//
hetkel sirvid...

Artur Grönberg

Artur Grönberg: Kiirsammul läbi vana Seltsi 125 aasta

EÜSi praegune tähtpäev 125 võimaldab vaatlusi kolmest aspektist – eesti vanade seltside kohta, EÜSi kohta, eesti akadeemilise haritlaskonna esiletõusu kohta. Kõik kolm kuuluvad kokku. Esimesega pikeneb vaatluste ulatus ärkamisajani välja. Teisega tuleb esile EÜSi tegevuskäigu erakordsus, mis olnud kestvam kui ühelgi muul eesti seltsil. Kolmanda juures avar perspektiiv kaugelt üle sajandi peegeldab Seltsi liikmeskonna ühist suhtumist loomingu ja kriiside olukorras läbi viie generatsiooni. Arengu käik lisab juubeliks rõõmutuju, aga ühtlasi kutsub esile nukrustunde – miks pidid meie muud vanad seltsid tegevusväljal langema?

Kõige vanemad eestlaste omad seltsid olid süütud kaksikud, lauluga sündinud 5 aastakest enne EÜSi. Normaaloludes laulu- ja mänguselts „Vanemuine” Tartus ja samasugune „Estonia” selts Tallinnas oleksid esimestena tähistanud 100-aastast juubelit ühispidustusega. Tõenäoliselt oleks juubeli haritipuks kujunenud üldlaulupidu ning Eesti Vabariigis oleks käibele lastud juubelimünt ja juubelipostmark. Tegelikult nii ei juhtunud, olud ei olnud kaugeltki normaalsed. Kui „Vanemuise” ja „Estonia” seltsid olid 75 aastat vanad, polnud juubelituju enam kusagil, sest sõjaoludes sissetunginud võõra võimu poolt likvideeriti mõlemad iseseisvad seltsid, nende majad ja lavad võeti ära nagu iga muu eestluse enesealgatus ja homne lootus.

EÜSi noorusaeg Tartus ei andnud võrreldagi „Vanemuise” seltsiga, kes juba nelja tegevusaasta järel korraldas esimese laulupeo. Laulupeolt saadud impulsiga EÜS järgmisel aastal sündiski. Näputäis eesti üliõpilasi otsustas kokku tulla ja kokku jääda. Üks uudselt menukas ennemuistne jutt iseoma rahva muinasvägilasest köitis neid „Kalevipoja õhtuiks”, pealegi oli innustajaks ealt lähedane noormees, kes eelneval suvel laulupeo peokõnelejana, 30 aasta vanuses, oli ergutanud looma eesti seltse, koole ja kirjavara.

See looming algas. Ärkamisaegsed kultuurseltsid olid üks osa EÜSi liikmete tegevusväljast, kus noored harjutasid ajude võimlemist. Kirves rippus aga pea kohal – eesti seltsidel, eesti koolil, eesti kirjavaral. Rahvuslike eesmärkide suunamisel Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjameeste Selts olid vanade seltside hulgas esimesed, kes langesid tsaarivõimu hoopide all. Esimest ei lastud tegutseda rohkem kui 37 aastat (1869–1906), teist ainult 21 aastat (1872-1893).

EÜS ise tohtis vormiliselt täieõiguslikuna esile tulla alles 13 aastat pärast tegelikku asutamist. Eesti omaalgatus liikus aga omaenda tempoga, see ei hoolinud templilubade bürokraatiast. Ilma mingi õiguseta kasvav Selts tundis end kolme aasta pärast nii enesekindlana, et valis igal semestril korrapäraselt eestseisuse, pidas koosolekuid ja kirjutas protokolle. Sedasi on see kestnud 122 aastat järjest, olgu tuisk õues mis tahes.

Vana Selts on oma eksistentsiks poolsalaja ja ümbertnurga kasutanud igasuguseid vorme ja igasuguseid võimalusi, kui tegu oli aus, aga seadus võlts. Väga iseloomustav on Seltsi kattenimede hulk. Nimede küllus on mõnelgi pea segi ajanud, mitu ühingut seal õieti koos oli, aga vastus on kooskõlas vanasõna muheda tarkusega – heal lapsel mitu nime. Ometi üksainus lühike nimi, väga moodne eesti esimeste seltside asutamise ajal, omavaheliselt tarvitatav 125 aastat järjest, on koduse lihtsusega sõna – Selts. Kõik teised nimevormid on ajaliselt nooremad ja spetsiifilist tegevusvormi täpsustavad.

Algperioodil oli EÜSil vaheldumisi 4 nime: „Kalevipoja õhtud”, Vironia osakond, Eesti Üliõplaste (!) Selts, Fraternitas Viliensis. Esimesest kerkis määratu huvi rahvusküsimustes, teisest sini-must-valge lipp, kolmandast keskendav nimi, neljandast vapikiri „fortiter in re, suaviter in modo”. See oli alles nimede esimene seeria. Täiendavate organiseerimisastmete edasiminekul lisandus aegamisi teine nimedeseeria: vilistlaste talitaja, EÜSi Vilistlaskogu, EÜSi Tallinna osakond, seejärel EÜSi koondused kodumaa suuremais linnades. Selles astmes liitusid universiteedi lõpetanud endised üliõpilased priskes kasvuhoos oleva noortekeskuse kõrvale. Kolmas nimedeseeria kerkis organisatoorseks järjepidevuseks välismaal: Vikingshilli koosolek, Stockholmi Koondus, Vanematekogu Rootsis, globaalselt roteeriv Vanematekogu koondustega kolmel mandril. Viimaks tärkas uus kevad allasurutud kodumaal Societas Sodaliciumi nime all.

EÜSi ajaloos on juhtunud kolm korda, kus üks ja seesama uks tuli lahti keerata päris uue lukuvõtmega. Kõigepealt oli organisatoorne sünd kodumaal, siis järjepidevuse sünd välismaal, viimaks taassünd kodumaal. Esimene periood algas ärkamisajal „Kalevipoja õhtuist” Taaralinnas 1870, mil kokkutulnud 8 eesti üliõpilast panid aluse Seltsi asutamisele. Kodumaine periood kestis vormiliselt 70 aastat, faktiliselt 74. Teine periood algas okupatsiooniga lukustatud kodumaa olude tõttu välismaal 1944, mil vabaduses viibivad 8 EÜS-last Vikingshillis Rootsis andsid uue suuna EÜSi organisatoorsele vastupidavusele. Välismaise keskjuhtimise periood kestis vähemasti 44 aastat (eventuaalselt kauem), kuni „Sodaliciumi” sõpruskond andis kodumaise EÜSi taassünnist selge signaali. Arvud uisutasid libedal jääl 8 ja 8 paarina 88. See on veekindel number, sest Noa laeva päästeaktsioonil olnud päästjaid kah kaheksa.

EÜSi pidevalt kestev elujõud igasuguse veeuputuse ajal on olnud erakordne. Dokumentaalsed andmed tõestavad, et II maailmasõja pimedatelgi aegadel tuhandeliikmeline EÜS ei kadunud õhku, vaid vana Seltsi usaldusgruppide sidemevõrguga liitus kodumaal üksikuid uusi noori igal semestril. Kodumaiste tillukeste coetuste numbrid 1941 kuni 1944 seisavad Seltsi üldnimekirjas niisama uljalt nagu kodumaine uus regulaarne coetus 1988. Vahepealseid semestreid täidab järjepidevus välismaal.

Eelnevaga on vastus antud, enne kui jõutud küsida: kuidas nii robustselt likvideeritud EÜS jäi nii stabiilselt püsima? Muidugi sama jõuga, nagu enamik sõprussidemeis akadeemilisi organisatsioone. EÜSis on kokkukuuluvustunne sootuks tihedam kui tavalise liikmekaardiga ühingus. Liikmekaarti pole EÜSis kunagi olnud, küll aga kirjutamata seadus, et kus asub seltsiliikmeid, seal on ka Selts. EÜSi puhul taheti purustada mitte üksnes tuhandepealist sidemejõudu, vaid omakultuuri inertsi. Sedasama keelati juba Seltsi asutamisel 125 aasta eest. Kui ilma tegevusloata rajatud Selts oli tegelikult juba kasvamas eesti haritlaskeskuseks, lootsid võimud välist aktiivsust kõrvale juhtida sellega, et anda vormiline tegevusluba teadusliku seltsina. Et tegelegu seal oma ortograafia miniatuuridega: kas säädus ja täädus ja häädus? Ent t(s?)eaduse ametlikul kaitsel ja teaduse tegelikul nimel oskas EÜS rahvale headust teha fantastilise osavusega. Sellest kompaktne kokkuvõte.

