//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Toomas Gross: Terrorismi diplomaat. Edward Said (1935 – 2003).

Edward Saidi lahkumist juba peaaegu kaks kuud tagasi märkasid Eestis vähesed. Ometi oli palestiina päritolu Saidi näol tegemist Lähis-Ida või ehk isegi kogu kolmanda maailma viimaste kümnendite mõjukama intellektuaaliga, kelle rolli kirjandus- ja sotsiaalteadustes on raske ülehinnata ning kelle teosed, eelkõige 1978. aastal ilmunud „Orientalism”, on tõlgitud 26 keelde. Suurema osa oma elust New Yorgis tegutsenud Said elas tegelikult kaksikelu, lisaks akadeemilisele ka poliitilise aktivisti oma. Mõjukas ja vastuoluline oli ta mõlemas, eelkõige aga Lähis-Ida konflikti mõtestajana ning palestiinlaste õiguste sõnakaima kaitsjana Ühendriikide meedias ja intellektuaalsetes ringkondades ning rahvusvahelisel areenil.

Juudi muusiku, Saidi mõttekaaslase ja kaasvõitleja Daniel Barenboimi sõnutsi oli Said ühtaegu ründaja ja kaitsja, kunstnik ja kriitik, tulevikuvisionäär ja traditsioonide jutlustaja. Kompromissitu kriitikuna oli Saidil nii poolehoidjaid kui vaenlasi – ja neid nii Iisraelis, Palestiinas kui kogu maailmas. Teda koheldi sageli kui „terrorismi diplomaati”, nagu ta samuti fanatismi ohvriks langenud Salman Rushdie’le kord möönis. Arafat keelas 1990. aastate keskel väidetavalt tema raamatute müügi okupeeritud Palestiinas, Iisraelis seevastu süüdistati teda antisemitismis. Ühendriikides püüti korduvalt kangutada tema akadeemilist positsiooni Columbia ülikooli võrdleva kirjandusloo professorina ning fanaatikute ähvardused ta elu kallale kippuda polnud haruldased. Järelehüüe Saidile New York Timesis nagu ka Associated Pressi pressiteade tema surma kohta olid toonilt vabandavad, sest Saidi lahkumise äramärkimine ning tema elutööst kokkuvõtete tegemine polnud kerge ja neutraalne teema.

Said sündis 1935. aastal jõukas anglikaani perekonnas Jeruusalemmas, Briti mandaadi aegses Palestiinas. Ta sai oma nime Walesi printsi Edward VIII järgi, kes loobus troonist armastusest ameeriklanna Wallis Simpsoni vastu. Ameerikast sai ka Saidi nagu paljude teistegi palestiinlaste kodumaa pärast 1948. aastat. Saidide perekond lahkus Jeruusalemmast küll juba aasta varem ning jõudis Ameerikasse läbi pikema peatuse Egiptuses. Pagendatuse ning kõrvalseisja tunne saatis Saidi kogu tema elu – kristlasena Egiptuses ja araablasena Ameerikas – ning mälestuste kogumik „Out of Place” (1999), üks tema viimastest raamatutest, kajastab seda eriti emotsionaalselt ja värvikalt.

Said õppis Princetoni ja Harvardi ülikoolis ning enamik tema akadeemilisest karjäärist möödus Columbia ülikooli professorina New Yorgis, kuigi ta töötas külalisprofessorina lühiajaliselt ka Yale’i, Harvardi ja Johns Hopkinsi ülikooli juures. Küll erialalt kirjandusteadlane, oli ta ometi vastu piiritletud distsiplinaarsusele ja kitsale spetsialiseerumisele, mis tema arvates pärssis intellektuaalset jõudu ja haaret.

Saidi kolmas, 1978. aastal ilmunud raamat „Orientalism”, on tema teostest vaieldamatult tuntuim. On isegi väidetud, et kui see olnuks ka ainuke Saidi sulest, oleks autoril ometi kindel koht XX sajandi intellektuaalses ajaloos. „Orientalism” on sisuliselt lääneliku ja Saidi arvates läbinisti stereotüüpse oriendikäsitluse kriitika. Uurides erinevate lääne autorite tekste, tõdeb Said, et läänelik nägemus idast on olnud kantud kolonialismiajast pärit üleolekutundest, ajendatud domineerimise soovist ning olemuselt läbinisti ksenofoobne. Saidi kriitika leidis kõlapinna kogu kolmandas maailmas, sest kultuuriliste „teiste” defineerimine euroopaliku „meie” poolt ei piirdunud koloniaalse maailmasüsteemi kujunedes vaid oriendiga. Eriti suur mõju oli teosel antropoloogiale kui eelkõige kultuurilise „teise” uurimisele pühendunud distsipliinile. Saidist mõjutatud nõudsid antropoloogialt suuremat enesekriitilisust, sest senised võõraste kultuuride ja ühiskondade käsitlused olid tihtilugu olnud pelgalt läänelikud konstruktsioonid. Samas kutsus „Orientalism” esile ka kriitikatormi, eriti Suurbritannias, kus väideti, et Saidi käsitlus oli liialt pinnapealne ega arvestanud paljude nüansirohkemate ja sügavamate oriendikäsitlustega.

