//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Andrei Hvostov: Lääne haritlaskonna kommunismimeelsuse psühholoogia

Aleksandr Solzhenitsõni kaheksakümnendal sünnipäeval näidati ühes vene telekanalis dokumentaalfilmi, kus väideti muu hulgas, et Prantsusmaa ning Itaalia kompartei kontoritest kanti pärast “GULAGi arhipelaagi” ilmumist välja korvitäite kaupa äravisatud parteipileteid.  Panin seda detaili teravdatult tähele, sest natuke aega enne seda olin kohtunud Saksamaal inimesega, kes uurib kommunistlikke kuritegusid, täpsemalt, tegeleb Stasi arhiivi korrastamise ja säilitamisega. Mees märkis, et algusaegadel oli nende ametkonnas käinud pikk arutelu, kuidas vältida pärast Teist maailmasõda tegutsenud denatsifitseerijate vigasid.

Tema märkus sundis mind küsima, kas pannes natsismi kommunismiga ühte patta, mida ta implitsiitselt ju tegi, ei satu ta kaaskodanike põlu alla. (Lääne)saksa haritlaskonna konsensusliku otsusega on natslikud kuriteod tunnistatud ometigi singulaarseks. Ma ei lootnud siirast vastust, kuid mees avanes – hiljem ta vihjas, et teatud asju võib idaeurooplastega märksa vabamalt arutada – tunnistades ausalt, et neile, kel puudub isiklik kommunismikogemus, on selle kuritegudest raske rääkida. Temasuguste tõeotsijate probleemid algavad sellest, et valgustuslikke raamatuid nagu Solzhenitsõni “GULAGi arhipelaag” või äsjailmunud “Kommunismi must raamat” oli ja on karjuvalt vähe. Mind on alati ärritanud sõgedad vaidlused kommunismi ja natsismi võrreldavuse ümber. Miks on lääne haritlaskond objektiivne vaid natsionaalsotsialismi suhtes, sellal kui kommunismi hindamisel ollakse varjamatult subjektiivsed? Kui natside kuritegusid nimetatakse õigusega programmilisteks, siis kommunistide omi kujutatakse doktriini iluveana. François Furet seisukoht, et marksismi muudab haritlaskonnale südamelähedaseks selle õpetuse intellektuaalsus,
seletab muidugi nii mõndagi. Marx kirjutas olulisemad asjad Hegelilt maha, aga Hegeli mõtteid on nauding lugeda ka nendel, keda marksistlikes sümpaatiates ei saa kuidagi kahtlustada (Francis Fukuyama kaitseb oma essees “The end of history and the last man” Hegelit jäägitult; näiteks Karl Popper ei mõistnud Fukuyama arvates Hegelit, kes väärib nimetust “one of the constitutive philosophers of modernity”, kuna ta luges tema teoseid “with his usual lack of insight”).
Kuid marksismi külgetõmbe seletamine intellektuaalsusega tekitab uue küsimuse: kas see tähendab seda, et haritlaskond võtab endale õiguse otsustada hea ning kurja üle, tõstes end seega üle-inimlikesse kõrgustesse? Milline pretensioon oleks lihtsalt naeruväärne; me teame, kui altid võivad haritlased olla käituma köögitüdruku kombel. Stasi arhiiviga tegeleva mehe väsinud märkus, et kommunistlike vangilaagrite olustikust pole kirjutatud midagi nii halastamatut nagu “Anne Franki päevik”, mõjus mulle ilmutuslikult. Kuna haritlased on tavalised inimesed, siis kehtib ütlus “parem üks kord näha, kui sada korda kuulda” täiel määral ka nende kohta. Lõpuks teab isegi iga esimese aasta tudeng, kes õpib massikommunikatsiooni, et kirjutatud tekst
mõjub veenvamalt suulisest tekstist ning foto kannab rohkem infot kui illustreerimata trükisõna.

Alustame geograafiast. Mauthausen, Dachau ja Buchenwald on Linzi, Müncheni ja Weimari eeslinnadeks, Sachsenhausen asub Berliinist pooletunnise sõidu kaugusel, Krakovist Auschwitzi on sama vähe maad. Mis tähendab, et kultuurist üleküllastunud linnasid võib müüa koonduslaagritega ühes turismipaketis. Inimene käib teatris ja muuseumides, loeb kultuuritegelaste marmorisse raiutud ja pronksi valatud nimesid, täheldab enda ümber heaoluühiskonna konventsioone – rõhutatud tähelepanu isiksusele, madalapõrandaliseks ehitatud liinibusse, korjandust näljahädalistele Aafrikas…, siis istub trammi ja sõidab koonduslaagrisse. Kui on olemas taevast põrgusse langemise
seisund, siis see on üks selliseid. Üleminek on nii järsk, et laagri väravate taga välja oksendatud lõunasöök, mis söödud heas restoranis (eraldi menüüga taimetoitlastele või koshertoidu sööjatele), pole isegi jõudnud seedima hakata. Vorkutasse, Salehardi, Norilski, Anadõri trammid ei sõida ega vii sinna kuuerealine Autobahn. Me ei saa Hüperboreas asunud vangilaagrite olemasolu empiiriliselt kontrollida, sest rännak sinna on tuhandete kilomeetrite pikkune. Kolõma jõgikonnas asunud Anadõri laagrid, kus hukkus kuni kaks miljonit inimest, asuvad “sealpoolsuses”; erinevalt siinsamas külje all reaalselt eksisteerivast Dachaust, mida võib iga kell vaadata, kombata,
nuusutada.

Natsionaalsotsialismi corpus delicti on täiuslik. SSi bürokraadid talletasid koonduslaagrite ülemate raportid, protokollid, nõupidamiste stenogrammid; SSi “pii-aa”-mehed pildistasid ja filmisid laagrites toimunut (jumal küll, mis eesmärgil!?); tagatipuks andis SS paljud surmavabrikud pealetungivatele liitlasvägedel üle kõige sellega, mis seal oli. Oletame, et ka Norilskis või Anadõris on kunagi ametkondlikuks tarvitamiseks midagi pildistatud või filmitud. Ehkki vaevalt. Ja kui ongi, siis läksid materjalid kindlasse kohta. Ja kui KGB keldrites oligi midagi, siis nüüdse FSB hoidlates vaevalt. NKVD-l ja tema järglastel oli dokumentide hävitamiseks aega enam kui piisavalt. Kui SSi arstide tehtud inimkatsetest on meil olemas lausa autentsed filmikaadrid, mida võime vaadata taluvuse piirini, siis mida teame NKVD arstidest? Täielik tühjus. Inimkatsetest üldse. Marssal Žukovi kohta väidetakse, et ta korraldanud Uraali sõjaväeringkonnas õppused tuumapommi kasutamisega, mille käigus jooksutati läbi tuumaseene kolm polku; tulevikusõja planeerijad tahtsid teada, kui kaua sõdurid pärast seda veel tegutseda suudavad (on hõlmatavad mõistega “elavjõud”). Kui kommunistid tegid niisuguseid asju Punaarmee sõduritega, siis mida võidi teha saksa ning jaapani sõjavangidega? Ent nii ei saa küsida. Kuna saksa sõjavangide sandistamisest pole tehtud fotosid ega filme, siis järelikult koheldi neid humaanselt. Erinevalt nõukogude sõjavangidest, kelle piinamist saksa laagrites on filmitud ja pildistatud. Tõsi küll, vangilangenute ning kojupöördunute nimekirjade võrdlemisel tehakse järeldus, et nõukogude laagrites oli saksa sõdurite suremus sõja ajal 60 – 70 protsenti ning pärast sõda 20 – 25 protsenti, kuid see ei tähenda midagi. Me ei tea, kuidas need mehed surid. Nad lihtsalt haihtusid.

Visuaalsus erakordsusena. “Kapital, distsipliini vana allikas, on jäänud nõrgaks. Me peame looma teistsuguse distsipliini, leidma distsipliini ja kokkukuuluvuse uue allika. Sundus paneb kodanlikud demokraadid ulguma ja halama, sest “vabaduse” ja “võrdsusega” vehklejad ei taipa, et kapitali vabadus on kuritegu töötava rahva vastu. Me oleme jõudnud seisukohale, et töökohustus ja tööliste ühendamine saavutatakse sunnimeetodite kõhklematu rakendamisega.” Vladimir Lenin, 1920. “Et meie rahvast aidata, peab vastast kohtlema karmilt. Hoolimata sellest, et mõnele neist tehakse viga, ning hoolimata sellest, et mõned hakkavad meid nimetama jõhkarditeks. Kui meie, natsionaalsotsialistid, jätame oma ajaloolise ülesande täitmata, sest olime liiga inimlikud, ei langetata meile ometigi leebemat otsust. Siis öeldakse: nad ei täitnud oma ülesannet ajaloo ees”. Reinhard Heydrich, 1935. Miks tahetakse uskuda, et natside üleskutsed halastamatusele olid
konsekventsed, kuid bolshevike omad ei olnud? Sest NSVLis tapetud 20 – 60 miljoni inimese “menetlemine” pole visualiseeritud, mistõttu on väga kerge uskuda, et Lenini ja tema võitluskaaslaste üleskutsed halastamatusele oli vaid metafoor, millele ei järgnenud praktilist
tegevust. Hitleri-Saksamaal hävitatud 6 miljoni inimese “menetlemine” seevastu on jäädvustatud. Mistõttu natside halastamatus pole jäänud metafoori tasandile, vaid on meie teadvuses julm tegelikkus. Ja selles mõttes on natside kuriteod kahtlemata singulaarsed.

Härrasrahva enesepõlgus. Ottomani impeeriumis sajandi algul korraldatud miljoni armeenlase mahatapmist on põhjalikult kirjeldatud: nottimise rutiin muudeti vaheldusrikkamaks ohvrite elava praadimise-nülgimisega ning konkursiga sellest, et leida parim moodus armeenlaste piinamiseks (teise koha vääriliseks tunnistati inimesele hõõguvate hobuseraudade allalöömine). Nii et siin pole tegemist lihtsalt miljoni armeenlase haihtumisega. Miks pole see genotsiid ainulaadne? Kas sellepärast, et seda ei viidud läbi industriaalselt nagu natslikku hävitusprogramm vaid käsitööna? See on seletus, ehkki mitte lõplik. Veretöö taga on türklased, kelle suhtes valitseb eurooplaste hulgas eelarvamus – türklastele olevatki selline käitumine omane (XVI – XVII sajandi maalikunstis kujutati Kolgata stseenides Kristuse piinajaid teadlikult kõvermõõkade ja turbanitega; kristliku maailma rajamaades nagu Austria levitati tahtlikult kuuldusi türklaste julmusest; ja seda kõike selleks, et elanikkond ei tõrguks maksmast maksusid, mis kehtestati Türgi-vastase sõja finantseerimiseks).

Kambodzhpunakhmeeride tapatalgud panevad meid samuti vaid õlgu kehitama. Aasia! Küllap sealkandis ongi kombeks riisipõldude väetamine laibaveega. Ja vene bolshevismi meetodid on visandatud nagu Lonkur Timuri või Ivan Julma käega. Mida muud venelastelt ja kirgiisidelt oodata võiski… Eurooplastega on asi kardinaalselt teisiti. Eurooplased mõtlesid välja humanismi, valgustuse, võimude lahususe, inimõigused, progressi idee… Ja siis, täiesti arusaamatul kombel, saabus XX sajandi esimesel poolel metsistumine, langemine türklaste ning venelaste tasemele. Surmavabrikute rajamine õhtumaise kultuuri pühapaikadesse tekitab meeletu dissonantsi ajas eelnenu ja ruumis kõrvalasunuga. Saadud shist pole Euroopa intellektuaalid toibunud tänase päevani. Seevastu inimeste tapmine kusagil Erzerumis, Anadõris või Mekongi kallastel sellist dissonantsi ei tekita.

Miks on lääne haritlaskonna kahepalgelisuse üle juurdlemine oluline? Muidugi on see kõigepealt enesetunde küsimus: haritlaskonna varjatud või ka varjamatu kommunismilembusega muutub üha raskemaks tunnistada enda kuuluvust samasse ringi. Kuid on ka teine ja olulisem põhjus: natslike kuritegude singulaarseks kuulutamine õhutab uue antisemiitluse tõusu, sest kahtlustamist, et juudid taotlevad kõrgema moraalse kohtumõistja monopoli, kasutades holokausti süümepiinasid kogu läänemaailma vaimseks terroriseerimiseks, võib täheldada üha rohkemal määral. Juhul kui ajaloolased, sotsioloogid ja politoloogid on lääne haritlaskonna
kahepalgelisuse seletamisel ammendunud, peaks selle fenomeniga tegelema psühholoogid, või arvestades sõgeduse ulatust, isegi psühhiaatrid.

Sirp, 15.01.1999.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment