//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Ekspress

Andrei Hvostov: Hääbuva rahvuse sõjapealikuid otsides

Miks ma käin aeg-ajalt Eesti sõjaväe õppustel? Argusest. Õppides Balkanil toimuvast, jõuab arusaamiseni, et mitmest halvast on kõige vähem halb kuulumine mõnda relvastatud grupeeringusse. Sest see annab võimaluse vähemalt vastu hakata ja väärikalt surra. Tark inimene otsib endale juba rahuajal sõjapealiku, kelle käskudele alludes jääb ta inimeseks sel ajal, kui enamik meist muutub põgenevateks loomadeks.

“Sõjapealik” kõlab barbaarselt, tuletades meelde Ivo Schenkenbergi jõuku. Kas me ei elagi tsiviilühiskonnas, mille kaitse on seadusega korraldatud; kas meie maal polegi Kaitseväge, kelle põhiseaduslikuks kohustuseks on vältida sõjapealike võimu teket? Ent seadused ei sõdi. Sõdivad mehed, aga mehed on Eestis välja suremas. Ja maades, mis on meile eeskujuks, on nad juba välja surnud.

Holland saatis 1995. aastal Bosniasse langevarjuritest (traditsiooniliselt iga armee eliit) koosnenud Dutchbati, mis pidi kaitsma Srebrenica julgeolekutsooni kogunenud neljakümmet tuhandet moslemit. Kui serblased võtsid sama aasta juulis Srebrenica vägivadselt enda kätte, ei osutanud hollandlased neile vähimatki vastupanu. Veelgi enam, tunnistajate väitel olevat hollandi sõdurid aidanud serblasi naiste ja laste eraldamisel meestest, kes hiljem mõrvati. Srebrenica vallutamise järel levis kogu maailmas foto, mis kujutab Dutcbati ülemat kolonel Ton Karremansi ja serbia kindralit Ratko Mladicit klaase kokku löömas.

Küsimus pole selles, kas hollandlased saanuks serblasi takistada (pigem ei, sest viimastel olid raskerelvad, sellal kui sinikiivrite relvastus piirdus käsitulirelvadega); küsimus on selles, miks hollandlased ei proovinudki serblasi takistada.

1995. aasta tragöödia on Hollandi ühiskonda muutnud. Sakslased on registreerinud hollandlaste tummaksjäämise isegi holokausti asjus: hollandlased ei esita sakslastele enam küsimust à la “miks leidus teie hulgas nii vähe julgeid, kes astunuks juutide kaitseks välja?”. Hollandlased teavad nüüd vastust omast käest.

Hollandlaste ratsionaalsus oli vastik ja põlastusväärne. Nad käitusid mõtlevate isastena, aga mitte mõtlemisvõimetute (?) meestena. Oleks kolonel Karremans teatanud Mladicile “ainult üle Dutchbati laiba!”, kas söandanuks serblased tappa esmalt nelisada hollandlast, et õiendada siis arved neljakümne tuhande moslemiga?

Miks ei käitunud hollandlased nagu mehed? Ühe võimalusena on pakutud, et hollandlaste alateadvuses on päris-vaenlasteks ikkagi moslemid, aga mitte õigeusklikud serblased. Ent nimetatakse ka teist põhjust. Üks Rotterdami ülikooli psühholoog, kes on spetsialiseerunud sõjaväelaste käitumisele, väitis Srebrenica tragöödiast kirjutanud saksa ajalehele Die Zeit: “Ühiskond nagu meie oma ei suudagi anda häid sõdureid. Võitlus pole meie kodanlikule kultuurile omane.” Sakslaste sõdimisvõime on olnud 20. sajandi kestel rahvusvahelise poliitika mõjutaja; ning sajandi teisel poolel mitte vähemal, vaid ehk isegi rohkemal määral: Stalin, kes tahtis saksa sõjamasina lõpikult lammutada, pakkus omal ajal nõukogude okupatsioonitsooni ühendamist ülejäänud Saksamaaga, soovides vastutasuks “kõigest” Saksamaa neutraalsust; ning vastupidi ­ USA ja tema liitlased olid 50. aastatel sunnitud Saksamaa enda hulka võtma paljalt sellepärast, et Wehrmacht’i unustamatu sõdimisvõime ei jätnud muid võimalusi. Hullud sakslased pidi igal juhul enda poole saama! Aga nüüd on see minevik, ka sakslased pole enam sõdurid. Mida, muuseas, kinnitavad ka seal stažeerinud eesti sõjaväelased.

Meeste väljasuremise seletust pole vaja kaugelt otsida: põhjus peitub heaoluühiskonnas endas. Zooloogiline näide ­ kunstlikus soojuses kasvanud metspardil võtab külm jalad ära temperatuuri juures, mis looduses kasvanud isendile mõjub vaid ergastavalt.

Miks käitub eesti mees allaandjana, kui Eesti ühiskond ometigi pole jõudnud heaolu seisundise? Kas allaandmismeeleolu tingib geneetiline pärand? (Eesti sõjaväelased kinnitavad, et vene soost sõdurid olevat paremad võitlejaomadused.) Mõned ütlevad, et eestlase veri ei lähe naljalt keema. Eestlane ongi selline tasakaalukas, kõlab rahvuslik eneseõigustus.

Ent see pole seletus, miks hoiavad enamharitud eesti noored mehed põhiseadusliku kohuse täitmisest kõrvale. Sest niihästi eduka kui ka “lüüasaanud” noorsoo enesehinnangus on üheks osavuse ja hakkamasaamise tunnuseks oskus sõjaväest eemale hoida. Ja keskealiste hoiak Eesti sõjaväe suhtes on lihtsalt tõrjuv või siis arusaamatust väljendav ­ esiteks olevat tegemist aja ning vahendite raiskamisega ja teiseks, kellele me oma nõrkuses mõtleme vastu hakata? (Sama ratsionalism, mis pani hollandlased serblastega klaase kokku lööma: tugevamatele pole mõtet vastu hakata.)

Erinevalt metspardist, kes muundub keskkonna vahetul mõjul, piisab inimesele juba heaolu ootusest või selle saavutamise imperatiivist endast.

Eesti ühiskonna suurimaks vastuoluks on rahvusluse ja patsifismi kattumine. Vastuolu tuleneb sellest, et rahvuslus on oma olemuselt sõjakas ideoloogia. On ainult kaks võimalust: püherdada hollandlaste moodi heaolus ja olla multikultuurne patsifist, või elada suures sõjalaagris ning olla rahvuslane. Nii, nagu on seda juudid, armeenlased, serblased või olid veel hiljaaegu Lõuna-Aafrika buurid (kõik loetletud evivad kaugelt üle keskmise sõdureid).

Kirglikud kõned rahvuse mehemeelest, mida peetakse kõhuvolti väristades, ei muutu jälgiks sellepärast, et kõnelejad satuvad vastuollu ligimese armastamise kahe tuhande aastase moraaliga või patustaks poliitilise korrektsuse vastu. Ei, kaugel sellest. Jälestust tekitab nende juttude irrutatus tegelikkusest. Sest apelleeritakse omadustele, mis iseloomustavad Teises maailmasõjas võidelnud ja/või end metsavendadena tõestanud vanemat põlvkonda. Rahvuse tulevik on seevastu hedonistlikult meelestatud; selle põlvkonna “mehemeele” avalduseks on oskus olla ohu kerkimise ajal seal, kus on kõige ohutum.

Ei ole meie hulgas spartalasi, kes suudaks heloodid maas ja vagusi hoida. Asso Kommer oli, aga tema kuulutati paariaks. Milline iroonia, meie ainus tõeliselt sõjakas rahvuslane eliminieeriti õigus(rahvus)riigi seadustega! Mõelgem sellele, et küsida, mida on väärt verbaalne agressiivsus, kui seda ei toeta valmisolek füüsiliseks vägivallaks? See on põlastusväärne.

Ja sellega jõuan ma taas sõjapealikute juurde. Heaolu nimel rabavad inimesed usuvad (tahavad uskuda) kahte asja: esiteks seda, et Eesti ei satu kunagi konflikti, ja teiseks seda, et kui satubki, siis saab see olema konventsionaalne konflikt. Selline comme il faut sõda, kus järgitakse Haagi konventsiooni, kus kõik relvastatud isikud on tähistatud riiklike sümbolitega, st on andnud ühele riigile truudusevande; kus kõrgemad staabid kontrollivad vägede tegevust, ühesõnaga ­ ei mingit Balkanit või nagu vanasti öeldi, “transvaali”.

Ma ei tea, miks, aga selline enesepetmine ulatub kõige kõrgema tasemeni välja. Ometigi on algusest peale olnud selge, et Eestis saab relvastatud konflikt toimuda ainult rahvusliku vaenu samaaegse plahvatamisega. Balkaniseerumine on meie pärisosaks. Ja Kaitsevägi? Balkaniseerumine käristab ka Kaitseväe. Eesti noorte meeste defitsiidi katmiseks võetakse Kaitseväkke teenima umbkeelseid kodanikke, kes moodustavad kõigist sõdureist kümnendiku ja mõnedes väeosades ligi poole (muuseas, seda just Viru pataljonis, mis on meil üks kolmest lahingväeosast!). Ehk otse öeldes, Kaitseväes õpetatakse välja ka vastaspoole tulevasi sõjapealikuid.

Miks ma käin Kaitseväe kordusõppustel? Si vis pacem, para bellum. See on nagu vaktsineerimine enne gripilaine saabumist.

Eesti Ekspressi lisa Areen 29.04.1999

Discussion

No comments yet.

Post a Comment