//
hetkel sirvid...

Arti Hilpus

Arti Hilpus: Statistilisi andmeid aastatel 1919-1944 Tartu Ülikoolis õppinud EÜS-i liikmeskonnast.

Käesoleva ülevaate aluseks on materjalid, mis autoril kogunesid uurimisprojekti “Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944″ juures töötamisel. Projekti tulemusena ilmus eesti rahvusülikooli 75. aastapäevaks samanimeline teatmeteos , mis sisaldab biograafilist infot kõigi mainitud perioodil Tartu Ülikoolis õppinud enam kui 20 000 isiku kohta ja milles on kajastatud igaühe päritolu, haridustee ja võimaluse korral ka hilisem elukäik. Töö käigus tuli muu hulgas kindlaks määrata Tartu üliõpilasorganisatsioonide sõjaeelne liikmeskond ning vaadata läbi neid puudutav materjal arhiivis ja mujal. EÜS-i liikmete puhul olid selleks peamiselt sõjaeelsed isiklikud toimikud Eesti Ajalooarhiivis, H. Lenderi poolt paguluses publitseeritud biograafiliste andmete kogumikud ning praeguses Seltsi kirjakogus Tartus leiduvad elulood. Andmete täiendamiseks on kasutatud mitmesuguste teatmeteoste abi.

1. Keda lugeda Seltsi liikmeks?

Järgnevalt on leidnud käsitlemist andmed 1304 Eesti Üliõpilaste Seltsi liikme kohta, kes olid aastatel 1919-1944 Tartu Ülikoolis immatrikuleeritud. See arv hõlmab üksnes tegevliikmeid ja vilistlasi, lihtliikmetena Seltsist eemalejäänuid üldjuhul mitte. Põhimõttest on siiski tehtud mõningad erandid, lugedes automaatselt täisliikmeteks lihtliikmed, kes ei jõudnud tegevliikmeks saada põhjustel, mis neist endist täielikult ei sõltunud: näiteks kaasvõitlejad, kes surid enne tegevliikmeks saamist, samuti need, kes olid lihtliikmetena Seltsi 1940. aasta I semestri nimekirjas.

Isikud, kes on pärast tegevliikmeks võtmist Seltsist lahkunud või eemale jäänud ning saanud hiljem mõne muu organisatsiooni tegevliikmeteks (silmas pidades näiteks EÜS “Veljesto” eraldumist 1920. aastal), on ikkagi arvestatud mainitud 1304 liikme hulka.

Üldarv 1304 ei ole lõplik, sest see ei ole saadud mitte erakoosolekute protokollide, vaid igasemestriste trükitud nimekirjade põhjal. Viimased, mis olid mõeldud nii seltsisiseseks tarvitamiseks kui ka laialisaatmiseks teistele Tartu üliõpilasorganisatsioonidele ja Tartu Ülikooli valitsusele, võivad paratamatult sisaldada üksikuid trükivigu või ebatäpsusi.

Eraldi probleemiks on mehed, kes küll 1919-1944 Tartu Ülikoolis õppisid, kuid liitusid Seltsiga alles pärast 1940. aastat, olgu siis paguluses või kodumaal koopteerituna. Loomulikult puuduvad nende kohta sõjaeelsetes Seltsi materjalides igasugused andmed. Osa niisugustest liikmetest on käesolevasse ülevaatesse küll sisse võetud (1990. aasta üldnimekirja järgi), puuduvad aga need, kes on surma läbi lahkunud enne 1990. aastat.

Ülevaade on paratamatult Tartu-keskne, s. t. siin ei kajastu Seltsi liikmed, kes õppisid vaadeldaval perioodil mõnes muus kõrgkoolis (näiteks 1936. aastal asutatud Tallinna Tehnikaülikoolis) ega olnud Tartu Ülikoolis päevagi immatrikuleeritud.

Kõigile võimalikele parandustele vaatamata ei saaks aga vahe olla kuigi suur – maksimaalselt võiks lisanduda mõnikümmend nime. Seega võib öelda, et aastail 1919-1944 õppis Tartu Ülikoolis kokku umbkaudu 1300 Seltsi liiget.

2. Seltsi astunute jagunemine õppeaastate kaupa.

Andmed selle kohta on esitatud graafikuna tabelis 1. Selgitusena selle juurde olgu märgitud, et iga-aastane Seltsiga liitunute arv pole antud vastava isiku coetuse, vaid matriklinumbri suuruse, s. t. ülikooli astumise hetke järgi. Ülevaate koostamine coetuste järgi eeldaks taas erakoosoleku protokollide läbitöötamist. Graafik nihkuks sel juhul mõnevõrra paremale – ei astunud ju sugugi kõik Seltsi kohe esimesel paaril semestril pärast immatrikuleerimist, kuigi suur osa nii toimis.

Tabelis torkab silma liikmete iseäranis suur arv pärast Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamist 1919. aastal. See on eelkõige seletatav vahepeal mitmel pool sõjaväes teeninud meeste tagasipöördumisega ülikooli, kes jätkasid tsaariajal alustatud õpinguid. Paljud neist olid Seltsi astunud juba enne eesti ülikooli loomist. Niisuguste meeste osatähtsus langeb aga kiiresti, juba 1921/22. õppeaastal on neid 100-st immatrikuleeritust ainult 10, samas kui varem langes nende arvele üle poole (1919/20 141-st 75, 1920/21 133-st 72). Ka muidu on 1920. aastate algul meesüliõpilasi suhteliselt palju: tagas ju Eesti Vabariik kõigile Vabadussõjast osavõtnutele tasuta kõrghariduse.

On tähelepanuväärne, et suure majanduskriisi ajal (1929-1933) Seltsi astunute arv ei kahane, vaid kasvab mõnevõrra. Võiks arvata, et tulusat teenistust leidmata polnud paljudel noortel meestel muud teha, kui ülikooli tulla.

Eraldi selgitust vajab üliõpilaste arvu ootamatu kasv 1934/35. õppeaastal. Nähtusel on kaks peapõhjust: esiteks avati sel sügisel Tartu Ülikooli tehnikateaduskond, kuhu toodi üle ka endised Tallinna Tehnikumi üliõpilased. Teiseks levisid sel ajal kuuldused, et varsti piiratakse vastuvõttu ülikooli, kehtestatakse võistluseksamid ning riigiteenijaile tehakse edasiõppimiseks takistusi. Nende mõjul astuti või tuldi tagasi peamiselt õigusteaduskonda – erialale, mis läbi aegade oli EÜS-is esikohal.

1930. aastate lõpul võib täheldada Seltsi astunute arvu teatavat vähenemist. Üheks põhjuseks on 1938. aasta sügisel kehtimahakanud uus ülikooliseadus, mis kehtestas sisseastumisel võistluseksamid ning piiras üliõpilaste vastuvõttu, et vältida haritlaste üleproduktsiooni.

3. Liikmeskonna vanuseline struktuur.

Tabelis 2 on ära toodud tollaste Seltsi liikmete erinevad sünniaastad, mis mahuvad ajavahemikku 1873-1926, ning näidatud igal aastal sündinute arv. Kuigi ülikoolis õpitakse harilikult 20-30. eluaasta vahel (enne Teist maailmasõda oli keskmine vanus küll mõnevõrra kõrgem), on iseseisvusaegses ülikoolis jätkuvalt võrdlemisi palju 19. sajandi mehi, nende seas isegi hulk 1870-1880. aastail sündinuid. Loomulikult ei saa neis kõigis näha nii-öelda “igavesi üliõpilasi”, pigem on vanade meeste rohkus üks Esimese maailmasõja ja sellega kaasnenud segaduste kajastusi ülikoolis.

Ümberkaudsete aastatega võrreldes on võrdlemisi arvukalt esindatud aastakäigud 1900-1904. Just sel ajal on sündinud suur osa Vabadussõjast osavõtnud noormehi, kes said preemiaks tasuta stuudiumi ning kes seetõttu tavalisest rohkem ülikooli astusid.

4. Liikmete päritolu linnade ja maakondade järgi.

Sõjaeelne Eesti Üliõpilaste Selts oli ülekaalukalt lõunaeestlaste organisatsioon. Nagu võime näha tabelist 3.1, on Tartust ja neljast suuremast Lõuna-Eesti maakonnast pärit ligi 2/3, sealjuures ainuüksi Tartu linnast ja maakonnast 2/5 toonasest liikmeskonnast. Tallinna ning Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa arvele langeb neist vaid veerand, 8,5% on sündinud väljaspool Eestit (põhiliselt Venemaal).

Lõunaeestlaste domineerimine ei olnud küll mingi EÜS-i spetsiifiline nähe, vaid selline olukord valitses üldiselt kogu tolleaegses Tartu ülikoolis. Lõuna-Eesti maakonnad on läbi aegade olnud viljakamad ja jõukamad, seal leidus rohkem peresid, kes oma poegi koolitada jaksasid. Ka oli tolle aja kommunikatsioonide juures lihtsam tulla Tartusse õppima lähematest maakondadest, mis moodustasid linna loomuliku tagamaa, kui paarisaja kilomeetri kauguselt Põhja- või Lääne-Eestist.

Tabelis 3.2 näeme linnarahvastiku osatähtsust EÜS-is. Selle koostamisel on arvestatud ainult Eesti alal sündinuid (kokku 1194), linnadena on käsitatud vaid neid, millel olid linnaõigused 1918. aasta seisuga. Selliseid linnu on Tartu rahulepingu järgsetes piirides 12 – traditsioonilised maakonnalinnad Tallinn, Tartu, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi ja Võru, lisaks veel Valga, Narva, Petseri ja Paldiski. Kaks viimast ei oma küll praktilist tähtsust, kuna vaadeldaval ajajärgul ei ole ükski Tartu Ülikoolis õppinud Seltsi liikmetest seal sündinud.

Maaelanikkonna protsent on EÜS-is üllatavalt suur – peaaegu 2/3. Seda on märksa rohkem kui teistel Tartu eesti meesüliõpilaste organisatsioonidel keskmiselt. Linnarahvastikust langeb lõviosa kahe suurema – Tartu ja Tallinna – arvele, väiksematest on pärit vaid 8,6% Eesti alal sündinud seltsivendadest.

5. Liikmete sotsiaalne päritolu.

Jätkuna eelmises punktis öeldule võib lisada, et ka sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal õigustas EÜS täielikult oma kunagist hüüdnime “talurahva kuuvent”. Mitte ainult suurem osa liikmeskonnast ei pärinenud maalt, vaid ka kõige levinumaks vanemate tegevusalaks oli talupidamime. 1220-st Seltsi liikmest, kelle isa amet on suurema või väiksema täpsusega teada, olid taluomaniku või -rentniku pojad tervelt 444 (36, 4 %; vt. tabel 4). Alles suure vahega järgnevad muud levinumad elukutsed (ametnik või riigiteenija, kooliõpetaja, käsitööline, kaupmees), need on aga kõik esindatud suhteliselt võrdselt ja mahuvad 8-10 % piiridesse. Edasi tulevad töölised, kõrgema või eriharidusega spetsialistid ja vabakutselised, töösturid ja ettevõtjad, mõisaametnikud ja -teenijad ning majaomanikud. Lõpuks on tabelis märgitud 8% muude ametite pidajatena – sel juhul on tegemist kas mõne eriti haruldase või lihtsalt vähemesineva elukutse esindajaga.

Lõpuks lühidalt siin-seal esinenud seisukohast, et pärast tsaariaegse venestamislaine algust võeti Seltsi vastu ainult luterlasi ja et õigeusklikele olid tema uksed suletud. Kui see sajandivahetusel võiski kohati nii olla, siis kahe maailmasõja vahelisest ajast on teada vähemalt 36 õigeusklikust perekonnast pärit kaasvõitlejat, kellest üks oli koguni õigeusu preestri poeg.

6. Eri keskkoolide osatähtsus Seltsi astunute hulgas.

Tabelis 5 on ära toodud tähtsamate Eesti gümnaasiumide pingerida, kust on tulnud kõige rohkem hilisemaid Seltsi liikmeid, ning näidatud igaühe lõpetanud EÜS-laste üldarv. Et enamus Seltsi liikmetest pärines Lõuna-Eestist, siis on ka nende seas enim Tartu keskkoolides õppinuid. Kindlalt seisab esikohal H.Treffneri eragümnaasium (hilisem Tartu 4. keskkool) 263 lõpetanuga, järgnevad Tartu Linna Poeglaste Gümnaasiumi (Tartu 1. keskkool; 123) ja Tartu Kommertsgümnaasiumi (87) kasvandikud. Tallinna tähtsamate koolide vahel jagunevad EÜS-lased suhteliselt võrdselt, neid on aga üksikuna võttes tunduvalt vähem: Gustav Adolfi Gümnaasiumist (varasemate nimetustega Nikolai Gümnaasium ja Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium, hiljem Tallinna 1. keskkool) tulnuid on 71, Tallinna Reaalkoolist ehk Poeglaste Reaalgümnaasiumist 56, J.Vestholmi eragümnaasiumist 57. Üsna populaarsed olid ka õhtused õppeasutused: Tartu linna õhtukeskkool ja Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledñ (EÜS-lasi lõpetanute seas vastavalt 83 ja 47), kus võis keskkoolitunnistuse omandada igapäevase leivateenistuse kõrvalt. Seda võimalust kasutasid eelkõige vanemas eas ülikooli astujad, kelle senine haridustee oli jäänud lünklikuks sõja või kitsaste majanduslike olude pärast.

Veelgi vähem on neid, kes on lõpetanud gümnaasiumi mõnes maakonnalinnas või päris provintsis. Kuigi maalt oli pärit suurem osa Seltsi liikmeid, eelistasid noormehed, kel oli kindel kavatsus ülikooli tulla, tihtipeale õppimist mõnes nimekamas Tartu või Tallinna keskkoolis.

7. Liikmeskonna jagunemine erialade kaupa.

20. sajandi esimesel kahel aastakümnel olid EÜS-is täiesti suveräänselt valitsevaks kahe eriala esindajad – juristid ja arstid. Selles suhtes ei toonud ka iseseisvusaeg mingit muudatust. 1236-st immatrikuleeritust, kes on võetud tabelis 6 esitatud analüüsi aluseks , alustas 385 oma õpinguid õigusteaduse, 188 arstiteaduse erialal. Järgnesid matemaatika-loodusteaduskond 157 ja majandusteaduse osakond 153 üliõpilasega. Juristide ja majandusteadlaste rohkust seletab muuseas asjaolu, et need olid praktiliselt ainsad erialad, kus sai õppida ilma ise pidevalt Tartus viibimata, s. t. tänapäeva mõistes kaugõppe vormis.

Samades teaduskondades on üldiselt kõige suurem ka lõpetanute protsent: õigusteaduskonna lõpetas 385 alustanust 247 ehk 64 %, usuteaduskonna 59-st 37 (63 %), arstiteaduskonna 188-st 110 (59 %). Ilmselt oli just nende erialade esindajatel juba ülikooli astudes kindel siht silme ees, sest mujal on see protsent alla 50.

1304-st vaadeldaval ajalõigul ülikoolis õppinust jõudsid varem või hiljem stuudiumi lõpetamiseni 815 seltsivenda, mõni isegi rohkem kui ühel erialal (põhjus, miks on lõpetamiste kogusumma veidi suurem kui 815). Neist lõpetasid õigusteaduse 335, arstiteaduse 138, majandusteaduse 90. Lõpetanute jagunemine erialade kaupa on toodud samas tabelis.

8. Seltsi liikmete poolt kaitstud teaduslikud kraadid.

1919-1944 Tartu Ülikoolis õppinud EÜS-i liikmetest jõudsid teaduslike kraadide (magister, kandidaat, litsentsiaat, doktor) kaitsmiseni kokku 151 meest. Neist 39 on vähemalt ühe kraadi kaitsnud Läänes (Saksamaal, Rootsis, Soomes, Kanadas jm.), 5 Nõukogude Liidu kõrgkoolide või teadusasutuste juures.

Kraadide jagunemine erialati on näidatud tabelis 7. Eesti Vabariigi aegne magistrikraad on ühtluse huvides võrdsustatud Nõukogude-aegse kandidaadikraadiga.

Et arstiteaduse ning tehnika- ja inseneriteaduste alal on doktoreid tunduvalt rohkem kui madalamate kraadide omanikke, seletub sellega, et Eesti Vabariigis neil aladel magistrikraade välja ei antud (arstiteaduses oli doktori teaduslik kraad ainus; tehnika alal puudus Eestis eraldi kraad üldse, tabelis mainitud doktoritööd on kaitstud Saksamaal või Rootsis). Seepärast on arstiteaduse ja tehnika alal esimeses tulbas loetletud üksnes Nõukogude ajal omistatud kandidaadikraadid.

EÜS-i liikmete poolt kaitstud litsentsiaadikraade, mida antakse välja Rootsis ja Soomes, ei ole magistri- (kandidaadi-) ja doktorikraadide süsteemi sobitatud. Litsentsiaate on olnud filosoofia alal 7, arstiteaduse alal 2, tehnikateaduse ja agronoomia alal kummalgi 1.

Tabel 7

Eriala Magistreid (kandidaate) Doktoreid

Arstiteadus 9 25

Õigusteadus 14 8

Usuteadus 13 2

Filosoofiateaduskonna ained 24 17 Loodusteadused 30 12

Tehnika- ja inseneriteadused 1 4

Majandusteadus 4 2

Agronoomia 12 6

Metsateadus 4 2

Rohuteadus 5 1

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII

Discussion

No comments yet.

Post a Comment