//
hetkel sirvid...

Artur Grönberg

Artur Grönberg: Vikingshilli koosolek 1944

EÜS-i organisatoorse kujunemise algus paguluses on üksikasjaliselt teada – aeg, koht, koosseis, otsustuse meeleolu.

Aeg oli äärepealt niisugune, kus sõjaoludes kodumaal enam salajagi koos ei käidud. Koht oli sellepärast põgenikelaager Rootsis. Koosseisu moodustas grupp juhuslikult kokkusattunud EÜS-lasi, nende hulgas üks endine vanamees. Otsus oli igaühel kindel, et kooskäimisi jätkata EÜS-i edasitegutsemiseks.

Sedasama saab siin sõnastada täiendavalt.

Kalendri täpne kuupäev oli 23. august 1944, tunniaeg kell 20, mil suve lõpupoole põhjamaa viikingite riigis, pilvitu taeva all, ilm oli küllaltki valge, et teha kaugelenähtavaid otsustusi.

Koht oli Stockholmi lähedaste skääride lõunakaldal, umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel pealinnast ida poole. Saltsjö-Boo suvituspiirikonnas, mis nüüd oli sõjakaitse piirkond, asus isoleerituna, kuid ligistikku koos kolm suurt pansionaadihoonet, ühisnimega Vikingshilli põgenikelaager, mis nime poolest oli sümboolselt julgustav ja mahutuselt võimeline vastu võtma sadade kaupa põgenikke Läänemere eestikeelselt kaldalt.

Koosolekust osavõtjaist olid pooled saabunud alles mõne päeva eest, seega sealpoolse kalda oludega väga tuttavad. Oludega Läänemere läänekaldal oli laagrivanem kõige tuttavam, kes Rootsis viibinud ligi aasta ning loovutas oma bürooruumi koosoleku asukohaks, kuid jäi oma laua äärde kõike protokollima. See ruum oli Vikingshilli peahoone alumisel korrusel, peasissekäigust käänakuga vasakule, ruumi asend hoones oli peaaegu samal kohal, nagu maletuba oli Seltsi tares Tartus. Seal Vikingshillis oli varem toimunud kaks sündmust: esiteks põgenike esimene Vabaduspäeva aktus välismaal 24. veebruaril 1944 (R. Pallase akvarellmaal), teiseks Eesti lipu 60. aastapäeva tähistamine 4. juunil 1944, mil kalapaatidel kaasatoodud lippudest valiti kõige suurem sini-must-valge ja heisati lipuvardasse, kust see paistis kaugele üle vete (asukohast E. Pehapi õlimaal). Mõlemad sündmused olid toimunud EÜS-laste algatusel ja kaastegevusel.

Seltsi esimene koosolek välismaal oli lühike ega kestnud üle tunni. Tegevuse jätkamise otsus tehti asjaliku rahuga, nagu oleks see endastmõistetav. Meeleolust võib järeldada, et sellesarnane kokkutulek oleks hiljem aset leidnud niikuinii. Vikingshilli koosolek nihutas startimise kuupäeva ajaliselt ettepoole, saavutades kaks tulemust – esiteks eesti vanima seltsi tegevuses ei tekkinud pikemat vaheaega, teiseks EÜS alustas organisatoorselt raamistatud tegevust välismaal varem kui teised eesti akadeemilised organisatsioonid.

Protokolli alusel olid faktilised andmed järgmised:

„Protokoll nr 1 23. augustil 1944 kell 20 tulid Vikingshilli laagris koosolekuks kokku järgmised Eesti Üliõpilaste Seltsi perre kuuluvad liikmed: Adolf Parts, Bernhard Ingel, Artur Grönberg, Johan Kuusk, Alfred Liblik, Eduard Võsu, Verner Paul ja Endel Krepp. Koosoleku juhatajaks valitakse kaasvilistlane B. Ingel, kirjatoimetajaks A. Grönberg.”

Konstateeritakse, et Rootsis viibib 14 seltsiliiget. Seejärel tehakse kaks otsust:

„Kuna Rootsis on juba üsna suur arv EÜS-i perre kuuluvaid liikmeid ning see arv kindlasti veel kasvab, otsustatakse EÜS-i liikmeid omavahel koondada ning jätkata ühiselt Eesti Üliõpilaste Seltsi põhimõtete ja taotluste kohast tegevust. Otsustatakse kooskäimisi jätkata ning kaasvil! Grönbergil pidada nimekirja siiasaabuvate EÜS-i liikmete kohta.”

