//
hetkel sirvid...

Andrei Hvostov

Andrei Hvostov: Eesti naine

Kui president Lennart Meri kutsus eelmisel aastal Kadrioru Kunstimuuseumi kokku kõik need inimesed, kes olid olnud kuidagimoodi seotud Presidendi Akadeemilise Nõukogu tööga, siis kujunes see kokkutulek ehmatavalt maskuliinseks.

Ma istusin eespoolt lugedes kuuendas reas ja kõik, keda ma enda kõrval ja endast eespool nägin – president, tema kaaskond, Akadeemiline Nõukogu, keelpillikvarteti muusikud – olid mehed. Mul tekkis õõvastav tunne, et toimumas on kas Lateraani kirikukogu või vabamüürlaste loozhi koosolek või midagi muud sellist, kuhu naistel on sissepääs keelatud. Kunstimuuseumi saalis oli muidugi naisi, aga kui rääkida ürituse raskuskeskmest – see tähendab Akadeemilisest Nõukogust – siis oli see ikkagi sajaprotsendiliselt meeste üritus.

Ometigi oli üks naine maskuliinsetes esiridades näha. Aga sellel naisel oli eriline staatus – ta ei istunud vaid seisis, tal oli ainsana käes telefon. Võis aru saada, et tegemist oli ürituse organiseerijaga, kes jälgis, et kõik sujuks nii nagu plaanitud.

Konverentsi “Eestluse elujõud” sõnavõtjate nimekiri on samuti maskuliinne. Algses kavas oli ühe naise nimi kahekümne mehe hulgas, aga see naine loobus esinemisest. Ma tõesti ei tea, milles on asi. Kas naistel pole midagi rääkida eestlusest ja selle elujõust või ei paku nende arvamus ühiskondlikku huvi?

Konverentsi kava allservas on siiski kahe naise nimed. Kuna nende poole tohtis pöörduda lisateabe saamiseks, järeldan ma, et tegemist on konverentsi organiseerijatega.

Tundub, et ürituste läbiviimisel on tööjaotus selline, kus mehed räägivad ja naised hoolitsevad selle eest, et rääkivatel meestel oleks katus pea kohal ning silmad täis sära.

Selle tõdemusega võikski lõpetada jutud naiste ja meeste võrdsusest Eesti Vabariigis.

Tegelikult pole minul kui mehel selle tööjaotuse vastu midagi ja mul on aeg-ajalt tunne, et ka naised oleks sellega põhimõtteliselt nõus, aga seda vaid ühel tingimusel – siis kui rääkimiseks kokku tulnud mehed ei unustaks naiste huvi, pühendades rohkem tähelepanu tasandile, mida nimetatakse rohujuuretasandiks.

Esinesin eelmisel aastal ettepanekuga kompenseerida need ohvrid, mis naine kannab seoses laste kasvatamisega. Tegin ettepaneku, et valimiste päeval laseks naine valimiskasti ühe sedeli enda eest ja ühe sedeli iga oma lapse eest, kes on alla 18-aastane. Oletasin, et valimisseaduse selline muudatus võiks anda paljudele naistele lisaargumendi esimese, teise või kolmanda lapse sünnitamiseks.

Ma tegin selle vea, et seostasin kogu ettepaneku vajadusega tõsta iivet. Viga oli see sellepärast, et nii muutus naine vahendiks mingi kõrgema eesmärgi saavutamisel. Kõrgem eesmärk oleks siin eesti rahva edasipüsimine ja naine oleks vahend selle eesmärgi saavutamisel.

Naine ei ole vahend, sest pole olemas kõrgemaid eesmärke väljaspool naist.

Eestlus nagu iga teine rahvuslus on religioon. Friedrich Nietzsche ennekuulmatu jultumus teatada Jumala surmast, kaotab teravuse, kui arvestada seda, et 1890.aastal, kui Nietzsche ütlus jõudis esimest korda maailmani, oli sündinud uus jumal – see uus jumal oli Rahvus.

Rahvuslusel on kõik religioonile omased tunnused – on suur eesmärk, mis võrreldav tuhandeaastase rahuriigi saavutamisega – Eesti Vabariigi loomine näiteks; on pühakirjad – Jakobsoni isamaalised kõned ja Hurda üleskutsed, on oma prohvetid – nagu Kristajan Jaak Peterson või Juhan Liiv; on ketserid – nagu Ado Grenzstein; on äraandjad juudad – meie ajaloos need tegelased, kes täitsid Zhdanovi juhtnööre; on Taavetid, kes võitsid Koljati – Julius Kuperjanov või Harald Nugiseks.

Rahvuslusel kui moodsal religioonil on veel üks ühine omadus Aabrahamist alguse saanud suurte maailmausunditega – judaismis, kristluses ja islamis on preestriteks või jumalasõna seletajateks mehed ja nii ka rahvusluses. Ka selle religiooni prohvetiteks ja preestriteks on reeglina mehed.

Rahvusluse kriis tänases läänemaailmas on sarnane religiooni allakäigule, mis ei jäta selle jüngreid ükskõikseks ja nii nagu see oli kristlusega, nii püüavad ka rahvusluse usutunnistust järgivad inimesed leida vahendit, mis aitaks sellest usukriisist üle saada.

Ettepanek valimisseaduse muutmiseks sel moel, et naised saaks õiguse esindada alaealisi lapsi poliitiliselt, tähendaks matriarhaadi kehtestumist Eesti Vabariigis.

Ettepaneku eesmärgiks ei ole saavutada naistest koosnev Riigikogu ja Vabariigi valitsus. Poliitilises elus tegevate naiste ja meeste suhe ei pruugi üldse muutuda. Küll aga muutub kogu poliitika naistekeskseks, ehk otsesõnu – mehed jäävad rääkima nagu ikka, aga selle vahega, et teema annavad naised.

Iibest ja selle tõstmisest on räägitud igasuguseid rumalusi. Ühes suures ajalehes tõsteti päeva lauseks ütlus, et ainult totalitaarsed rezhiimid saavad sundida naist sünnitama. See on vale. Sakslaste iive langes drastiliselt just Hitleri valitsemise ajal, seda hoolimata emaks olemise kultusest natsi-Saksamaal. Kui Konrad Adenauer, teatas pärast sõda, et ta ei kavatse mingit erilist perepoliitikat ajada, sest “naised sünnitavad nagunii”, siis oli see suur eksitus kasvõi 30-te aastate Saksamaad arvesse võttes.

Pole mingit jõudu, mis paneks naised sünnitama. Ja see ei saagi olla eesmärk omaette. Eesmärk võiks olla see, et naised tunneks end Eesti Vabariigis priviligeeritud inimestena. Ja siis, võibolla, hakkab meil ka rohkem lapsi sündima.

Eesti ajalugu saab alguse kolmeteistkümnenda sajandi vabadusvõitlusest. Läänemere idarannikule suunatud ristisõja tähendust Euroopa ajaloos on tagantjärele raske hinnata. Kindlasti oli see kaalukas sündmus, ent kui suurel määral mõjutas see sündmus teiste rahvaste ajalugu?

Euroopale ja küllap kogu maailmale oli murranguline üks teine ristisõda, mis kuulutati välja samal aastal kui algas ristisõda eestlaste vastu.

Jutt on albilaste sõdadest, mis olid suunatud Lõuna-Prantsusmaal jõudu kogunud katarite usu vastu. Katareid on nimetatud ristiusu ketserlikuks lahuks, aga pigem oli see täiesti erinev usk kristlusest. Albilaste usuõpetus sisaldas olulisel määral femiinset elementi ja mis puutub katarite kiriku korraldust, siis seal olid naised koguduse juhtideks samadel alustel meestega.

Lõuna-Prantsusmaa usuelu edasine laienemine võinuks tuua pöörde kogu maailma ajaloos, sest albilaste usk ei olnud meestekeskne nagu seda oli (ja on) judaism, kristlus või islam. Võib öelda, et Lõuna-Prantsusmaal oli tekkimas täiesti uus tsivilisatsioon. Albilaste hävitamine ristisõjas tähendas seda, et Euroopa üks arengustsenaariume kriipsutati läbi.

Minu ettepanek anda naistele Eesti Vabariigis erakordselt suur võim tähendaks tagasipöördumist teele, mis katkestati vägivaldselt 13.sajandi Lõuna-Prantsusmaal.

Sõnapaari EESTLUSE ELUJÕUD võiks lahutada kaheks eraldiseisvaks mõisteks, mille eest vastutamine on sugude vahel jaotatud nii, et EESTLUSE allikaks on mehed, aga ELUJÕU allikaks on naised.

Kui ehitada selle allika ümber tempel või istutada püha hiis, küll see siis hakkab pulbitsema.

Sõnavõtt konverentsil “Eestluse elujõud” Tallinnas, 24.01.2002.a., Isamaaliidu veebileht

Discussion

No comments yet.

Post a Comment