//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Andrei Hvostov: Kaitseliit ja kultuur üldse

Arnold Toynbee sedastas kusagil, et ühiskond pole üksikute inimeste kogusumma, ühiskond on inimestevaheliste suhete võrk. Toetudes selle sajandi suurimale briti ajaloolasele, võiks öelda, et ega riik samuti inimestest koosne. Riigi moodustavad teatud institutsioonid, kelle suhte tekitavadki võimu. Väitku Eesti põhiseadus rahvast kui kõrgemast riigivõimu kandjast mis ta tahab (muidugi, põhiseadus ongi rohkem deklaratsioon).

Sellel nädalal jätkus täie hooga Eesti Vabariigi juubeli tähistamine, sest just nüüd täitus paljude riigi institutsioonide sünnist 80 aastat. Ka Kaitseliidul.

Nimetatud sündmuse tähistamiseks on Sirbile kohane kirjutada kahel põhjusel: esiteks tähistas Kaitseliit (KL) oma juubelit 10. novembril teaduskonverentsiga (väidetavalt asuvad teadus ning KL erinevates universumites) ning teiseks – kes ütleb, et sõda ning kõik, mis sõjaga seotud, pole kultuuri valdkonda kuuluv nähtus? Kui keegi seda ütleb, siis pole ta süüvinud kultuuri käsitlevatesse teooriatesse. Pealegi on kogu militaarproblemaatika ülimalt huvitav teema kogu ühiskonnateaduse spektris.

Ühiskonnateadlaste hulgas kerkib aeg-ajalt küsimus, miks eri riikide armeed sõdivad erineva efektiivsusega. Kindlat vastust pole, ehkki aimatakse, et põhjuseks on kultuurierinevus (vt. näiteks Elizabeth Kieri artikkel “Culture and Military Doctrine” ajakirjas International Security, 19/4).

Omaette probleem on küsimus, kuivõrd on sõjaväe organisatsiooniline kultuur mõjutatud ühiskonnas valitsevatest hoiakutest. Probleem on viidav Weberi väitele, et samade funktsioonidega struktuurid muutuvad sarnaseks, hoolimata sellest, kui erinevad ka poleks ühiskonnad, kus tegutsevad nimetatud struktuurid. Kui see on nii, siis peaksid ka kõik maailma sõjaväed olema ühesugused.

Weberi väited on edukalt kummutatud (bürokraatiat vaatles ta ainult Euroopa näitel, mistõttu pilt muutus otsemaid Jaapani bürokraatia sissetoomisel). Tuletused armeede üheülbastumisest lükati ümber aga just Euroopa näidete varal. Kuid ümberlükkamine on ka kõik, mis saavutati. Selgus ise pole saabunud.

Kui rääkida ühiskonna ning sõjaväe suhtest ning vastastikustest mõjudest, peab leidma vastused järgmistele küsimustele:
1) millised struktuurid domineerivad selles ühiskonnas;
2) kuidas need struktuurid mõjutavad sõjalise jõu teket ning hoidmist;
3) millised suhted on sõjaväelastel ühiskonnaga;
4) kas need suhted muutuvad ajas, ja kui muutuvad, siis kuidas.

Selleks, et ennustada mingi konkreetse ühiskonna relvajõudude käitumist teatud olukordades, peab vastama järgmistele küsimustele:
1) millised suhted ning väärtushinnangud valitsevad sõjalise organisatsiooni sees (relvavendlus või klassivahed?);
2) millised on traditsioonid (väljakujunenud või kujunemisjärgus?);
3) milliseid omadusi hinnatakse ohvitseride korpuses (tehnokraatlik mentaliteet, husaarimentaliteet, rambomentaliteet?).

Kas me saame hinnata sõjaväe asendit Eesti ühiskonnas? Ilmselt mitte, sest
me ei tea, milline on meie ühiskond. Meie parteid on alles kujunemisjärgus, keskklassi olemasolu pannakse kahtluse alla, valitsevate kihtide hedonismi kõrval ei osata mingeid muid väärtusi-püüdlusi nimetada, haritlaskonna mõju on selgusetu ning haritlaskonna ideaalid hägustunud.
Eesti sõjaväe endaga on asi samuti ebaselge. Kui eesti kultuur on katkestuste kultuur (Hasso Krull mingite prantsuse mõtlejate eeskujul), siis eesti militaarkultuur seda enam. Eesti sõjaväe ajalugu koosneb katkestustest, sisemise arenguloogika meelevaldsest väänamisest, võõrastes mõjudes ulpimisest.

Pole meil isegi olnud ühtegi päris oma sõda. Kui Vabadussõja võitmises mängisid suurt rolli Briti laevastik ning Soome vabatahtlike abi, siis Narva ning Sinimägede episoodis tegutsesid jällegi Saksa relvajõud (näiteks soomlastel on ette tuua tervelt kolm sõda, mille kohta võib öelda, et need olid täielikult Soome armee “omalooming”).

Ainus puhtatõuline eesti üritus oli Teise maailmasõja lõpus tekkinud metsavendlus.

Võibolla see asjaolu mõjutabki eesti militaarkultuuri? Meie kujutluses on eesti sõdur ikka metsas tegutsev siss. On ju kummaline kujutleda, et eesti sõdur juhib tanki või tulistab haubitsast mitmekümne kilomeetri kaugusele.

Kui me lähtume sellest, et Eesti sõjajõud koosnevad Kaitseväest ehk regulaarsest sõjaväest ning Kaitseliidust ehk irregulaarsest maakaitseväest, muutub pilt veelgi omapärasemaks. KL on kohmakas, kuid samas väga stabiilne organisatsioon. KL on lõdvalt seotud, kuid samas raskesti tabatav ning haaramatu organisatsioon. KL on raskesti analüüsitav organisatsioon. KL on selline nähtus, mida isegi meie ise pole võimelised analüüsima. Rääkimata siis välismaalastest, kel puuduvad selleks vähimadki eeldused.

Kuna KL on vastasele suur küsimärk, siis muutub ta sellega õige ebameeldivaks nähtuseks. Ja sellega on KLi üks ülesandeid, võimaliku vastase eemalepeletamine, juba täidetud (eesti meedias aeg-ajalt ilmuvad olustikulised lood ja uudised kaitseliitlaste pöörasusest ning karutükkidest lisavad ähvardavat ilmet veelgi).

Tõsi küll, KLi prognoosimatus on suhteliselt ebameeldiv nähtus ka meile endile. Me ei tea, milliseid lootusi võib KLile panna. Kui ma kirjutasin eelnevalt eesti sõjalistest traditsioonidest ja militaarkultuurist, mille olemus jääb ikkagi kaunis ähmaseks, siis KLi traditsioonides pole kahtlust – nii kui püssirohuvingu tõuseb, nii hakkab üks vääramatu jõud kaitseliitlast metsa vedama. Ehkki siin peabki esitama küsimuse, mida on kaitseliitlasel metsas teha?

Metsavendluse seisukohalt on olukord drastiliselt muutunud:
1) nõukogude võimu ajal kolhoosikeskustesse koondatud ja seal aeglaselt välja surev eesti maaelanikkond ei saa partisane toetada;
2) sõdimine metsas annab okupatsiooniväele mugava võimaluse kordasaadetu varjamiseks maailma üldsuse eest, aga sõjaliste kuritegude avalikustamine on tänapäeval otsustava tähendusega;
3) metsas sõdimine tähendaks sõdimist oma elu eest, aga mitte “surmavaenlase vastu”.
Meie aga lähtume vanamoelisest eeldusest, et eesti mehed peaksid võitlema Eesti Vabariigi eest. Või me ei peaks sellest enam lähtuma?

Tänane päev sisendab siiski midagi muud – igaüks vaatab ise, kuidas ta tagab oma heaolu ning julgeoleku. Peaks eesti mees tõesti kunagi veel kord sõdima hakkama, siis kardetavasti ta sellest põhimõttest lähtubki. Nii et ta ei hakkagi sõdima või kui hakkab, siis kusagil sellises kohas, kus sellel puudub igasugune mõte? Näiteks mõnel soosaarel.

Ütleme, et ühiskond on inimsuhete võrk. Siis eesti ühiskond on katkutud suhete võrk. Sellisel juhul muutuvad ka riigi institutsioonid asjaks iseeneses. Kahjuks ka need militaarsed struktuurid, mida ühel või teisel põhjusel altkulmu põrnitsetakse, kuid mis samas on meile eluliselt vajalikud.

Nii et mine võtta kinni, kas KLiga edenevad meil asjad härgamisi või ei kuidagi.

Sirp, 13.11.1998.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment