//
hetkel sirvid...

Indrek Elling

Indrek Elling: Ülevaade eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloost ajavahemikul 1870-1891 – I osa

1. Ülevaade allikatest ja kirjandusest.

Tehes ülevaadet Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu ajavahemikul 1870–1891 puudutavatest allikatest ja kirjandusest, tuleb kindlasti alustada materjalidega, mis asuvad Eesti Riigiarhiivi fondis „Üliõpilaskonvent Eesti Üliõpilaste Selts” (nr 1767), s.o. siis fondis, kuhu on koondatud kõik EÜS-i dokumendid kuni nõukogude okupatsioonini. Tähtsamad nendest allikatest on ilmselt üldkoosolekute protokollid, millest kõige vanem on dateeritud 14. nov. 1874 (kõik kuupäevad siin ja edaspidi v.k.j.) kuupäevaga. Esialgu olid protokollid küllaltki fragmentaarsed, kuid alates 1875. aastast hakati neid järjekindlalt pidama. Protokollid olid saksakeelsed kuni 30. augustini 1878, mil koosolekul kohal viibinud õp. Jakob Hurda ettepanekul võeti vastu otsus koosolekuid eesti keeles pidama hakata. 12. veebr. 1879. a. otsustati seoses poliitilise olukorra pingestumisega Vene riigis, seda enam, et Tartu linnas „eesti üliõpilaste organisatsiooni kohta ärevad jutud käivad”, et iganädalasi koosolekuid peetakse küll edasi, kuid protokolle ei kirjutata. Esimehe isiklike märkmete järgi koostati hiljem lühikesed protokollid. 1879. a. kevadsemestri lõpus pöörduti tavalise asjaajamise juurde tagasi, kuid seoses olukorra taas ärevaks muutumisega 1880. a. kevadel otsustati, et protokolle ei kirjutata, vaid kirjatoimetaja teeb oma vihikusse vastavad märkused. Ka 1880-II ja 1881-I, kui taas protokolle kirjutati, olid need lühikesed ning ilma esimehe ja kirjatoimetaja allkirjata (1). Hiljem, kui otsustati asutada korp! Vironia, protokolliti seltsi koosolekuid edasi eesti keeles, nn „osakondlikke koosolekuid”, kust ka mitmed seltsi mittekuuluvad isikud, nende hulgas ka mitteeestlasi, osa võtsid, aga saksa keeles. Samuti ka korp! Fraternitas Viliensise koosolekuid peeti ja seetõttu ka protokolliti saksa keeles.

Erakoosolekuid, kust ainult tegevliikmed osa võtsid, hakati pidama 16. veebruarist 1880 ja sellest ajast on säilinud ka nende protokollid.

Teistest tähtsamatest materjalidest selles fondis tuleb nimetada nn „kroonikaraamatuid”, mis kujutasid endast semestri lõpus tavaliselt esimehe poolt kirjutatud semestri tegevuse pikemaid kirjeldusi. Tegelikult võib neid nimetada ka aruanneteks, sest need kroonikad kinnitati järgmise semestri alguses koosolekul. Esimeste kroonikatega kokku on ühte raamatusse köidetud ka 1883. a. Paul Undritzi poolt kirjutatud „Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu”, mida võiks pidada esimeseks ülevaateteoseks, mis on seltsi ajaloost kirjutatud. Kahjuks pole olemas kroonikaid kõikide semestrite kohta: kas on nad mingil põhjusel kirjutamata jäänud või on nad hiljem kaduma läinud, nagu näiteks s/a esimehe Peeter Hellati poolt 1884 .a. kevadsemestri kohta kirjutatud kroonika, mis oli seltsi ajaloolise lipu õnnistamise sündmuste kohta Otepääl esmaseks allikaks (näiteks J. Kõpu jaoks) ja mida praegu enam seltsi ajalugu puudutavate dokumentide hulgas ei leidu.

Pilti seltsi tegevusest sel ajajärgul täiendavad veel kodukorrad koos hiljem tehtud täienduste ja parandustega; ametnike tegevusaruanded, mida hakati nõudma alates 1878. aastast; vilistlastele ja kaasvõitlejatele ringkirjaliselt saadetud teated seltsi tegevuse, koosolekute, pidustuste, liikmemaksude ja muis asjus ning neilt saadud ettepanekud ja teated; kirjavahetus Tartu Ülikooli valitsusega, ChargirtenConvendiga, Burschengerichtiga ja teiste asutuste, organisatsioonide ning üksikisikutega ning ka seltsis peetud kõnede tekstid alates 1883. aastast. Üksikute seltsi liikmete kohta saab andmeid „Liikmete elulugude Raamatust” (s. 281), liikmete ja vilistlaste nimekirjadest (s. 288) ning isiklikest toimikutest (s. 2892176).

Seltsivälistest allikatest on antud teema juures tähtsamad ChargirtenConvendi ja Burschengerichti koosolekute ja istungite protokollid, Ch!C!i kirjavahetus ning B!G!i karistuste register. Kõik need materjalid leiduvad EAA fondis „Tartu saksa korporatsioonide esindajate konvent” (nr 2090). Huvitavaid allikaid leidub ka korporatsioonide fondides. Tartus on materjale Neobaltia, Livonia, Estonia ja Fraternitas Academica kohta, kahjuks on need fondid väga lünklikud, näiteks Livonialt pole säilinud ühtegi üldkoosoleku protokolli, Estonia fondis pole Frat. Viliensise asutamise aja üldkoosolekute protokolle – küll aga õnneks Vironia asutamise aja kohta jne. Need allikad on tähtsad eelkõige seetõttu, et neid pole saadud enne kasutada: enne Teist Maailmasõda polnud need EÜSi ajaloo uurijatele kättesaadavad, pärast Umsiedlungit kui saksa korporatsioonid Eestis likvideerusid ning nad oma materjalid EAAle üle andsid, ei saanud neid kasutada väliseesti ajaloolased. Tulevikus tuleks kindlasti uurida ka Riias Läti Ajalooarhiivis leiduvaid allikaid (Curonia, Fraternitas Rigensis ja Lettonia).

EÜSi ajalugu eelmisel sajandil käsitlevatest teostest tuleb esmalt mainida Heinrich Rosenthali 1912. a. Tallinnas ilmunud raamatut „Kulturbestrebungen des estnischen Volkes” (2), kus ta ühena seltsile alusepanijatest ja ühe mõjukaima seltsi liikmena läbi aastate kuni seltsist väljaastumiseni (auvilistlane H. Rosenthal lahkus EÜSist 1907. a. ja astus vastasutatud korp! Fraternitas Estica vilistlaskogusse) annab värvika pildi EÜSi varasemast ajaloost nähtuna tema silmade läbi. Vaatamata veidi eksitavale pealkirjale on tegemist Rosenthali isiklike mälestustega, milles seltsi ajalugu käsitlevad kaks peatükki, kokku 69l leheküljel. Omal ajal ilmudes võeti see eesti seltskonna poolt küllaltki valuliselt vastu, kuid tänapäeval, kui me pole enam nii hellad kõige sakslusega seotu suhtes, võiksid Rosenthali huvitavalt kirjutatud mälestused huvi pakkuda ning miks ei võiks see raamat kunagi, kui oma aja mälestusmärk, eesti keelde ümberpanduna ka uuesti ilmuda. Rosenthali kui vana burši sümpaatia hoiab selgelt kõige selle poole, mis EÜSi elus seostus korporantlikkusega ning loomulikult ei meeldinud see I Maailmasõja eelsele seltsile, mis oli pika võitluse tulemusel suutnud märgatavalt vähendada oma siseelus korporantlikkust ehk nn sakslikkust. Samas ei saa Heinrich Rosenthali mingil juhul süüdistada kadakluses. Tegemist oli rahvuslikult meelestatud mehega, mille tõestuseks olgu kas või fakt, et tema oli üks neljast, kes 1870 pani aluse Kalevipojaõhtutele.

1925. aastal ilmus trükist Johan Kõpu kirjutatud „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. 1870–1905″ (3). Nagu Kõpp ise oma raamatu esmatrüki eessõnas kirjutas, oli töö alguses kavandatud kaheosalisena: esimene osa pidi sisaldama seltsi ajalugu, teine eluloolisi andmeid koos piltidega, kusjuures ajalooline osa jaotati kahe autori vahel. Aastate 1870–1905 kohta kirjutas Kõpp, sellest alates kuni autorite kaasajani pidi kirjutama üks kaasvõitleja, kelle nime Kõpp delikaatsusest ei maini. Viimane osa jäigi mingil põhjusel kirjutamata, kuni viimaks 1971. a. anti Torontos välja ajalooline koguteos „EÜS 100 aastat 1870–1970″(4) ja 1985. a. Montrealis „EÜSi ajalugu II”. (5) Samuti jäi koostamata raamat elulooliste andmetega, kuni Henno Lender selle suure töö aastakümneid hiljem enda peale võttis. (6) Mis puutub Kõpu raamatusse, siis tegemist on väga hästi ja võimalikult neutraalselt kirjutatud ülevaateteosega, millest paremini seltsi vanemat ajalugu kirjutada on raske kui mitte võimatu. Loomulikult on sellest ajast möödunud juba pea 70 aastat ning mitmedki tollased arusaamad ja vaated on muutunud, kuid selle töö püsiväärtust see oluliselt ei kahanda. Muidugi ei tohi kõrgele aetud latt meid hirmutada, sest esiteks on tegemist ülevaateteosega, mis annab meile võimaluse mõnesse antud raamatus vähe käsitlemist leidnud küsimusse rohkem sügavuti tungida ning teiseks on tänapäeval kättesaadavad mitmedki allikad, nagu ma eespool juba mainisin, millega Kõpul polnud võimalik tutvuda. Võib veel lisada, et 1953. a. ilmus Uppsalas selle raamatu kordustrükk.

Järgmine tähtsam käsitlus seltsi varasemast ajaloost leidub 1932. a. välja antud „Tartu üliõpilaskonna ajaloos”, kus noor ajaloolane Voldemar Juhanson (hiljem Juhandi) on kirjutanud artikli „Esimesed eesti üliõpilased Tartu Ülikoolis ja Eesti Üliõpilaste Selts”.(7) Tema töös ei leidu otseselt uut materjali, küll aga pakuvad huvi tema mõningad isiklikud hinnangud sündmustele ja inimestele.

Ülevaateid seltsi varasemast ajaloost leidub veel „Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumis” nr 10, mis ilmus 1934 (8), iga viie aasta tagant ilmunud „Üliõpilaslehe” erinumbrites (9, 10) ja 1940 Soome sõprusosakondadega koostöös välja antud raamatus „Jäämereltä Emajoen rannoille” (11).

Mis puutub laiemalt üliõpilaselusse Tartu Ülikoolis möödunud sajandil, siis sellest parima ülevaate annab ilmselt 1893.a. Peterburis välja antud Axel von Gerneti „Geschichte der Estonia” (12).

Tallinnas 1963. aastal välja antud „Eesti NSV ajaloo” II köites kirjutab H. Moosberg peatükis „Üliõpilasliikumine ja marksismi levimine Tartus”, et sajandi lõpu poole koondusid eesti üliõpilased, kellest enamus pärines jõukate talupoegade ja linnakodanluse perekondadest, Eesti Üliõpilaste Seltsi. Üliõpilaste protestiväljaastumistest olevat nad eemale hoidnud ja sarnaselt reaktsiooniliste üliõpilastega suhtunud eitavalt üliõpilasliikumisse ning kui 1899. a. esitasid Tartu üliõpilased innustatuna Peterburi üliõpilaste eeskujust oma nõudmised ja kuulutasid välja streigi, siis astusid streigi vastu välja ainult korporandid ja EÜS ning kutsusid õppetööd jätkama. EÜSi liikmete eitav suhtumine üliõpilasliikumisse ei olnud tingitud sellest, nagu nad ise seletasid, et sellest osavõtmine olevat üliõpilastele kahjulik ning takistavat nende õpinguid, vaid tegelikult oli eesmärgiks haritlaste rahvast eraldamine (13).

„Tartu Ülikooli ajaloo” II köite peatükis „Õppetöö korraldus ja üliõpilaskond” on H. Palamets püüdnud hoiduda hinnangutest ja anda EÜSi varasemast ajaloost peamiselt J. Kõpule toetudes lühikene, kuid objektiivne ülevaade. Raamatu väljaandmise aega silmas pidades on üllatavgi ülevaate lõpuosa, kus pilt EÜSist on valdavalt positiivne: „Nii aitas EÜS kaasa rahvaluule kogumisele ja koduuurimisele, teadmiste levitamisele avalike kõnede pidamise ja raamatute kirjastamise kaudu. Seltsis pandi alus eestikeelsele raamatukogule.” (14).

Discussion

No comments yet.

Post a Comment