//
hetkel sirvid...

Indrek Elling

Indrek Elling: Ülevaade eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloost ajavahemikul 1870-1891 – II osa

2. Kalevipojaõhtud ja Vironia selts.

„Aastal 1870 wõtsiwad neli Tartu Uniwersitädi õppijat, Studenti, kes Eesti rahwa seas sündinud olid ja oma rahwa liikmed end tundsiwad olewad, nõuks, teiste oma sarnastega, kes kas ka Uniwersitädi õppijad wõi seesugused kes juba oma õppimist olid lõppetanud ja ametis oliwad wõi niisugused, kes oma sõna ja teuga muidu olid ülesnäitanud, et nemad ennast oma rahwa liikmeks tunnistada püüdsiwad ja tema edasi saamise ja waimuharimise eest hoolt kanda, ennast ühendada ja üht kokkotulemist asutada, kus nemad teine teist tundma õppiksiwad, teine teist läbirääkimise ja hää nõu läbi kinnitaksiwad ja ühes oma rahwaga keige kaunima wana lauluga, Kalewipoeast, tutwaks saada püassiwad.” (1) Nii algab stud.theol. Andreas Kurrikoffi kirjutatud „Seltsi esimene Chronika”, mis oli kirjutatud ilmselt ajal, kui Kurrikoff oli seltsi esimees (1873-II) või kohe pärast seda. Seltsi esimene kroonika on lühikene ülevaade seltsi tekkimisest ja paarist esimesest aastast.

H. Rosenthal kirjeldas seda kokkutulemiste algust oma mälestustes järgmiselt: „Ta [Kurrikoff] tuli 1870 a. märtsikuus ühel õhtul minu juurde ja pani mulle küsimuse otsustamiseks ette, kas ei oleks soovitav ja ajakohane eesti rahvusest üliõpilasi üksteisele lähendada ja ühiste huvide teostamiseks ühendada. Mina haarasin mõttest suure vaimustusega kinni ja me pidasime põhjaliku nõu, kuidas seda teostada. Kõige esiti oli tarwis järele kaaluda, keda sellele mõttele võita ja kaasategevusele ehk võimalikult asutatavast seltsist osa võtma kutsuda [J.Kõpu tõlge]”. (2)

J. Kõpp vihjab oma seltsi ajaloos, et eesti üliõpilaste koondumine 1870. a. kevadel oli seotud aasta aega tagasi toimunud eesti esimese üldlaulupeo järelkajaga. See on kahtlemata õige, sest kordaläinud üldlaulupeo tähtsust eesti rahvusliku liikumise arengule on raske ülehinnata. Pealegi oli üks nn Kalevipoja õhtute mõtte algatajatest, H. Rosenthal, ise aktiivselt laulupeo korraldamisest osa võtnud, olles üks kahest üliõpilasest, kes kuulusid 17-liikmelise pidukomitee koosseisu. (3) Ilmselt oli tolleaegsetele rahvuslikult mõtlevatele eesti soost üliõpilastele Tartu ülikoolis siiski vaja ka võimalust rahvuslikes üritustes kaasalöömise kõrval akadeemilises ringis koos käia, sest suur osa tolleaegsest rahvusliku liikumise eliidist Tartus kuulus nn „Vanemuise” tegelaste hulka, mis koosnes peamiselt väikekodanlastest. Eesti laulupidude traditsioon, mis on oma eeskuju saanud siinse baltisaksa koorilauluharrastuse vahendusel Saksamaalt ja Šveitsist (4), kuulus koos teiste rahvusliku ärkamisaja sündmustega Eestis laiemasse üleeuroopalisse protsessi, mille osalisteks olid peale eestlaste, lätlaste, soomlaste ka meist kaugemalasuvad rahvad, näiteks tšehhid Austria-Ungari keisririigis jt. Nende protsesside peamiseks mõjutajaks oli juba varem alanud rahvuslik liikumine Saksamaal, mille oluliseks osaks oli ka saksa üliõpilasliikumine. Siit jõuame teise aluseni, mille põhjal tekkis hilisem EÜS, ja mis erinevalt eesti üldlaulupeo tekitatud emotsionaalse laengu mõjust eesti üliõpilastele on raskemini jälgitav, kuid mille kaudne ja otsene mõju, kas või üliõpilaste organiseerumise printsiipide ja vormide osas, peaks seisma väljaspool kahtlust, see on nimelt saksa eeskujudele toetuv balti üliõpilasliikumise traditsioon.

Üliõpilaste võitlus kõiksuguse riiklikult tasandilt tuleva surve vastu ning vabaduste, sh akadeemiliste vabaduste kaitseks sai Saksamaal alguse 1817. a. oktoobris, kui Jena Burschenschaft kutsus Eisenachi kokku enamiku tolleaegsete Saksamaa ülikoolide esindajad, et tähistada 300 a. möödumist reformatsioonist ja 4 a. möödumist Leipzigi lahingust. See u. 450 tudengi osavõtmisel toimunud pidu kujunes pealesuruva reaktsiooni vastaseks protestiaktsiooniks, mille käigus põletati Wartburgi mäel avalikult ka reaktsioonilist kirjandust ja vihatud saksa despotismi sümboleid, nagu näiteks austria kapralikepp jm. (5) Selle sündmuse tagajärjel süvenes Saksamaal poliitiline terror ning selle mõjud ulatusid ka siia Baltikumi, kui Tartu ülikooli juhtkond saatis poliitiliste sekelduste kartusel siinsed burschenschaftid laiali ja halvas sellega üliõpilasliikumise Tartus rohkem kui aastaks. (6) Siiski erines Baltikumi olukord Saksamaast ning nagu märgib A. Winckler kaasaegsena, puudusid Tartus need vaimustavad ja siduvad ühised alused, mis Saksamaal Burschenschaftidele suure sisemise jõu andsid (7) ja Tartu üliõpilaste, kellel polnud veel vaja võidelda tugevneva poliitilise surve vastu ja loomulikult ka mitte Saksamaa ühendamise eest, võisid eelmise sajandi alguses suunata oma energia rohkem sissepoole võideldes kujuneva üliõpilasriigi ülesehitusliku vormi pärast.

Erinevalt Saksamaast, kus burschenschaftid omandasid pärast 1817. a. rahvuslike ja poliitiliste üliõpilasühenduste tähenduse, olid siinsed burschen- ja landmannschaftid ning korporatsioonid valdavas enamuses rõhutatult antipoliitilised, nad polnud ka rahvuslikud, st muude rahvaste esindajatele polnud pääs nendesse takistatud.

Eesti Üliõpilaste Seltsi kujunemise juures tuleb tähelepanu pöörata ka Tartu ülikooli üliõpilaste üldisele seadusele (Allgemeiner Burschencomment, edaspidi ka kommaan), mis oma printsiipides ja põhilistes punktides baseerub Leipzigi ja Jena kommaanidel, sest EÜSi põhikirjad ja kodukorrad on sellest otseselt mõjutatud. Tartu Allg. Comment’is rõhutatakse seda, et kõik üliõpilased on võrdsed seisusest ja varast hoolimata. Mitte sünnipärast, vaid ühistest vaimsetest eeldustest ja huvidest peavad buršid omavahelises suhtlemises lähtuma. (8) Sellest üliõpilaste poolt omaks võetud võrdsuseprintsiibist lähtusidki hiljem korp! Vironia asutajad, et eestlastele sakslastega ülikoolis võrdseid õigusi kätte võidelda.

1870. a. alguses polnud aga tõenäoliselt veel mõtetki eesti korporatsiooni asutada, siis oli eesmärgid rahvuslikkultuurilised, mis tuleb selgelt välja peatüki alguses olevast kroonikatekstistki.
Juba eelpoolnimetatud Kurrikoffi ja Rosenthali kõrval olid Kalevipojaõhtutele alusepanijateks veel stud.phil. (hiljem theol.) Hugo Treffner ning stud.pharm. Martin Wühner. Esimene koosolek toimus 26. märtsil (siin ja edaspidi v.k.j.) 1870 Kurrikoffi korteris. Sellest koosolekust osa võtma palutud olid ka stud.jur. Gustav Treffner, ning „weel pääle selle nende seast, kes juba ametis oliwad Jakob Hurti, Tartu Gymnasiumi koolmeistert, Wilhelm Eisenschmidti, Tartu Peetri koguduse õppetajat, J.W. Jannsenit, Eesti postimehe kirjutajat, kui keige tähtsamaid Eesti sugust sündinud mehi Tartus, kes awalikult oma rahwa poole hoidsid, ilma kartuse ja kawaluseta, rahwa õnne püüdsiwad”. (9) Sellel esimesel koosolekul, mida peetakse hilisema Eesti Üliõpilaste Seltsi alguseks, tehti otsuseks, et iganädalastel kokkutulemistel hakatakse F. R. Kreuzwaldi kirjutatut rahvalauludel põhinevat „Kalevipoega” lugema ja analüüsima. Keelelise seletuse andmise võttis oma peale J. Hurt. Selle tegevuse eesmärgiks oli eesti keele ja rahvaluule parem tundmaõppimine, sest saksakeelse hariduse saanud tolleaegsetel eesti haritlastel oli tihti eesti keeles rääkimisegagi raskusi, kirjutamisest või grammatikast rääkimata. „Ta ei seletanud mitte ainult mitmesuguste, vähe tarvitatavate sõnade etümoloogiat ja nende tähendust, vaid käsitles üksikasjalikult ka vanade eestlaste mütoloogiat ja paganaaegseid usuõpetusi ja kombeid”, nagu kirjutab Rosenthal oma mälestustes, jätkati pärast teaduslikku osa mõttevahetust päevasündmuste üle, kusjuures „kõige elavamalt aga võeti põhjalikule arutusele haritud eestlaste vahekord rahvaga ühelt poolt ja teiste rahvaste haritud seltskonna ringidega, iseäranis sakslastega, teiselt poolt.” (10)

Võeti vastu ka esimene organisatsioonilist laadi otsus, nimelt et uue liikme vastuvõtmisel kokkutulemistele on vaja kõikide ühehäälset nõusolekut (11).

1870. a. kevadsemestril osavõtjate arv ei suurenenud, kuid sügisel võeti liikmeks veel C. R. Jakobson, kes vahel ka sai aega kohale tulla. J. Hurdal ja Jannsenil polnud sügisel enam võimalik alati kooskäimistele tulla, Gustav Treffner jäi kõrvale ja nii hakkas asi tasapisi hääbuma. 1871. a. kevadel polnud Hurdal enam üldse aega kohal käia, Rosenthal ja Wühner lahkusid õpingute lõppedes Tartust ning kuna uusi aktiivseid liikmeid juurde ei tulnud, lõppesid kokkutulemised 1872. aastaks sootuks. Pärast umbes pooleaastast vaikust hakati 1872. a. sügisel taas koos käima, peale asja eestvedajate Kurrikoffi ja H. Treffneri veel stud.theol. J. Kerg, stud.theol. M. Jürmann ja stud.med. G. Kroon. 1873. a. sügisel otsustati kooskäimised muuta korraldatud seltsiks. Tasapisi kasvab ka osavõtjate ring. Valitakse ka esimesed ametnikud, esimeheks A. Kurrikoff ja „kirjaseletajaks” dr M. Veske, kes Tartusse tulles hakkas kooskäimistest osa võtma (12). Kurrikoff seadis kokku ka „Seltsi põhjusmõtted ja säädused” (13, vt. ka lisa 1). Nagu märgib V. Juhanson, said need põhimõtted seltsi edaspidises organiseerumis- ja arenemisloos ajaloolisteks juhtivateks põhimõteteks teise seltsi elus pidevalt avalduva lõbulise, klubilise, hiljemini buršliku joone kõrval (14). Järgmise semestri esimehe J. Kergi ajal hakati ka protokolle pidama, kuigi alguses olid need lühikesed ja harvad. Seltsi esimene protokoll pärineb 17. maist 1874: „1.) Kolm liiget said wastowoetud: Lundgren, Luig ja Rosenthal. 2) Rätsepa lugu sai ette loetud ja ennemuistsed jutud petjast Hansust ja wanatondist aetud ja 15 pudelit õlut ära purjutedus. 3. Philisterschwore wird auf den 10:Juni festgesetzt. 4. Gäste: Hurt, Eisenschmidt, Jacobson, Jannsen” (15). See esimene protokoll on osalt eestikeelne, hiljem on protokollid, v.a. mõned eestikeelsed märkused, saksakeelsed. 1874 kevadel jätkatakse ka seltsi, mida omavahel Vironiaks hakatakse kutsuma, seaduste loomist. (16, vt. ka lisa 1) Seltsi ennast aga ei püütudki kuskil kinnitada, nii et tegemist oli poolpõrandaaluste kooskäimistega. Seltsi sisemine kord hakkab aastate möödudes üha rohkem meenutama saksa korporatsiooni. On täiesti võimalik, et hiljemalt 1873. a. sügisest võidi vahetada omavahel mõtteid võimalikust korporatsiooni asutamisest tulevikus. Seltsi liikmete hulgas oli mitmeid, kes olid tuttavad korporatsioonide sisemise eluga J. Hurt oli Livonia vilistlane, H. Treffner Frat. Rigensise värvikandja, samasse korporatsiooni olid kuulunud ka Kurrikoff ja Rosenthal, küll mitte värvikandjatena, dr. Weske oli olnud Leipzigi Lipsia esimees. Seda, et juba varakult korporatsiooni võimaliku asutamise üle mõtteid vahetati, näitab stud.jur. Carl Rosenthali kiri seltsile 14. nov. 1875. a, milles ta oma väljaastumist põhjendab sellega, et „tema tulnud seltsi, sest talle seletatud, et seal tegemist on vabameelsete üliõpilastega, kes tahavad uuele, peaasjalikult demokraatlikule korporatsioonile alust panna, missugune mõte temale sümpaatlik olnud; nüüd on ta aga näinud, et korporatsiooni idust eesti keele ja kirjanduse selts välja on kasvanud” (17).

Aastate jooksul tekkisid seltsis pea kõik ametid, mis korporatsioonides, töötati välja aukohtu, rebaste ja joogiseadused, rukitakse liikmeid ja ka mitteüliõpilasi jne (18). Kuna aga seltsi alus oli erinev korporatsioonide omast – tegeles ju selts ikkagi rahvuslikkultuurilise eneseharimisega –, siis sellelt aluselt välja kasvav korporatsioon sai olla ainult rahvuslik, mida hilisem korp! Vironia asutamise lugu ka näitab.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment