//
hetkel sirvid...

Andrei Hvostov

Andrei Hvostov: Eesti riigi olemise mõttest

Probleemide lahendamisel on üheks võimalikuks teeks nende mahavaikimine – kui te olete mingit ebameeldivat asja järjekindlalt ignoreerinud, lakkab see lõpuks olemast aktuaalne. Just seda taktikat kasutatakse Eestis elavate venelaste probleemi “lahendamisel”. Jutumärke kasutan siin sellepärast, et erinevalt üksiku inimese elutarkusest, mis õpetab ebameeldivatest nähtustest mööda vaatama, on see elutarkus vaevalt kohaldatav ühiskondlikus elus.

Minu kirjutis on inspireeritud sügavast murest rahvuse edasise kestmise pärast. Raske on siin olla optimist, ja mina pole ainus, kes seda tunnistab. Teoloog Toomas Paul kirjutab oma monograafias “Eesti piiblitõlke ajalugu” (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr.72, Tallinn 1999) muu hulgas perspektiivituse tundest, mis haarab meie teolooge humanitaarhariduse tuleviku hindamisel: kuigi Eesti Piibliseltsile on pakutud alates 1996-st aastast võimalust saata üks piiblitõlkija end Hollandisse täiendama, ei suudetud veel 1999 aasta kevadeks sellist leida (lk.538). Tean sarnaseid juhtumeid paljudelt teisteltki erialadelt – eestlastele pakutakse haruldasi võimalusi enesetäiendamiseks, kuid meie ei kasuta pakkumist, sest vastavat inimest pole kusagilt võtta. Kõik, kes midagi suudavad, on juba rakkesse pandud ja seda sellise koormusega, mis võib ületada tavalise “lääne inimese” töökoormuse mitmekordselt. Meil on inimesed otsakorral. Kuidas hoida inimeste arvu jätkuva vähenemise tingimusis rahvuskehamit täisväärtusliku elu juures? See on küsimus, millele peame kiiremas korras vastuse leidma.

Emakeelse ülikooli aastapäeval peetud konverentsil “Rahvuskeel globaliseeruvas teaduses” sõnastasin ma Eesti riigi olemise kaks võimalikku põhjust järgmiselt: esiteks, ta on loodud selleks, et siin elav rahvus ehk eestlased saaks viljelda eesti kultuuri ning arendada rahvusteadust; teiseks, ta on loodud selleks, et siin elav rahvas saavutaks võimalikult kiiresti võimalikult kõrge materiaalse heaolu (muutuda igavaks Skandinaavia riigiks).

Ehkki vastandumine “rahvuskultuur versus majanduslik heaolu” tekitab ilmselt paljudes protestitunde, on minu teesi kohaselt võimatu mõlemat korraga saavutada. Protestitunne tekib sellega, et meile on omane pidada neid asju pigem kokkukuuluvateks kui vastandlikeks, sest kes meist poleks õppinud või lugenud, et 19.sajandi rahvusliku ärkamise pärmiks oli talude päriseksostmine ja siit alguse saanud majanduslik kindlustunne? Rahvuslik ärkamine seondubki paremal järjel olnud Lõuna–Eesti talupoegadega. Ma ei taha kasutada alatut võtet, võrreldes eestlaste ärkamisaja müüti Karl Marxi õpetusega baasist ja pealisehitusest, tahan vaid öelda, et linakasvatusest saadud tulu, raudteede ehitamine, linnastumine ja muud majandusliku edasimineku avaldused ei olnud rahvusliku ärkamise vallandajateks iseenesest. Esiteks kasvõi sellepärast, et 19.sajand näitas, kuidas majandusliku heaolu saavutamine andis paljudel juhtudel tagajärjeks “vale” ehk “võõra” identiteedi tekke. Garlieb Merkelile kirjutas juba 1828.aastal üks tema korrespondente, et paar tuhat rubla kogunud eestlase palavaimaks sooviks on riietada oma laps saksa moodi, panna ta saksa kooli, muuta ta ülepea sakslaseks (zum Deutschen ummodeln). Hüppega turumajandusse, mis toimus Läänemere provintsides 1848 – 1860 aastate vahel, kaasnes eestlaste ja lätlaste tulv linnadesse, see omakorda tähendas keskklassi ehk uusrikaste teket põliselanike hulgas ja selle tulemuseks oli germaniseerumise jätkuv süvenemine: uusrikkale oli jõudmine sakslaste hulka staatuse märgiks.

Hilisema puhul oli samuti rahvustunde ähmastumine ning majanduslik heaolu kausaalselt seotud, ehkki venestamise mehhanism töötas vice versa. Näiteks 1934. aasta Eesti Entsüklopeedia kirjutab Ado Grenzsteini kohta järgmist: “Endisi rahvuslikke püüdeid nimetas A. Grenzstein nüüd ekslikeks ja püüdis eesti rahvale meeldivaks teha venestamist, tõotades rahvale äraandmise eest vene haridust ja ainelist kasu”. Eestlane A. Grenzstein, kes oli oma noores põlves onud germanofiil, läks venestajate leeri usuga, et sulandumine venekeelse-õigeuskliku maailmaga avab protestantliku tõhususega töötavatele eestlastele enneolematult avarad võimalused teha Vene impeeriumis karjääri ning saavutada majanduslik küllus.

Kui ma alustasin oma kirjatööd teesist, et rahvuskultuur resp. rahvuslus ei pruugi olla kooskõlas majandusliku huviga, ja tegin põgusa ajaloolise õiendi selle vastandumise seletamiseks, siis ma ei pidanud tänase Eesti puhul silmas kunagist saksastumise või venestumise ohtu (räääkides kohalikest venelastest võiks muidugi mainida nende eestistumist materiaalse huvi ajel). Veel vähem tahtsin ma seoses tänase Eestiga väita seda, et meie majanduslikuks huviks on vene transiidi vahendamine hakates siis kurtma selle üle, kuidas eesti jonn ummistab Venemaalt tuleva transiiditoru.

Pigem võiks rääkida sellest, et rahvusriigi põhimõtetesse klammerdumine peletab Eestist eemale hallollust. Lisaks kunagise siseministri Jüri Mõisa murele, et meie immigratsiooniseadused ei lase sisse tuua vajalikke spetsialiste, soosib meie omariiklik korraldus baltivene ajupotentsiaali haihtumist laia maailma. Jutt on inimestest, kelle olemise teeb Eestis ebamugavaks ähmane staatus (välismaalane omaenda kodumaal) ning tundes end siin ebasoovituna, eelistavad nad minna maadesse, kus nende staatus on üheselt määratletud – nad on vähimagi kahtluseta välismaalased, kuid tänu vaimsetele võimetele on nad sellest hoolimata ühiskonnas aktsepteeritud ja soovitud isikuteks (tean näiteks Tartu ülikoolis õppinud noort venelast, kes töötab Stockholmis gümnaasiumiõpetajana, ja seda ajal, kui Eestis on temasugustest inimestest karjuv puudus).

Teesiga “rahvuslus vs. majandus” tahan ma väita seda, et klammerdumine rahvuslusse välistab majandusliku hüppe juba eos. Ma ei pea silmas Eesti suutmatust tõsta oma rahvuslikku koguprodukti aastas 3–5 protsenti teatud aja kestel – milles polekski midagi erilist, – ma pean silmas seda, et suure tõenäosusega jääb teostamata Eesti ühiskonna hüpe kvalitatiivselt uude olekusse ehk postindustriaalsesse ühiskonda, või olles täpsem, hüpe takerdub kusagile poole peale, mis tähendab seda, et me saame tunda vaid uue aja saabumise valusid, jõudmata kunagi selle rõõmudeni.

Mõttekäigu seletamiseks toetun Francis Fukuyama raamatule The Great Disruption: human nature and the reconstitution of social order (New York, Free Press, 1999), milles autor väidab, et Läänes täheldatakse üleminekul postindustriaalsesse ühiskonda kahte tendentsi: esiteks, inimesed kalduvad üha vähem usaldama institutsioone, mis seostuvad võimuga (nagu politsei, sõjavägi, kirik), ja teiseks, inimesed tunnistavad, et nad kalduvad üha kergemini ebaeetilistele tegudele, mis tähendab ka nende endi usaldusväärsuse vähenemist.

