuulamise alla wõttis, mille lõpuotsus oli, et meiemeestest 3, et nad mõni aeg Veterinäride eest julged wõiksiwad olla ehk nad seekord küll wõitlusest terwe nahaga pääsnud olid, üks 12neks, üks 10neks ja 8maks päewaks Uniwersiteedi kõige ülematesse tubadesse elama saadeti“. H. Koppel lisas varjatud rahuloluga: „Mõned Veterinärid käinud aga sellest pääwast saadik õige kangelt ümber õige paigatud palitodega, üks koguni palja kuuega“. (48)

Omavahelise läbisaamise kohta kirjutas Koppel, et see üldiselt hea oli, „kui ma ka salata ei wõi, et mitmed liig palawa werelised on, iseäranis kui nad juba pikemalt „bei Bier und Toback etc“ ennast on rõõmustanud“, kuid „elawa, sõbraliku läbikäimise läbi peaks see wana wiga meie weikese hulga seast täiesti kaduma“. (49)

Järgmise poolaasta kroonikas sama teemat üles võttes soovitas esimees H. Koppel seltsi liikmetel end „Hotel Tartust“ eemale hoida, sest see oli koht, „kus mitme elawa asja alustus sündis“. „Mis wägi mõnda meest just sinna joogimajasse tõmbas, kus neid sagedaste mitte keige lahkemal kombel wastu ei ole wõetud, ei ole temal keigeparema tahtmisega wõimalik arusaada. Ka Wanemuinega ei ole igamees, iseäranis weel siis kui pää soe oli ikka rahu jalal suutnud hoida, mis kül wäga soowida oleks.“ (50)

Kroonika lõpp on sellele vaatamata optimistlik: „Poolaasta lõpp on näidanud, et meie selts ometi kindlama jalgade pääl seisab, kui et iga hoop, mis ehk kül walus wõib kanda olla, teda kõikuma wõiks panna“. (51)

Discussion

No comments yet.

Post a Comment