//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Toomas Gross: Valede vajalikkus

1900. aastal väitis prantsuse antropoloog Topinard, et inimestel eri kultuurides on erinev kalduvus valetada. Ta kirjutas petvatest itaallastest, silmakirjalikest inglastest, ebausaldusväärsetest kreeklastest ja türklastest, kes pole üldsegi võimelised sõna pidama.

Valedest kultuuris

Tõde on olnud filosoofidele miskipärast alati olulisem kui vale. Ometi pole Topinard, olgu tema väide siis tõene või väär, sugugi ainuke, kes vale seose üle aja ja ruumiga arutlenud on. Idealistlik Rousseau pidas loodus- ja lääne kultuuri üheks erinevuseks esimese tõemeelsust ning teise valelikkust. Looduskultuuris puudub tootmisülejääk ja seega ka inimestevaheline kadedus, lääne kultuuris valitseb vastastikune konkurents ning inimese huvides on esitada end sellisena, milline ta tegelikult ei ole, ühesõnaga – valetada. Rousseau õilis metslane, noble savage, kõneleb aga tõtt ja ainult tõtt.

Pessimistlik arusaam, et maailma arenedes ja läänestudes vale ajapikku tõe üle võitu saab, näib õigustatud olevat. Veel 1664. aastal peab Sir Thomas Browne oma Pseudodoxia epidemicas Tõe Impeeriumi nii tugevaks, et isegi kuradid põrgus üksteisele valetada ei julge. 1991. aastal tundub aga Guardiani ajakirjanikule Bradleele, et valetamine läänemaailmas on muutunud lausa epideemiliseks ning me oleme selle suhtes immuunsust omandamas.

Valedest looduses

Oleks siiski ekslik inimühiskonda 20. sajandi lõpul või inimest üldse kuidagi eriliselt valelikuks pidada. Valetamises on küll püütud näha inimest loomadest eristavat tunnust, kuid tegelikult on valetamine omane suurele osale elavast. Iseasi, mil moel, kui sageli ja millisel eesmärgil keegi valetab.

Petmise vormi järgi on elusloodust isegi rühmitada üritatud. Näiteks Robert Mitchell eristab nelja alarühma. Esimese rühma moodustavad taimed ja liblikad, kes suudavad petta vaid välimusega. Nende käsutuses pole muid vahendeid ning kui nad kord juba petavad, siis peavad nad seda tegema pidevalt.

Teise rühma moodustavad linnud, kes võivad teeselda näiteks vigastust, et röövlooma oma pesa juurest eemale meelitada. Selline pettus on aga instinktiivne ega käi linnukeste oma vaba tahte järele.

Kolmandasse rühma kuuluvad loomad, kes võivad valetama õppida, seda aga juhul, kui nad korduvalt kogevad, et pettuse läbi neile miskit tulu tõuseb. Koer võib õppida vigastatud jalga simuleerima, sest mineviku kogemus on talle õpetanud, et kaastundliku suhtumisega inimesed haiget koera nähes heldivad, silitavad ja hääd-paremat annavad.

Neljanda rühma liikmeid iseloomustab võime petta ettekavatsetult, senikogemata situatsioonides. Siia kuulub homogeenne seltskond – šimpansid, paavianid ja inimesed.

Enesepettusest

Niisiis pole me patusemad muust elavast ja erineme ehk pigem võime poolest valetada iseendale. Enesepettuseta, Simmeli Lebenslügeta, läheksime varsti hulluks, sest selle maailma tõelisust ei suudaks keegi lõpuni välja kannatada. Ibsengi laseb Dr. Rellingul Metspardis öelda, et inimeselt eluvale võtmine tähendab tema elurõõmust ilma jätmist. T. S. Eliot hoiatab Neljas kvartetis, et inimesed võivad taluda vaid piiratud avatust tõele. Soovitus noortele abielupaaridele, et nad oleksid teineteisele lõpuni ausad ja avameelsed ning ei omaks teineteise ees saladusi, pole muud kui kiire lahutuse retsept, arvavad psühholoogid.

Esimeses Maailmasõjas vennastusid jõulude ajal Prantsuse rinde mitmetel lõikudel vaenuleeride sõdurid omavahel, et inimkonnale osaks saanud õnnesündmust tähistada. Seejärel läksid nad taas kaevikuisse ja tulistasid üksteise pihta. Nad petsid ennast ja üksteist, ehkki raske öelda, kas üksteist tulistades, üksteisega vennastudes või mõlemal juhul.