Esimese puhteestlaste teadusliku seltsi ülesandeisse paisatuna sukeldus EÜS tubase tuhnimise asemel eesti rahvateaduste sekka, sinna, kus ametlik ülikool oli võõrastavalt leige. Rahvaluule kogumine rahva enda kontaktidega algas Seltsi poolt 1887 ja kestis I maailmasõjani, kuni EÜS oma korjatud kogu 20 092 lk suuruses loovutas Eesti Rahvaluule Arhiivile. EÜSi raamatukogu selekteerimine toimus 1887, kogusse jäi 541 valitud raamatut. Aastal 1909 loovutas EÜS umbes 14 000-köiteliseks kasvanud raamatukogu, mis baltica osas oli täielik, Eesti Rahva Muuseumile keskraamatukogu loomiseks, millest kujunes ERMi arhiivraamatukogu. Rahvarõivaste ja ainelise muinasvara esemed, mille kogumine oli Seltsis alanud 1892, paigutati 1903 EÜSi uude majja muuseumituppa (hiljem maletuba) ning see kogu umbes 300 esemega anti alusvaraks 1908. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumile. Kadumaminevaid rahvaviise koguti ühtekokku 13 000, mis anti üle Eesti Rahvaluule Arhiivile, kus see moodustas peaosa 16 000-lisest üldkogust. Kirjandusseltsi ülesandeis oli EÜS sel vaheperioodil, mis järgnes Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemisele 1893 kuni Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseni 1907. EKmSi aastaraamatu harjumusel hakkas EÜS välja andma tähtraamatut „Sirvilauad”, mille edukas levik kestis 25 aastat kuni iseseisvusajani. Ühtlasi jätkus populaarteadusliku ilmega „EÜSi Albumi” publitseerimine, mis oli alanud 1889 ja kestab erisündmuste tähistamisel siiamaani.

Eeliseseisvusajal nihkus Seltsi kultuurtegevus kooskõlasse Eesti Üliõpilaste Seltsi nime tähendusega, kui tulipunkti seati üliõpilasnooruse koostegevus üliõpilasmeeskoori loomisega kontsertideks ja pidudeks, samuti Seltsi sümfooniaorkestri laiendamine, mis aja jooksul muutus südamikuks „Vanemuise” kutselisele sümfooniaorkestrile. Selle meelelahutuse abil üritati kõigi eesti üliõpilasorganisatsioonide koostöö esindust Asemikkude Kogu nime all, mis pärast üliõpilasnooruse tegelikku ühisvõitlust Vabadussõjas avardas ühistunnet üliõpilastegevuseks Tartu Üliõpilaskonna Edustuse raames. Kõigis neis algatustes oli EÜSi noorusel juhtiv osa. EÜS oli esimene, kes 1928 sõlmis hõimulepingu Helsingi ülikooli PPO ja EPO osakondadega, samuti 1937 esimese sõpruslepingu läti vana üliõpilasseltsiga „Austrums” Riia ülikooli juures.

Kus tuhat koos, nagu Seltsi peres, on tuhat individuaalselt püüdlemas või viimistlemas oma kutseala, aga sada tunnevad kutsumust ühiskondlikele aladele. Vabadussõjale järgnenud iseseisvusperioodil valiti EÜSi liikmeid parlamenti (alates Maapäevast ja Asutavast Kogust 10 koosseisu) ühtekokku 65 seltsiliiget, kes olid rahvaesindajaiks ühtekokku 160 korda. Seltsi liikmeid oli Vabariigi Valitsuse igas koosseisus alates Ajutisest Valitsusest, ühtekokku 26 ministrit, kes olid ametis kokku 70 korda. Seltsi perest tuli 3 riigivanemat, igaüks erinevast erakonnast, ilmestades liikmeskonna poliitilist tolerantsi. Teaduslik huvi oli Seltsis ajaloolise tagapõhjaga ning võimaldas ülikoolile õppejõude igas astmes, kaasa arvatud ülikooli rektorid. Iseseisvusaja kõik piiskopid olid Seltsis üles kasvanud rahvusliku kohusetunde õhkkonnas, esimesena valitu oli Vabadussõjast osavõtnu, kaks järgmist ülikooli juhtivamad õppejõud.