Järgmine protokoll nr 2 kirjeldab järgmist:

“26. oktoobril 1944. a. tulime jälle kokku, seekord Stockholmis, Hollanderegatan 8 B asuvas kohvikus. Meid oli koos juba 23 liiget ja nimelt Armin Tuulse, Mikk Menning, Elmar Ernits, Elmar Pedajas, Ado Lüüs, V. Paul, Paul Teas, Ovid Avarmaa, Alfred Liblik, Artur Grönberg, Arkadi Jürgens, Oskar Mänd, Aleksander Varma, Artur Taska, Jüri Härma, Gustav Suits, E. Krepp, V. Koern, Nikolai Küttis, Bernhard Ingel, Heldur Tõnisson ja Joh. Neumann ning K. Tagel (nimed toodud ülestähendamise järjekorras).

Algul vahetasime mõtteid ja muljeid möödunud sündmustest. Selle järele jätkati koosolemist Seltsi vana kombe järele vil! A. Lüüsi juhatamisel ning kirjapanemist teostas vil! B. Ingel.

Vil! A. Grönberg andis ülevaate Seltsi inimeste kokkutulekust 23. augustil, seal avaldunud seisukohtadest Seltsi edaspidise kooskäimiste jätkamise kohta ning informeeris vil! Tiitso matusetalitusest. Tõstis üles küsimuse edaspidiste kooskäimiste kohta lähemalt täna läbi rääkida. Enamik sõnavõtjaist pooldas Seltsi liikmete koondamist ja omavahelise läbikäimise jatkamist. Vil! Gustav Suits ütles: „Meil on väärikad traditsioonid, millel on olnud suur osatähtsus Eesti rahva ja riigi elus. Meie oleme Eesti rahvuslipu hoidjad ja selle mõtte kandjad. Seltsi ringkonnad on alati arendanud demokraatliku maailmavaate kujunemist, olnud tihedas sidemes rahvaga ning rasketel aegadel otsustavalt tegutsenud. Praegune aeg kohustaks meid eriti ning selles mõttes aitaksid kooskäimised üldisele asjale kaasa.”

Vil! Lüüs ütles: „Selts sündis raskel võõra võimu ajal. Siis meie ühendasime kõiki akadeemilisi eestlasi, kes sellena end tundsid. Nüüd tuleks samuti Seltsi perre vastu võtta ka kõiki, kes praegu siin ülikoolis käivad ja soovivad Seltsi perre kuuluda.” Sõna võtsid veel vil! Varma, Mänd, Ingel ja teised.

Otsustati edaspidi kooskäimisi jätkata omavahelise sideme alalhoiuks ja ühiste eesmärkide taotlemiseks; kooskäimise mooduste kohta jätta küsimus valitava toimkonna lahendada.

Korraldavasse toimkonda valiti auvilistlane Johan Kõpp ja vil! Gustav Suits ning vilistlased Hans Ronimois, Heldur Tõnisson, Artur Grönberg, Oskar Mänd ja Bernhard Ingel.

Lõpuks arutati Rootsi saabunud liikmete nimesid, vastastikku nimesid täiendades. Nõnda koostatud nimekirja järele oli Rootsi saabujaid 120 liiget.

Edasi peeti koosolekuid 14. detsembril 1944, 11. jaanuaril 1945 ning seejärel 18. jaanuaril 1945 loodi Stockholmi koondus, kus valiti eestseisus:

„Esimeheks valitakse O. Mänd (valimiste ajal juhatab vil! Hans Rebane), abiesimeheks Artur Taska, kirjatoimetajaks Artur Grönberg, laekahoidjaks Rudolf Moorma, abikirjatoimetajaks Bernhard Ingel, vanameheks Alfred Liblik, majaisaks Olaf Kuldvere, laulujuhatajaks Otto Luiga. Aukohtu liikmeteks: Paul Teas, Hans Oder, Aleksander Varma, Hans Rebane ja Aleksander Pallo. Omavahelise kohtu liikmeteks – Gustav Roosvee, Elmar Jakobson, Elmar Pedajas, Mikk Menning ja Jüri Härma.”

Nõnda peetakse koosolekuid igal neljapäeval, kuni jõuab kätte suursündmus, millest protokoll nr. 17 teatab: „Eesti Üliõpilaste Seltsi 75. aastapäeva pühitsemine pühapäeval, 8. aprillil 1945 kella 18-24 Stockholmis Birger Jarlsgatan 4, Restoran „Riche’i” pidusaalides teostub selle kava kohaselt, nagu on varem välja töötatud ja Seltsi koosolekuil heaks kiidetud. Aastapäeva pühitsemisest võtavad osa Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlased ühes abikaasade ja daamidega, kokku 84 isikut. Auvilistlastest viibivad kohal Johan Kõpp ja Gustav Suits ning auvilistlase Jaan Tõnissoni abikaasa pr. Hilda Tõnisson.”

Gustav Suitsu ja Ado Lüüsi auvilistlaseks valimine tehti pidulikult teatavaks Seltsi 75. aastapäeva aktusel, kuhu Ado Lüüs ei saanud Lõuna-Rootsist kohale sõita. Auvil! Oskar Kallas oli tervituse saanud Stockholmi haiglast, kus viibis raskesti haigena. Tervitusi oli saatnud Korporatsioon Indla pere Rootsis ja Fraternitas Estica pere Rootsis.

Kaheksa kuuga oli Vikingshilli koosolekust kujunenud korrapärane koondus, ametisse rakendatud eestseisus ja teised funktsionäärid, kuulatud referaate päevaküsimustest, vastu võetud noorliikmeid, valitud auvilistlasi ja läbi viidud Seltsi 75. aastapäeva pühitsemine.

Gustav Suitsu hinnang EÜS-ist

EÜS-i 75. aastapäeva aktusele järgnenud peosöögil 8. aprillil 1945 võttis sõna auvilistlaseks valitud Gustav Suits, avaldades oma arvamist EÜS-i kohta, mis sama päeva protokollis nr. 17 kirja pandud järgmiselt:

„Ma tunnen end alati kõige paremas meeleolus siis, kui ma olen üksi – kas kodus või looduses, tähelepanematuna või eemal teistest. Tahaksin vastata Juhan Liivi sõnadega: Mind ärge austage! Kui mina olen midagi andnud Eesti iseseisvusele, siis on see vähe sellega võrreldes, mida teised on teinud. Ma mõtlen kõigepealt Jaan Tõnissoni, kellega mul Rootsis oli võimalus koos töötada. Mõtlen kõiki neid riigimehi, keda kahjuks siin ei näe, EÜS-i 75. aastapäeval. Mõtlen aga ka aegadele, kus meele tuleb Johan Kõppu nägemine, aegu, mil astusin Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmeks. See aeg on kõige ilusam. Tookord oli Johan Kõpp mulle akadeemiliseks isaks. Eesti Üliõpilaste Selts oli siis meil ainsaks akadeemiliseks organisatsiooniks, oma vaidluste ja võitlustega, kavade ja kavade taotlustega. Kõik see oli ilusamaid aegu minu elus, kus lõhed, selle sajandi tunnused, seisid alles vaidlustes ellusuhtumise pärast.

Varsti pärast seda, kui oli tegevliikmeks vastu võetud 1906, tuli mul sõita esimest korda Rootsi, ühes nüüd juba elust lahkunud Strandmaniga pagulastena mõlemad. Siis tuli teade, et Eesti Üliõpilaste Selts oli mulle määranud autasu „Elu tule” eest, mida ma vähem ei hinnanud kui praegust tähelepanuavaldust. Palju peaks elus olema vastupidises järjekorras, auavaldusi peaks tulema varemalt, kui me neile õieti rohkem kaasa elame.

Tänane päev on kurvemaid Eesti Üliõpilaste Seltsi aktusi, mida peame veetma maapaos, kus oleme palju kaotanud, kus me ei tea, kes on Viljandi tänaval peremeheks ning millised võõrad seda maja ja kogu meie elu rüüstavad.

Seepärast üksikisikuna ei saa ma täiesti rõõmus olla. Kuna varemgi olen olnud uskmatu Toomas, siis optimistlikud väljendused ei suuda mind veenda. Avaldan seda seepärast, et EÜS-is on varemgi sallitud maailmavaateid üksteise kõrval. EÜS on alati kandnud vabameelsuse pitserimärki, patriotism ja liberalism on EÜS-i elus olnud põhjapanevaks.

Ma vabandan, et ma pole optimist, kuid rõõmustan, et on optimiste, kelledele võin vastu vaielda. Olen õnnelik, et võin teie keskel viibida.

Lõpetaksin sooviga, et meie juubilar, Eesti Üliõpilaste Selts, kes meist kõigist on ikkagi kõige vanem, et see meie juubilar elagu kaua. Võtan endale vabaduse hüüda kolmekordne elagu!”

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII

Discussion

No comments yet.

Post a Comment