Kõikide sõjas kõigi vastu, nagu elu tihtilugu kipub olema, oleks raske ilma valedeta hakkama saada. Rundi vanasõna kohaselt, mees, kes ei valeta, ei suuda oma lapsi toita.

Herbert Spencer esitleb oma Eetika printsiipides etnograafilisi näiteid ja väiteid valetamisest eri kultuurides. Nende hulgas tsiteerib ta ühe India mägisuguharu liikme kommentaari braahmani kohta. Mägilase arvates olevat braahman nõnda loll, et kõneleb tõtt ilma mingi põhjuseta. Mägilane pole ise ka tegelikult teab mis tark, mõistmata, et valetamisest on valetajatel kasu vaid siis, kui vähemalt mõned inimesed vahel tõtt räägivad. Vaid sellisel juhul võidakse valet tõe pähe esitada ja sellena ka võtta.

Vahel võib valetamine olla vältimatu, sest tõe väljaütlemine läheks vastuollu kultuuriomaste käitumis- ja viisakusreeglitega. Nii näiteks peetakse otsest eitust, eriti vanemale ning lugupeetud inimesele, mitmetes kultuurides jämedaks ning seda välditakse. Segadused sünnivad siis, kui kultuurid kohtuvad.

Seda illustreerib kuskilt loetud tõsilugu India professorist, kes külastas Jaapanit. Teda külla kutsunud Jaapani kolleeg, keda hindu polnud kunagi elus näinud, saatis talle lennujaama vastu ühe oma vanema üliõpilase, kes mongoliidsete nägude vahelt tõmmu ning peataoleva professori kergesti ära tundis, juurde astus ning sõnas: Vabandust, Teie olete vist Professor X?, mille peale nõnda lihtsa äratundmise üle rõõmustav hindu vastas: Jah, ja Teie peaksite olema Professor Y.

Auväärt professorile oli mõeldamatu vastata eitavalt, jaatada tähendanuks aga valetada. Seepärast vastas tudeng: Võibolla.

Valede vajalikkusele võib läheneda ka teisest nurgast. Vaatamata valede universaalsusele peab ühiskondlik avalikkus vooruseks ikkagi tõde ning valetamine on karistatav.

1980ndate aastate alul tehti kümnes Lääne-Euroopa riigis uurimus, selgitamaks, milliseid iseloomuomadusi vanemad oma lastes süvendada sooviksid. Üheksas riigis kümnest asetas enamik vastanutest aususe esikohale.

Sellistes tõerääkimise kohustuse tingimustes võib perioodiline valetamine olla psühholoogiliselt oluline. Antropoloogias vaadeldakse rituaale vahel kui pingete maandamise perioode, mil ühiskondlikud normid pööratakse pahupidi ning inimesel lastakse piiratud ajavahemiku vältel teha lubamatut. Karnevalid, volbriöö, ja mõnes mõttes ka uusaastaöö on sellised. Esimene aprill, film, teater ja kirjandus esindavad sedasorti tõerääkimise eest põgenemise vahendeid.

Kirjanduses nimetatakse vahel sellist tõe eest põgenemist soodustavat kirjanduse erivormi isegi escape literature’iks, millest Tolkieni Sõrmuste isand on hea näide.

Valedest poliitikas

Poliitika on kunst inimesi pettuse abil valitseda, väidab Disraeli. Ilma valedeta määraksid maailma asju vaid füüsiliselt tugevamad, turvamehe tüüpi meesmonstrumid. Vaid tänu valedele ja muudele toore jõu välistele teguritele pääsevad aga suunaseadjateks ka haiged, vanadusest nõdrad ja naised.

Rahvavaenlane Machiavelli õpetab oma valitsejat valede abil riiki juhtima ja alamaid vaos hoidma. Targad valitsejad ei ürita kunagi võita jõuga seda, mida nad võivad võita petmise abil. Juhid, kes on vooruslikud ja ausad, on ka suure tõenäosusega nõrgad. Meeltesegase Nietzsche arvates suudavad valetada vaid tugevad, selleks on vaja rohkesti vaimu ja tahet, tõtt räägivad ainult arad ja nõrgad.

Machiavellil ja Nietzschel võib ju õiguski olla. Igal juhul ei käi küüniline vene nali, mis koosneb küsimusest „Kuidas aru saada, et poliitik valetab?“ ning vastusest „Kui ta liigutab huuli“ ainult vene bojaaride kohta.

Valetavad aga loomulikult vaid poliitilised vastased ja sellele apelleeritaksegi. Mistahes valimiste ajal deklareerib enamus parteisid, et nende vastased püüavad rahvast petta ning end pettuse ja lubaduste abil võimukoridoridesse istutada. Ja kui keegi pääsebki tüüri juurde, siis väidetavalt ikka osava petukampaania ja puru silma ajamise abil.

Näiteks John Hewson, Austraalia Liberaalse Partei juht sõnas pärast lüüasaamist 1993. aasta valimistel, et oli „liialt aus“ ja teeb nüüd omad järeldused. Tegelikult petavad muidugi kõik ja kogu poodi peabki püsti vaid see, et kõik valetajad korraga võimu juurde ei pääse ja et ühed valetajad teiste valesid kella külge panevad.

Ehkki poliitika kui valetamise kunst ei ole äsjaleiutatud inimmasside vaoshoidmise vorm, on valesid tänapäeva poliitikas Hannah Arendti arust siiski oluliselt enam kui varem. Kui vanasti ehk kehtiski maksiim tõde sõpradele, vale vaenlastele, siis nüüd on omadele vaja valetada samamoodi ja enamgi veel kui võõrastele. Valed omadele on „õilsad“, sest nagu õpetab Platon, korra ja heaolu säilitamiseks riigis võivad ja lausa peavad valitsejad esitama inimestele rahustavaid illusioone, õilsaid valesid.

Sel juhul aga peavad valitsejaiks olema filosoofid. Ühendriikide valitsuse valed oma rahvale Vietnami ja Lahesõja ajal, John F. Kennedy mõrvaloo toimiku sulgemine avalikkuse eest viiekümneks aastaks jpt. on seda tüüpi valed, ehkki nende õilsus jääb sageli selgusetuks. Valed omadele nagu valed üldse on muidugi seda edukamad, mida rohkem valetajad ise neisse usuvad.

Rahvusest ja rahvusriigist

Rahvuste ja rahvusriikide sünd enamjaolt 19. sajandil on üks oluline valede universaalsuse allikas, sest mõlemad põhinevad suurelt osalt enesepettusel. Rahvust esitletakse kui igivana, puhast ja püsivat ning seda üritatakse tõestada ajalooliste faktide abil.

Pole aga olemas objektiivset ajalugu, minevikutõlgendused muutuvad pidevalt vastavalt oleviku kontekstile ja sellele, kes parajasti ajalugu kirjutab. Ajaloolaste seas kasutust leidnud termin „Nõukogude entsüklopeedia sündroom“ peaks rõhutama, kuidas sotsialismi ajal tõde väänati.

Tegelikult aga tuleks samamoodi rääkida Eesti entsüklopeedia sündroomist ehk äsjaiseseisvunud, marginaalse ja rahvusromantilise pisiriigi ajaloonägemusest.

Ajalugu on poliitiline ning araabia ja iisraeli arheoloogid tõlgendaksid samu leide Gaza sektoris erinevalt, nii nagu vene ja eesti arheoloogid on tõlgendanud erinevalt suurte hauaküngaste ilmumist Peipsi piirkonnas 10. ja 11. sajandil. Kirjutaja nägu on ka oleviku tõlgendused, sest memuaarid, nagu väidab Hannah Arendt, on meie ajastu kõige valelikum kirjanduse vorm.

Rahvused, rahvusidentiteet ja rahvusriik on tihtipeale rohkem või vähem tehislikud konstruktsioonid, mille väidetavalt pikk ajalugu on täis „leiutatud“ traditsioone ja tahtlikult unustatud fakte. Traditsioonid, milles nähakse kultuurilist järjepidevust ja sidet kaugete esivanematega, on sageli nooremad kui rahvuse iidsuse ideoloogiale sobib, mistõttu nende uudsus tuleb unustada. Millisele šotlasele meeldiks teadmine, et nende rahvusseelik – kilt või felie beg, mis highlanderite iidsete klannide mustrit kannab ning üheks olulisemaks šotluse sümboliks on – „leiutati“ tegelikult inglise kveekeri Thomas Rawlinsoni poolt 18. sajandi esimesel poolel kui odav riietus vaestele, kes pükse osta ei jõudnud?

Samuti ei ole sobilik meelde tuletada, et olümpiatule piduliku süütamise komme pärineb natsi-Saksamaalt, 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajast.

Ka ei ole sugugi nõnda kindel eestlaste pärinemine „esivanematest“, kes saabusid „sellele maalapile“ viis tuhat aastat tagasi. Meie päritolu on samavõrd kui mitte rohkemgi hilisemate sisserändajate kui toonaste kammkeraamikute teene.

Allegooriast ja fantaasiast

Valeks võib pidada ka fantaasiat ja allegooriat, vähemasti teevad nõnda väheallegoorsed ja fantaasiavaesed inimesed, kes neid puhta tõena võtavad ja seejärel pettuma peavad.

Näiteks kui Thomas More’i Utoopia esmakordselt 1516. aastal avaldati, võtsid mõned selle lugejad ideaalsaare olemasolu nõnda tõsiselt, et laskusid arutlustesse misjonäride võimaliku sinnasaatmise ja kohaliku elanikkonna ristiusku pööramise üle. 1719. aastal ilmunud fantaasias Robinson Crusoe esitleb selle autor Daniel Defoe end kui toimetajat, kelle kätte Yorgi linnas 1632. aastal sündinud madruse päevik olla juhuslikult sattunud. Toimetatu eessõnas mainib Defoe, et usub loo olevat ajaloolise tõe, milles puudub igasugune fiktsioon. Kirjutatu tugineb tõepoolest, ehkki ainult osaliselt, Alexander Selkirki nimelise šoti madrusega sündinud tõsiloole. Pärast teose avaldamist süüdistasid platonlikku ilukirjandusviha täis kriitikud Defoe’d pettuses. Defoe kaitses end väitega, et kirjutatut tuleb mõista kui tema enda elu kohta käivat allegooriat.

Fantaasia ja vale vahel tuleb siiski vahet teha, ehkki nendevaheline piir on sageli vaid tunnetuslik. Kui näiteks reklaamida mingi toote omadusi, mida sellel tegelikult ei ole, võib tootjaid Briti Kaupade Kirjeldamise Seaduse kohaselt kohtulikult karistada. Kui reklaamis aga näiteks väidetakse, et klaas õlut X annab joojale niipalju energiat, et ta võiks lükata püsti kasvõi viltuse Pisa torni, siis selle suhtes seadusesilm ei pilgu.

Valedest teaduses

Teadus, mis ex officio jahib tõde, kipub samuti ühel või teisel puhul valede libedale teele kalduma. Otsese tulemuste võltsimise kõrval on tavalised niiöelda hädavaled, mida teadlased kasutavad siis, kui kardavad, et neid muidu ei usutaks.

Väidetavalt kohandas Ptolemaios oma andmeid nii, et need toetaksid tema teooriat päikese tiirlemise kohta ümber Maa ning Newton nõnda, et tema gravitatsiooniteooria üldsusele vastuvõetavam oleks.

Valesid sünnitab ka teadusjüngrite omavaheline konkurents. Õnnetu näide on tuntud arst ja paleontoloog Beringer, kellele tema akadeemilised vastased väljakaevamispaikades kunstlikke fossiile ette matsid.

Eriti on fantaasiaga kimpus olnud antropoloogia. Keegi ei tea, kas maailma kuulsaim šamaan Don Juan on Carlos Castaneda väljamõeldis või mitte. Vaatamata Don Juani ja tema õpetuste populaarsusele ei ole šamaanist ühtegi fotot ega helilinti. Nende õpetuste seisukohalt ei ole Don Juani fiktiivsusel muidugi mingit tähtsust. Castaneda raamatuid tuleks vaadelda kui tekste, millel on oma autonoomia ning mis ei pea olema seotud reaalsusega, arvavad leebemad antropoloogid. Olulisem on aga see, kust läheb tõe ja vale vaheline piir Castaneda edaspidises tegevuses. Los Angeleses tegutseb praegu tema firma Cleargreen, mille nimi tuleneb Castaneda ideest, et inimeses peituv energia on heleroheline.

Firmal on kaks eesmärki: anda välja Castaneda raamatuid ning korraldada nn tensegrity-seminare. Sellise sõnamonstrumi tuletab Castaneda sõnadest tension (pinge) ja integrity (ühtsus), mis on tema arvates kaks elu liikumapanevat jõudu. Mehhiko šamaanide järgi, nagu väidab Castaneda, koosneb inimese energia vasakust – agressiivsest – ja paremast – rahulikust – energiavoost, mis lahknedes kõiksugu hädasid põhjustavad. Kašpirovskilikku laadi seminaride eesmärk on need jõud taas kenasti kokku viia. Selle eest tuleb muidugi välja käia hulk raha, aga seejärel hakkab tunduvalt parem. Ja kui mõlemad pooled rahul on, peavad siis uskmatud surkima minema?

P.S. Et lõpetuseks siiski tõde kummardada ja valede vajalikkuse propageerimisega mitte liiale minna, tunnistan, et mingi osa kirjapandus sisaldunud ideedest on pärit John Barnesi 1994. aastal ilmunud raamatust „A Packet of Lies“.

Postimees

Discussion

No comments yet.

Post a Comment