Kodumaises tööhoos olev vana Selts pühiti võõraste poolt nurka nagu prügi ja praht. Ometi Seltsi hävitamine kodumaal ei õnnestunud isegi poole sajandi jooksul. Seltsi kodumaise kannatusaja ainestik vajab edaspidi sügavamat käsitlust, kuid üldjoontes võib tõdeda, et kodupinna liikmeskond avaldas sitket vastupanu vähemasti kolmes olulises osas. Esiteks otsiti organisatoorselt põhjendatavaid kokkusaamisvõimalusi kahel pinnal – kas üksiksektorite kaupa või kõrvalsündmuste katte all, nagu sõpruskonna sünnipäevadel ja matustel. Nupukas aktiivsus paiskus nähtavale, kui mõnel leinatalitusel kerkis esile pärg, kus mälestajaina lindile trükitud „Endised Ülikooli Sõbrad” ning selle kattenime lühendina EÜS. Teiseks puhkes vastutustunne kitsamas sfääris, kui päästetehingutega üritati hävingust säästa Seltsi kultuuriväärtusega arhiivi ja ajaloolist maja, seejuures kõige legendaarsemate käikudega oli Seltsi sini-must-valge alglipu säilitamine. Kolmandaks, kodupinnale jäänud Seltsi vilistlaste poolt toimus Seltsi minevikutegude pidev tutvustamine nooremaile sel kujul, et pajatamine ei jäänud paljalt rahvaluuleks, vaid virgutas aktiivsust. Selle näiteks on puhuti uute liikmete vastuvõtmine, nagu Seltsi kodumaisel taastamisel tuli koosseisu liikmeid coetustest 60-I ja II. Eksisteeriva jõureservi seisukohast on iseloomustav, kuis ühises nimekirjas 1990 on 1919-1940. aasta coetustesse kuulunute üldkoosseis ümmarguselt sada kodumaal ja teine sada välismaal.

Välismaises tegevuses saab EÜSi saavutusi identifitseerida mitmel alal. Esiteks loodi organisatoorne tervik, mis funktsioneeris korrapäraselt, s.t. lisaks Vanematekogu keskorgani administreerimisele leidus kriitikaks ja eventuaalseiks alternatiivideks abiventiil koonduste kaudu. Teiseks suurenes Seltsi liikmeskond märgatavalt, jõudes ca 75 protsendini eelnevast kõrgseisust kodumaal, kuna sini-must-valge Selts oli noorte keskel populaarne. Kolmandaks oli hajulioleku tõttu tihe sidepidav kirjalik informatsioonivõrk, lisaks ringkirjadele saadeti igale liikmele koju kompaktse sisuga bülletään-ajakiri, mida ilmus ühtekokku 76 numbrit. Neljandaks töötasid sel perioodil Seltsi allorganeist Kirjanduskomisjon ja ad hoc elustatud Ajalootoimkond viljakalt, mille tulemusena on Seltsi ainestikku käsitlevate ajaloouurimuste kirjavara jäädvustatud mahukamalt kui kunagi varem. Viiendaks on sel perioodil Seltsile loodud erieesmärkidega fondid ja kapitalid. Seega kolm esimest punkti lahendasid oleviku probleeme, ülejäänuist üks talletas mineviku ja teine projekteeris tulevikku.

Sellest järeldub, et EÜSi tegevus ligi poolesaja aasta kestel tuleb seada realistlikku perspektiivi. Seda ei saa elimineerida kui ajutist nähtust ega surrogaati. Otse vastupidi, seda tuleb vaadelda kui paratamatult esilekerkinud olukorda, mis väldanud tervenisti 40% EÜSi senisest kestusajast ning jääb EÜSi ajalukku täpselt nii nagu ta oli. Ühelt poolt tegevuse katkestamine kodumaal toimus täiesti loomuvastases olukorras, teiselt poolt eesti rahvakillu aktiviseerimine välismaal avas eestluse eksistentsiks hoopis uue dimensiooni. Välismaise sektori hüvesid ei saanud EÜS varem kasutada, kuna sellise aparatuuri projekteerimiseks puudusid igasugused loomulikud eeldused. Olude muutumisel on valminud süstemaatiliselt korrastatud organisatsiooniline tervik, mis seisab ootevalmis mitmekesiste välikogemuste, sidemete ja finantseerimisvõimalustega. Praegune osavus seisneb selles, kuidas väljakujunenud üldstruktuuri sekka rakendada täiendav aparatuur sellisena, et produktiivsus kestaks, innustades välisliikmeskonda samasuguseks aktiivsuseks, kuis avaldus aastakümneid. Nagu vaatlesime, on leidlikku vaistu Seltsi organisatoorses tervikus nähtavale paiskunud alatasa.

Lõpuks tuleks puudutada EÜSi koosseisu seda osa, kelle kiirgav leidlikkus, energia ja kohusetunne on EÜSi üles ehitanud selliseks postamendiks, nagu ta eesti ühiskonnas on. Kes olid EÜSi kõige tuntumad teenäitajad? Kas see pikk tudeng, kes Seltsis viibides kasvas rahvajuhiks ja riigiisaks ning ta nimi asetati tare tänavanimetuseks? Või see sirge esimees, kõigepealt Seltsi noorusele ja seejärel vilistlastele, kes kujunes juhiks teadusetemplis pimedusaegadel? Kindlasti nemad ja kindlasti nendesarnased, igal ajal omas olukorras, kaasa arvatud need noored, kelles peituv potentsiaal kunagi ei jõudnud esimeheks ega kaugemale, sest nad langesid võitluses ülekohtu vastu.

Sajandite karussell on teinud igasuguseid pöördkäike. Seltsi eksistentsi esimesel poolsajandil kestis veel see kurioosum, et akadeemiline haridus oli ainult maskuliinsuse privileeg, varem ühtlasi aristokraatia prioriteet. Aina mehed-mehed-mehed, samade ainete õpinguiks jäeti naised täiesti külma rahuga universiteedi ukse taha. Näib, et eesti väikerahva sirguv haritlaskond oskas tõetuuma tabada selgemini: pool rahva energiast asub ju naistes, füüsiliselt iga rahvaliige sünnitab oma armsa emakese kaudu ja pärib osa tema geenidest.

Vana Selts respekteeris naiste intellekti. Nagu märgatud, on siin iseloomustatud 125 aasta jooksul EÜSis viibinud ca paari tuhande mehe tegusid, kuid tasaväärsuses pole otseselt nimetatud ühegi mehe ees- ega perekonnanime. Nüüd teeme erandi ja tõstame esile kahe naise nime, kellele kuulus EÜSi lugupidamine enam kui saja aasta eest. Üks on Lydia Koidula ja teine Miina Härma, luule ja leelo kõrvuti. Lydia Koidula, Kirjaneitsi ja sellisena sütitav otsekui meie Orleans’i Neitsi, paluti küünlavalguse „Kalevipoja õhtule” ja ta tuli ning tõi kaasa tunglavalguse. Miina Härma, Põhjamaade ainus naishelilooja, on EÜSi tares seisnud kõigi ees dirigendina ja istunud juubeliaktusel esireas aukülalisena, saades EÜSi esimehelt käsitsikirjutatud tunnustuskirja, ning milliselt esimehelt! (vt kiri Albumis).

Ringkirjas, mis keerelnud Seltsi vanade ja vastsete tegude ümber, näeme selgesti EÜSi kaht alustala. Esiteks on EÜS ärkamisaegsete vanade seltside hulgas ainus, kes püsivalt tegutsema jäänud vanima eesti seltsina. See vastupidavus on liikmeskonna kauakestev saavutus. Teiseks on EÜS sini-must-valge lipu sünnikodu, kes eestlusele kinkinud sümboli, mille aegamisi omaks võtnud eesti rahvas ja seejärel meie riik. See on üldsuse tunnustus eesti haritlaskonnale tema kauakestva truuduse eest eestlusele. Mõlemad õigustavad suurjuubelit, mille sära kuulub rahvale. Kui vanas eestluse Seltsis jätkub kohusetunde veendumus, võib see luua uusi saavutusi, mida tuli ei põleta ega rooste ei riku.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment