//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Toomas Kiho: keeletegu riigikogus

Nagu iga seaduse puhul, tuli ka pärast kooseluseaduse vastuvõtmist presidendil kaaluda selle vastavust põhiseadusega. Üks võimalik konflikti koht siin on mõiste perekond, mille tähendusvälja uus seadus paistab ümber defineerivat. Põhiseaduse järgi «perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, abikaasad on võrdõiguslikud» jne. Kui 1990. aastate alul põhiseadust kirjutati ja kui see rahvahääletusel vastu võeti, ei tulnud keegi selle peale, et perekonna tähendusväli võiks katta midagi muud peale nn traditsioonilise mudeli «isa ja ema ja lapsed». Sellele on viidanud põhiseaduse assamblee liikmed ka äsjases arutelus (nt Ants Erm).

Sõnadel on püsiv tähendus selles ajas ja kultuuriruumis, kus need on parajasti kasutatud. Kuid kui kultuur mingil põhjusel teiseneb, siis võib ka sõnade tähendusväli muutuda. Ja koos sellega tekivad raskused – ühed, kelle jaoks mõiste sisu muutunud ei ole, saavad asjast aru ühtmoodi, ning teistele, kes on mingil põhjusel omaks võtnud muutunud mõttemallid, tähendavad kunagi kirja pandud sõnad midagi muud.

Polnud üllatav, et riigipea seaduse kiirkorras välja kuulutas, tema õigusnõunik Ülle Madise oli juba varem jõudnud meenutada, et «Inimõiguste Kohus … on tegelikult otsustanud, et pereeluna tuleb käsitleda ka samasoolise paari kooselu». Uue seadusega on kõige kõrgemal seadusandlikul tasemel kindlaks määratud, et perekonna mõiste, sellisena nagu eesti keel ja eesti rahvas seda on tundnud aastasadu ja veel möödunud sajandi lõpul, on seaduse silmis saanud uue sisu. Seega võiks riigikogule anda aasta keeleteo auhinna sõna «perekond» tähenduse muutmise eest eesti keeles.

Tõsi, president väitis ise vastupidist: «Perekonna määratlust see seadus ei muuda: muutused on juba toimunud tegelikus elus nii Eestis kui mujal.» Kui ka kokkuelamismallid on tõepoolest muutunud, on sel seadusel perekonnamõiste uue sisu juriidilisel kinnistamisel ometi määrav roll. Seni võis perekond põhiseaduses kirjasolevana tähendada üht, aga pärast tormilisi päevi tähendab ta teist. (Lesbisuhtes, olgu lastetus või lastega, jooksis perekonnapiir kahe naise vahelt läbi; vabaabielumees võis end teatud määral õigusega pidada vallaliseks ja perekonda mittekuuluvaks jne – pärast 2016. a see kummalgi juhul enam nii ei pea olema.)

Perekonna kvantmudelid

Niisiis on toimunud metamorfoos perekonnaga. Perekond on ilmselgelt väga kallis kõikidele inimestele, kelle rinnus tuksub tundlik süda, ja kellel ei tuksuks! Siin ei mängi rolli vist küll mitte mingisugune orientatsioon. Perekond läheb korda meile kõigile, kuna sisaldab kõige kallimat siin ilmas. Ja selletõttu on ka konflikt selle võimaliku ümberdefineerimise juures valus ja kibe. Teisiti ei saaks see ollagi ning seetõttu oli ekslik väita, et seadus tekitas ebaproportsionaalselt suurt vastukaja – kuna justkui puudutaks ta vaid marginaalselt pisikest omasooseltskonda. Ei – uus seadus puudutab ülalviidatud põhjustel meid kõiki.

Mõiste senist sisu kaitses kuni viimase võimaluseni väga täpse nimega sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks: just selles oligi võitluse tuum – nemad seisid selle eest, et perekonnale jääks alles tema traditsiooniline sisu. Ja samal seisukohal oli avaliku arvamuse uuringute järgi ka suurem osa eesti rahvast. Nende vastas seisis teine osa rahvast, kelle meelest on aeg küps perekonna mõistet laiendada või teisendada. Nii läkski. Mudel «isa-ema-lapsed» on asendunud mudeliga «täiskasvanu-täiskasvanu-lapsed». Ilmne on, et traditsiooniline peremudel on uue mudeli erijuhtum: konservatiivne peremudel «isa ja ema ja lapsed» kehtib samuti edasi ja igaüks võib vabalt selle vanaaegse mudeli juurde ka jääda. Uus seadus vaid laiendas peremõistet, umbes nagu kvantfüüsika tegi Newtoni mehaanikaga, kuigi igapäevaelus kehade vastasmõju kirjeldamiseks on viimasest küll ja küll.

Tegelikult aga ei keskendu kooseluseadus kogu uuele peremudelile «täiskasvanu-täiskasvanu-laps», vaid selle kahe esimese elemendi, kahe täiskasvanu omavahelisele suhtele, mida nimetatakse kooseluks. Traditsiooniline abielu on seega kooselu-mõiste teatud piirjuhuks. Mõnedes riikides on otsustatud aga seda eristust mitte teha ning seadustatud võimalus kahe täiskasvanu kooselu ka samasooliste paaride puhul abieluks nimetada. See aga tähendab lisaks perekonnamõiste ümberdefineerimisele ka vajadust abielumõiste sisu ümber määratleda. Selleks polnud meie riigikogu valmis ning selleks pole valmis olnud ka paljud teised meie eeskujuriigid.

Ent sugude võrdsust edendab uus seadus ka praegu vastuvõetud kujul kindlasti. Ei pea mees endale tingimata enam otsima naist ega naine meest, vabalt võib valida kooselukaaslaseks ükskõik kummast soost isiku. Kui sugude võrdsus muutub normiks (normaalsuseks), siis võiks ideaalsel juhul ka kooselupaaride vaheline sooline tasakaal paika loksuda ja pikapeale võrdsustuda, sest sugude absoluutse võrdsuse korral pole mingit alust arvata, et homopaaride hulk jääb palju väiksemaks heteropaaride omast, nagu see praegu on. Kui aga sood on tõepoolest saanud täiesti võrdseks sotsiaalselt, juriidiliselt, kultuuriliselt, bioloogiliselt, siis on tulevikus ka samasooliste kooselupaaride arv lähedane 50% kõigist paarisuhetest (see on matemaatiliselt kindel järeldus). Ning siis on ka tõenäosus, et laps sünnib eri- või samasooliste vanemate perre, võrdne. Tõenäoliselt leitakse juba lähitulevikus juriidiliselt ning sotsiaalselt vastuvõetavaid bioloogilisi meetodeid ka samasooliste paaride jaoks, et lapse saamine ei jääks üksnes vastasooliste paaride pärusmaaks, kuna see on kahtlemata diskrimineeriv. Seega ei tohiks kedagi keelata ka sünnitamast ja lapsi saamast, olgu ta mis tahes soost või mis tahes suhtes.

Mõndagi saab siiski juba kohe teha. Nimelt on uues seaduses kooselusuhe «täiskasvanu-täiskasvanu» ehk «2 täiskasvanut» asetatud ülemääraste piirangute alla. Nii ei sallita kooselusuhet lähisugulaste vahel, mis on muidugi diskrimineeriv. Miks näiteks ei võiks kooselu registreerida kaks õde, kes vanas eas ühiselt oma majapidamisega tegelevad ja üksteisele toeks on? Ega ka mitte isa oma täisealise tütrega, kuigi mõlemad just sellises suhtes õnnelikud on, või kui näiteks tütar oma vana isa kõiges aitab; või miks mitte mõni õde-venda omavahel?

Kuigi seesuguseid paarid on ühiskonnas täiesti olemas, ei ole seadusandja olnud valmis seadustama nende inimeste kooselu. Ja kuigi ükski kooselu ei pea tähendama tingimata seksuaalsuhet, on Saksamaa Eetikakomitee selleski osas juba jõudnud väljendada seisukohta, et kahe täiskasvanud veresugulase vaheline seksuaalne lävimine ei tohiks olla karistatav. Miks ei võiks Eesti olla siin esimese viie hulgas, kes selle vähemussättumusega inimesi enamusrühmaga võrdselt kohtleb? Mille poolest on nad halvemad, miks on nende õnn keelatud, miks ei austa uus seadus nende vaba valikut? Eks olnud Hera ja Zeuski õde-venda. Muidugi pole seesuguseid paare palju, kuid seadusandja ja ühiskonna kohustus on kohelda kõiki võrdselt ning mitte anda alust kellegi diskrimineerimiseks, kuna põhiseaduse järgi on kõik seaduse ees võrdsed ja igaühele peab olema tagatud seaduse kaitse.

Mõni võib ütelda, et kujutleda isa ja tütart, kui ka mõlemad on täisealised, koos, on rõve. Mõni võib pidada seda patuks, seda on laialdaselt ja mitmetes kultuurides, ka kristlikus traditsioonis, peetud tabuks. Siit on kerge tekkima raev ja vihkamine selliste inimeste suhtes, kes harrastavad just sellist paarisuhet, neid võidakse kiusata ja ähvardada, verepilastajaiks sõimata jne.

Kas ei vaja meie ühiskond rohkem sallivust, millest võidavad ju kõik? Sest niisamuti leidub kindlapeale ka neid inimesi, kultuure ja ühiskondi, kelle jaoks on rõve ja patt ja tabu ka homoseksuaalsus, seegi vahekord on kriminaliseeritud mitmes riigis, see pole kooskõlas ka kristliku moraaliga. Olles valmis aktsepteerima homoseksuaalsust, võiks ühiskond sallida ka intsesti, kui mõlemad osapooled on suhtes vabatahtlikult ja tunnevad end õnnelikuna. Kahe täiskasvanu omavahelised suhted ei peaks olema ühiskonna asi, olgu nende sugu või omavahelised sugu(lus)vahekorrad millised tahes. Kujutlegem sotsiaalreklaame bussipeatustes: «Aga kui sinu laps tahab abielluda oma vennaga?»

Igatahes oleks uus nn kvantfüüsiline kooseluvalem «2 täiskasvanut» harmooniline ja diskrimineerimisest vaba küll vaid ilma ahistavate piiranguteta. Tegelikult tuleks ka seda valemit veel täiustada, sest meie ühiskonnas leidub palju perekonnasuhteid, mis ei piirdu ainult kahe täiskasvanust osapoolega. Nii võiks lihtsat kvantteooriat täiendada kvantväljateooriaga (nagu see juhtus kvantfüüsika ajaloos): on olemas mehi, kes elavad koos või vaheldumisi mitme naise juures, kellega on neil lapsed, ning sageli on naised sellise perekorraldusega ka päri. Mitmenaisepidamine on levinud ja tunnustatud praktika mitmetes kultuurides ja riikides, ning tegelikkuses esineb seda arvestataval määral ka Eestis.

Kuigi ühiskonna üldised hoiakud seda väga ei tauni, pole ometi kehtestatud seaduslikku kaitset nendele suhetele, kahjuks vaatab sellest mööda ka uus kooseluseadus. (Niisamuti esineb mitmemehepidamist, ühesoolisi suuremaid kooselukollektiive või ka mitmesoolisi orgiagruppe.) Seega võiks valemis «2 täiskasvanut» konkreetse arvu 2 asendada muutujaga n – nagu väljateooriale kohane. Kooselu väljendab seega valem «n täiskasvanut», ja perekonna definitsiooniks vabas ühiskonnas, kus kõik on seaduse ees tõepoolest võrsed ja vähemustele on tagatud kaitse, võiks olla «n täiskasvanut ja lapsed». See ei teeks kellelegi liiga ning alles jääksid ka traditsiooniline perekond ja vanaaegne abielu – need kehtiksid erijuhtudena, kus n = 2 ning kus täiskasvanuteks on vastassoost abikaasad, kes pealegi on veel oma laste vanemad, kujutage pilti! (Äsjane uudis kellestki inglannast, kes abiellus iseendaga, näitab, et erandjuhul võib n = 1.)

Vajalikud seadusemuudatused jõuaks riigikogu veel enne valimisi ära teha, kuigi rahvas seda ilmselt oma enamuses ei toetaks. Riiki aga ei peagi juhtima avaliku arvamuse järgi. Sellega astuks Eesti veel ühe pika sammu tolerantsema ja sallivama ühiskonnakorralduse poole.

Põhiseadust hakkame edaspidi lugema julgel meelel. Kui seal räägitakse perekonnast, siis just selles uues tähenduses. Seal on juttu abikaasadest, kuid pole nimetatud ei nende sugu ega arvu. Seal on juttu vanematest ja nede kohustusest kasvatada lapsi, kuid nagu laste puhul on ka vanemate puhul jäetud sätestamata nende sugu ja arv.

Nagu füüsikas, pole ka perekonna mõiste semantilisel arendamisel tegelikult piire. Väljateoreetilises avaldises «n täiskasvanut ja lapsed» võiks tõsta üldistusastet veelgi, sest nii mitmeski peres on pereliikmeks lapse asemel nt koer, kass, hamster, hobune vm lemmikloom või hoopis auto, purjekas vms. Mõnel juhul ei asenda koerad-autod aga mitte lapsi, vaid partnerit. Seega oleks perekonna täiuslik valem «nT + L», kus T ja L on mis tahes elus või eluta objektid.

Iseasi, kas me nii kaugele tahame minna. Või kas need oleksime enam meie, kui me kord nii kaugel oleme…

Postimees, 13.  oktoober 2014

Discussion

No comments yet.

Post a Comment