Mitmes Saidi hilisemas teoses, eelkõige raamatutes „Covering Islam” (1981) ning „Culture and Imperialism” (1993) on säilinud „Orientalismi” kriitiline toon ning on jätkatud selles arutluse all olnud teemasid; ta heidab kinda muu hulgas ka lääne meediale, mõttekodadele ning professionaalsetele institutsioonidele. Nii näiteks kritiseeris „Covering Islam” teravalt Iraani 1979. aasta islamirevolutsiooni kajastamist lääne meedias.

Saidi teine elu oli poliitilise aktivisti ja arvamusliidri oma ning pühendatud Lähis-Ida konflikti mõtestamisele ja palestiinlaste enesemääramisõiguse eest võitlemisele. Need teemad olid jätkuvalt kesksed tema avalikes esinemistes, ajaleheartiklites ning ka mitmetes teostes, näiteks „The Question of Palestine” (1979), „After the Last Sky” (1986), „Politics of Dispossession” (1994), „Peace and Its Discontents” (1995) ja „The End of the Peace Process” (2000). Said oli ka Palestiina Rahvusnõukogu liige eksiilis aastatel 1977–1991.

Kuigi ta süda kuulus palestiinlastele, polnud Saidi maailm must-valge. Palestiinlased on „ohvri ohver”, väitis ta, viidates juutide traagilisele ajaloole. Kuigi tema ainus eesmärk oli kõnelda juutide, kristlaste ja islamiusuliste rahumeelse kooselu eest Lähis-Idas, oli tal vaenlasi ometi kõigi kolme hulgas. Ta oli pinnuks silmas nii Iisraeli valitsusele, Yasser Arafatile ja Palestiina Vabastusorganisatsioonile kui ka Ühendriikide ultraparempoolsele meediale. Põhjus oli lihtne: Said oli ühtviisi kriitiline Iisraeli valitsuse, Palestiina juhtkonna ning Bushi ja vabariiklaste Lähis-Ida poliitika suhtes, süüdistades kõiki kolme ignorantsuses ja sallimatuses. Mõistus ja mõistmine, mitte kirg ja fundamentalism, olid Saidi arvates Lähis-Ida konflikti lahendamise ja rahu ainsad eeldused.

Saidi kriitika oli vahe ja laiahaardeline. Ta kritiseeris teravalt Iisraeli ja Palestiina vahel 1993. aastal sõlmitud Oslo kokkuleppeid, leides, et need andsid palestiinlastele tunduvalt halvemad tingimused, ning aimates ette, et Iisrael ei kavatsegi lepetest kinni pidada. Ta leidis, et soostumine USA vahendajarolliga Lähis-Ida konfliktis oli viga, kuna tegemist polnud erapooletu riigiga. Ta süüdistas Sharoni valitsust stagnatsioonis ja konservatiivsuses, ent ei säästnud kriitikanooli ka Palestiina juhtkonna aadressil. Arafat oli Saidi silmis korrumpeerunud ja küündimatu ning üleskutse intifada’le tõukas palestiinlased veelgi suuremasse viletsusse. Said pidas alandavaks tsiviilõiguste piiramist Ühendriikides pärast 11. septembri sündmusi ning eelkõige moslemite kohtlemist. Loomulikult oli ta vastu ka sõjale Iraagis, mille peamise ajendina nägi just „Orientalismis” käsitletud lääne stereotüüpset ja ksenofoobset nägemust islami kultuuriruumist.

Said ei püüelnud rahu poole üksnes sõna jõul. Andeka pianistina rakendas ta sellesse üritusse ka muusika, andes Lähi-Idas ja mitmel pool Euroopas ühiskontserte koos juudi pianisti Barenboimiga. Üheskoos moodustasid nad mõned aastat tagasi nii Palestiina kui Iisraeli muusikutest koosneva noorteorkestri, mille esimese kontserdi toimumise koht Weimar oli samuti sümboolse tähendusega.

Said suri leukeemiasse New Yorgis 25. septembril ning maeti protestantide kalmistule Broummana külas Liibanonis.

Sirp 28.11.2003

Discussion

No comments yet.

Post a Comment