Lääne tsivilisatsiooni kummitab sotsiaalse kapitali (social capital) haihtumise oht, mille märkideks on kuritegevuse kasvu, perekonna purunemine, sündivuse langus. Need märgid viitavad modernismiajastu väärtusnormide ning ühiskondlike kokkulepete erosioonile.

F. Fukuyama arvates on selline olukord inimesele vastuvõetamatu. Ta kirjutab: “normide puudumine, É. Durkheimi määratluses anoomia, on meile ülimalt ebamugav ja me hakkame püüdlema uute seaduste poole, et asendada nendega hääbuvaid.” (lk. 137). F. Fukuyama väidab, et inimese bioloogiliseks vajaduseks on elada reeglitega korrastatud maailmas. Inimese evolutsioon soosis ühiselt tegutsevaid isendeid (inimese ja ülejäänud loomade üheks erinevuseks on see, et inimlapsed jäävad oma vanematest sõltuma mitu korda pikema aja kestel kui teiste loomade kutsikad, mistõttu inimlapse vanemad on sunnitud märksa enam koopereeruma kui ülejäänud loomad). Fukuyama arvates on ühise tegutsemise ehk sotsiaalsuse aluseks vastastikune altruism (reciprocal altruism); vastastikus tähendab seda, et head tehakse tulevase vastuteene ootuses.

Max Weberist erineb F. Fukuyama selles, et kui M. Weberi arvates sunnib inimesi korralikult ja healoomuliselt käituma religioosne käsk, siis F. Fukuyama arvates sunnivad inimest selleks geenid – evolutsioon sõelus välja isendid, kes suudavad üheskoos tegutseda, ja kuna selle võime aluseks on altruism, siis on taoline tung homo sapiensi liigiomaduseks.

Sotsiaalse kapitali pidev taastootmine tuleneb F. Fukuyama arvates inimese bioloogilisest olemusest – kui üleminek postindustriaalsesse ühiskonda põhjustab vanade käitumisnormide erosiooni, siis loob inimene tahes-tahtmata uued normid, et avada sel moel ühiseks tegutsemiseks usalduse uued allikad.

F. Fukuyama arvab, et infoühiskonna hälliks ja peamiseks tõukejõuks oleva Silicon Valley fenomeni ei seleta niivõrd uute teadmiste akumulatsioon Kalifornia selles piirkonnas kui uute inimsuhte teke seal. F. Fukuyama kasutab siin mõistet network, andes sellele järgmise seletuse: Kui vaadata network´i mitte kui formaalse organisatsiooni tüüpi vaid kui sotsiaalset kapitali, saame märksa paremini aimu, millel põhineb network´i majanduslik talitus. Sellelt vaatenurgalt on network usaldusel põhinev suhe: network on indiviidide kogum, keda ühendavad informaalsed väärtusnormid, mis ulatuvad üle tavaliste turusuhete. (lk. 199).

Postindustriaalse ühiskonnani jõudmiseks peab kogu ühiskond ehk riik olema üks suur network. Postindustriaalsesse ühiskonda viiv tee tähendab uut moraali ja uusi käitumisnorme, siis sellise oletusega peabki vaatlema tänast Eestit.

Eelmisel aastal enam arutletud üleskutseks oli vabariigi presidendi sõnastatud “Eestile oma “Nokia””. Järgnev arutlus jooksis liiva sellepärast, et presidendi sõnu mõisteti üleskutsena mingi kindla toote, majandusharu või loodusliku ressursi leidmiseks. Ometigi on ainult Eestile omase toote/tegevuse leidmine, mida ma võrdlen uue rehielamu ning järelküpsenud teravilja tehnoloogia leiutamisega, on siiski kõigest teisene samm, mille saavutamiseks peab muutuma ühiskondlik olemine ise. Näiteks eelmine murrang – industriaalse ajastu saavutamine, – tähendas selliseid kardinaalseid muutust inimestevahelistes suhetes nagu suurpere lagunemine, elukoha lahutamine töökohast, naiste väljatõrjumine tootmisest, massiline haridus.

Oletame, et oma “Nokia” leidmiseks peab meie riik ja ühiskond muutuma millekski selliseks nagu Silicon Valley Kalifornias, mis ei tähenda vaid ja “kõigest” kõrgtehnoloogilise taseme saavutamist, vaid ennekõike kõrgetasemelisi inimsuhteid, mille all tuleb mõista vastastikuse usalduse järsku suurenemist.

Ja siit ma jõuangi järgmise teesini – Eesti ühiskonnas leidub usaldust veelgi vähem kui ülejäänud läänemaailmas, sest “suure katkestuse” kõrval mõjutavad meid ka kohalikud usaldamatuse allikad: Eesti elanikkond jaguneb suhtes 60:40 kaheks rahvus – või keelerühmaks, kelle omavahelist läbikäimist ei saa iseloomustada kuidagi teistmoodi kui neurootiliseks: eestlased kahtlustavad vene vähemust ebalojaalsuses Eesti riiki ja eesti rahvuslikesse pühadustesse, venelased kahtlustavad eesti enamust soovis hävitada venekeelse elanikkonna eksistentsiaalne alus.

Eesti ühiskond on täidetud totaalse umbusuga, mis läheb mõningatel juhtudel üle vihkamiseks. Uute inimsuhete loomise asemel toimub vanade suhete taastootmine.

Eesti tulevikule mõeldes on esimeseks küsimuseks, mida me õigupoolest oma riigilt tahame? Sellele lähedane küsimus kõlaks nii: milline meie riik peaks üldse olema? Kas me lähtume ideaalist või reaalsusest?

Meie senine etteantus sunnib ihalema “vana Eesti” ehk ideaalse Eesti täielikku taastamist. Ent see on vastuolus kogu meie loogilise mõtte traditsiooniga, panta rhei tähendab mitte ainult kõige muutumist vaid ka seda, et aja kulg on ühesuunaline. Ka siis, kui ajalooratast veeretatati viiekümne aasta kestel meile vastumeelses suunas, pole seda ratast võimalik praegu tagurpidi käima panna. Öelgu meie õiglustunne mida tahes, aga juhtunu on pöördumatu ka siis, kui demiurgideks olid Stalin või Hitler: nii nagu olid määratud nurjumisele Saksamaa sõjajärgse põlvkonna naiivne katse taastada juudi kogukond Saksamaal, tehes olematuks natside kunagine roim, nii oli algusest peale määratud nurjumisele ka Eesti demograafiline taastamine sõjaeelsel kujul – panna migratsioonipumbad tagurpidi tööle ning muuta sellega olematuks viiskümmend aastat kommunistlikku võimu. Iseseisvuse taastamisele eelnenud ajal tuletati vastaspoolele pidevalt meelde ajaloo ühesuunalist kulgu, osutades nõukogude korra jäädavale lahkumisele ajaloo areenilt, ning üritati samas ajaloo ratast vabariigi täieliku restitutsiooni nimel siiski tagasi pöörata. Kui see oli mõistlik (ehkki mitte mõistuslik) kaheksakümnendate lõpu ärkamisajal, siis üheksakümnendate keskel alanud reaalpoliitikaga see loosung enam ei sobi.

Nõukogude korra demograafilise pärandi tunnistamist takistav psühholoogiline barjäär tundub ületamatult kõrgena vaid selle tõttu, et me vaatame seda valest perspektiivist. Esitan veel ühe teesi: nii nagu üksikud inimesed väärivad oma saatust, nii väärivad seda ka terved rahvad – tunnistagem, et Eestit nuheldakse 1939. aasta allaandmise eest. Rahvus, kelle mütoloogias on juurdunud legend 1939. aasta allandmise vältimatusest, ei vääri teistsugust saatust. Kui allaandmine oli vältimatu, siis on ka selle tulemid vältimatud, ja see, kes tahab minna ajalooratta pööramisega loogilise lõpuni, peab möönma, et tulemite anulleerimisel tuleb olla konsekventne ka põhjuse enda suhtes. Sel juhul peaks maha pidama 1939. aastal teostamata jäänud sõja, mis saaks tänase päeva seisuga olla ainult etniline puhastus à la Jugoslaavia.

Emotsioonide asemel küsigem endalt taas, mida me tahame oma riigilt, millisel eesmärgil me ta lõime ja kas need kunagised eesmärgid pole muutunud utoopiaks, vajades asendamist kaine kaalutluse ja külma pragmatismiga?

Ma arvan, et igal Eesti haritlasel on selles osas võimalik teha oma ettepanekuid vastavalt loomulikele huvidele ja õpitud erialale. Mina olen teinud ettepaneku Eesti ajaloo ümberkirjutamiseks, millega antakse 60:40 ühiskonna uuele põlvele ühendav ajaloomüüt. Nagu ma eelnevalt rõhutasin, on 60:40 ühiskonna teke Eesti pinnal ajalooliselt pöördumatu tõsiasi. Olgu vanema põlve esindajatele, eriti aga kunagistele represseeritutele, selle tunnistamine nii ebameeldiv kui tahes, kuid on saabunud aeg öelda, et Eesti riigi taasloomise eesmärgiks ei saa (enam) pidada ajaloolise ebaõigluse heastamist või nõukogude võimu läbi kannatanute haavade leevendamist. Tänase seisuga on Eesti riigi ainsaks olemise mõtteks tema suurem efektiivsus ning paindlikus, tema kodanikulähedus ja inimsõbralikkus, tema kõrgem kvaliteet võrreldes selle riigiga, mille koosseisus oli Eesti aastatel 1710-1918 ja 1940-1991. Ma arvan, et Eesti riigi raison d´être on võimalikult paljude Eestis elavate inimeste heaolu ning hingerahu tagamine, olenemata nende inimeste rahvusest, usulisest kuuluvusest või ajaloolistest müütidest, mida nad kummardavad; ma arvan, et Eesti riigi raison d´état on kasvatada üles uus põlvkond, kelle hoiakuid ja käitumist ei mõjuta eelnevate põlvkondade neuroos.

Ma olen kindel, et selle saavutamiseks peab kirjutama uue ajaloo, mis aitaks leevendada eesti ja vene noorte vahel tekkida võivaid pingeid ja mis aitaks leida vene noortel uue identiteeti, olgu see nimetatud siis kas balti-vene või euroopa-vene identiteediks.

Oma mõtte veelkordseks selgitamiseks tahan jagada ühte tähelepanekut meie vanema põlve lepitamise vallast ajaloo ümberkirjutamise abil. Me teame, kui suur lõhe on eesti leegionäride ja eesti laskurkorpuslaste vahel, nagu teame sedagi, et Eesti vastu suunatud propagandarünnakute tõrjumisel oleks parimaks vahendiks panna leegionärid ja laskurkorpuslased marssima ühte rivvi. Sellisel aktsioonil oleks olnud hindamatu väärtus. Paari aasta eest võis täheldada publikatsioone, mis kirjeldasid leegionäride ja laskurkorpuslaste sõjaaegseid suhteid hoopis uuel moel; väidetavasti olevat erinevatel pooltel sõdinud eesti mehed püüdnud teineteist säästa. Ma ei tea, kuivõrd tõesed on väited, nagu oleks leegionärid ja laskurkorpuslased tulistanud teineteisel üle pea, hoidudes rahvuskaaslaste verd valamast, või kui usutav on see, et nad võimaldanud teineteisel löögi alt väljumist ja takistuseta taganemist. Nende väidete tõesus pole siinkohal tähtis – oluline on see, et mingil hetkel hakati teadlikult lähendama leegionäre ja laskurkorpuslasi. See katse ilmselt ebaõnnestus (rakendati liiga väheseid jõude?), kuid õpetlik on see ometigi. Peamine on hägustada must-valge vastandumine, luues “eraldiseisva reaalsuse”. Mis siis, kui see peakski olema läbinisti väljamõeldis – see on poliitiliselt kasulik väljamõeldis. Nagu inimtegevuse paljudes muudes valdkondadeski, kehtib ka siin põhimõte “eesmärk pühitseb abinõu”.

Neid, kes söandavad rääkida ajaloo ümbervaatamisest, võidakse süüdistada väheses empaatias, ebateaduslikkuses ning rahvuslike põhimõtete reetmises. Ma möönan, et revisionistlikule teele minek võtab palju jõudu ning eeldab suurt tahet. Mingis mõttes tähendab see enesesalgamist, võibolla isegi oma varjust üle hüppamist.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment