//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Andrei Hvostov: Euro nagu issanda vits

Veel aasta tagasi valitses Euroopas ühisrahale ülemineku asjus pessimism. See ei avaldunud laiades rahvahulkades, vaid otsustajate tasandil. Ühisvääringule minek eeldas teatud majandus- ning rahandusnäitajate ühtlustamist, millist suutlikkust nõrgematelt riikidelt eriti ei oodatud. Räägiti tõemeeli, et ühisvääringu kõrgeid nõudeid suudavad täita vaid Holland, Saksamaa ning Austria. Seda, et ühisrahaga seotud riike on tänasel hetkel tervelt 11, tuleb pidada imeks. Mis tavakodanikku puutub, siis tema pole ühisraha probleemi veel teadvustanud (erandiks Belgia, mille rahvastiku kõrget euroteadlikkust seletab asend ning koht EL-i sees), sest kogu värk on liiga keeruline ning esialgu ka mitte eriti päevakohane. Hetk, kus ühisrahaga seotud riigi tavakodanik on euroga möödapääsmatult silmitsi, saabub alles kolme aasta pärast.

Aga see ei vähenda 1. jaanuaril juhtunu tähendust. Milline euro edasine saatus ka poleks, kirjutatakse ühisraha väljakuulutamise kuupäev tulevikuõpikutesse rasvase kirjaga. Projekti õnnestumine tähendaks ühte suurimat saavutust inimkonna ajaloos, selle ebaõnnestumine ühte suurimat läbikukkumist, mille võimalikele tagajärgedele on raske hirmuta mõelda.

1993. aastal jõustunud Maastrichti leppes visandati tulevaste Euroopa Ühendriikide kolm sammast. Esimeseks on ühisraha, teiseks ühine välispoliitika, kolmandaks ühine tegutsemine siseministeeriumide tasemel. Viimasega, mis peaks ometigi olema kergesti saavutatav, ei taha asjad edeneda, näiteks immigratsioonipoliitika ning viisavabaduse küsimustes, kus eelkõige Suurbritannia järgib oma traditsioonilisi hoiakuid. Mis puutub teist sammast ehk ühist välispoliitikat, siis selle saavutamine on kümneid kordi keerulisem.

Tõrked algavad juba vaidlusest, kes on Euroopas tähtsaim: Suurbritannia, Prantsusmaa või Saksamaa. Kuna need on rahvaarvult võrdsed ning majanduslikult võimsuselt ühes suurusjärgus, siis ei saa ükski suruda teistele peale oma traditsioone. Ja ses osas on paraku erinevused tohutud. Saksamaa huvid on Ida-Euroopas, Prantsusmaa omad Lääne- ning Põhja-Aafrikas, Suurbritannia huviks on üle maailma laiali olev Commonwealth. USA-ga on Suurbritannial suhted vennalikud, Saksamaal liitlaslikud, Prantsusmaal vaenulikud. Kahe esimese mureks on tagada USA jätkuv kohalolek Euroopas ning viimase huviks USA täielik väljasurumine siit.

Venemaaga on neil samuti erinev hoiak: Suurbritannia eirab Venemaad; Saksamaa peab temaga arvestama, Prantsusmaa tahab temaga arvestada. Läbi kogu külma sõja peeti Pariisis peamisteks vaenlasteks sakslasi ja ameeriklasi, sellal kui viimased koos inglastega pidasid peamiseks vaenlaseks siiski venelasi. Viimane Iraagi pommitamine näitas, et traditsioonid pole kusagile kadunud: kui britid toetasid ameeriklasi tegudega ning sakslased sõnadega, siis prantslased lõid kampa hoopis venelaste ja hiinlastega, kelle välispoliitilise käitumise ajendab vastandumine USA-le.

Kui tulla ühisraha juurde (millest London hoiab küll eemale, kuid Pariis ja Berliin on kõrvuni sees), siis peab siin nentima ületamatut vastuolu riikide välispoliitilise egoismiga. On kerge ette kujutada seda, et riikidel on erinev raha, kuid ühine välispoliitika, ent vastupidine – raha ühine, aga välispoliitika otse vastupidine – tundub lihtsalt võimatu. Sest raha ja (välis)poliitika on teineteisega võib-olla märkamatult, kuid seda kindlamalt seotud.

Euroraha sunnib Euroopa suurriike ületama neile omast egoismi. Euro on nagu issanda vits, mis sunnib erinevaid suurvõime tegema seda, milleks nad omast vabast tahtest poleks iial võimelised.

Eesti Päevaleht, 06.01.1999.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment