//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Andrei Hvostov: Rahvuslik lüüasaamine või kaine mõistuse triumf

LÄHE. Rein Taagepera esitles 1972. aastal Metsaülikoolis Eesti iseolemise eesmärgid 30 aasta perspektiivis järgmises sõnastuses:
1) oleme olemas ja elame suhteliselt hästi;
2) oleme sillaks keset ühinenud Euroopa südalinna;
3) meil on oma osa rahvusvahelisi teadus- ja kultuurikeskusi;
4) oleme aktiivsed rahvusvaheliste hõõrete lahendamisel;
5) oleme tuntud väikerahvana, kes aitab teisi väikerahvaid;
6) meie taust on tunnustet osa maailmakultuuri taustast.

Mind huvitavad siinkohal punktid 2, 4 ja 5, sest nende täitumisel hakkab Eesti Vabariik paeluma ülejäänud maailma või siis vähemalt Euroopa Liitu. Nendest punktidest sõltub EV julgeolekupoliitiline seisund; nende täitumisest oleneb pikemas perspektiivis esimese punkti täitumine – oleme olemas ja elame suhteliselt hästi.

TEESID. Eestis esitatavale küsimusele, mis on meie riigi mõtteks, vastatakse valitsusele käesoleva aasta aprillis esitatud raamdokumendis “Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda”, et Eesti riigi eesmärk ja mõte on eesti kultuuriruumi säilitamine ja areng. Sellist riigi otstarbestamist võib vaidlustada väitega, et igasuguse riigi peamine mõte on tagada kõigile seal elavatele inimestele, ka mittekodanikele ja välismaalastele, eluks vajalik julgeolek.

(Rahvus)riigile omistatav sakraalne eesmärk ja rousseaulik idee riigist kui ühiskondlikust kokkuleppest ei välista teineteist siis, kui tegemist on a) üherahvuselise riigiga või b) mitmerahvuselise riigiga, kus kõik etnilised rühmad kasutavad võrdseid õigusi ja kannavad võrdseid kohustusi.

Tänane Eesti Vabariik ei vasta kummalegi eeldusele. Meie omariikluse eesmärgi mõtestamisel põrkuvad kaks kontseptsiooni: idee riigist kui ühe etnose kultuurianumast ja idee riigist kui kõigi seal elavate inimeste julgeolekuanumast.

Soovimata alustada vaidlust riigi peamise otstarbe üle, tahan vaid märkida, et riigi otstarve võib muutuda vastavalt oludele ja välismaailma survele. Rahu ning suhtelise heaolu tingimusis on riik kultuurianumaks; looduslike või inimeste põhjustatud katatroofide või siis epideemiate korral on aga riigi peamine otstarve aidata seal elavatel inimestel ellu jääda. Hiigelmeteoriidi langemisel Maale kaotavad Tartu ülikool või rahvusraamatukogu meie silmis oma tähtsuse; ainus, mis meid siis huvitama hakkab, on riigi viljasalv.

Tulles tagasi tänase eelapokalüptilise ühiskonna juurde, kus igaühel on esialgu võimalik pidada riigi esmaseks ülesandeks just seda, mida see inimene ise väärtustab, oletan siiski, et idee riigist kui kultuurianumast on omane eestlastele, idee riigist kui julgeolekuanumast aga eestivenelastele. (Viimane termin haarab endasse kõik vene keeles suhtlevad ja selles keeles õppivad inimesed, hoolimata võimalikust ukraina, valgevene või semiidi tagapõhjast. Ma arvan, et meie katsed kujutada nn. vene kogukonda multietnilisena on enesepettus või soovitu esitamine tegelikkusena. ENSVs venelastega assimileerunud vähemustele nende identiteedi tagasiandmine oleks Eesti Vabariigile küll kasulik, kuid ometigi pole see meile jõukohane. Lõpuks taandub kõik rahale, õigemini selle puudusele.)

Sageli esitatakse vastuväide, et Eestis elaval venekeelsel vähemusel ei saa olla kartust rahvusliku väljasuremise ees, või kui selline kartus ongi, siis on see põhjendamatu, sest ida pool Narva jõge laiub tohutu slaavi tagamaa. Sotsioloogid väidavad siiski, et eestivenelaste sidemed põlise kodumaaga on nõrgad ja see tendents süveneb (Venemaaga on suhteid ärihuvide pinnal eeskätt keskealiste põlvkonnal). Eestis elaval venelasel pole isikliku elu korraldamisel abi teadmisest, et ta kuulub 150miljonilise rahvuse hulka. Pigem vastupidi, see teadmine mõjub segavalt. Ja ohutunne oma etnilise kadumise pärast jääb. Võtame näiteks kartuse, et eestlastega integreerunud ja/või assimileerunud lapsed võõrduvad oma vanematest.

Eelnevast tuletan esimese teesi: eestlastel ja eestivenelastel on erinev arusaam Eesti riigi otstarbest ja mõttest.

Kumb eelnevalt esitatud riigi otstarbestamine võiks olla lähedasem Euroopa Liidule kui ülerahvuselisele ühendusele? Kuna tegemist on organisatsiooniga, mis on kutsutud tagama iga üksiku poliitilist julgeolekut ja majanduslikku heaolu, ning seda Euroopa ajaloos üksteisega konkureerinud ja võidelnud rahvuste (õigemini rahvustunnete) allasurumise hinnaga, siis tuletan siit teise teesi: ELi kontseptsioon riigi otstarbest sarnaneb pigem eestivenelaste arusaamaga.

Brüssel ei saa toetada eestlaste klammerdumist restitutsiooni ega EV järjepidevusse. Brüsseli ees on eestlased ja eestivenelased riigiõiguslike objektidena põhimõtteliselt üheväärtuslikud ja üheõiguslikud. Eestlaste usk sellesse, et Brüsselit on võimalik selles küsimuses ümber kasvatada või propagandistlikult mõjutada, on kas naiivsus või enesepettus.

ELi eluliseks huviks on konfliktide vältimine, sest konfliktide tagajärjeks on uued põgenikevood vanadesse ELi riikidesse. ELis ja OSCEs on väärtustatud konfliktide ärahoidmise oskus ja kogemus. Riikidel ja isikutel, kes oskavad vahendada konfliktipooli, lükates edasi või hoides ära tüli ägenemise, on rahvusvahelises “tööjaotuses” kindel koht ja kõrge staatus. Tulles Taagepera sõnastatud Eesti iseolemise eesmärkide juurde, vastab tänases maailmas kõrgelt hinnatud conflict-management Taagepera programmi neljandale punktile – olla aktiivne rahvusvaheliste hõõrete lahendamisel.

Kolmkümmend aastat pärast Taagepera sõnastatud programmi näeme, et tegelikult on EV muutunud ise ühe latentse konflikti pesaks. (Levitõestus, et tasakaalukas ja hüperborealises Eestis on välistatud Ulsteris, Moldaavias või Bosnias juhtunu kordumine, sarnaneb Vesuuvi lähistel elavate inimeste usuga, et nende tulemägi on millegi poolest täiesti erinev Etnast. Meie eluline huvi ei peaks olema tõestamine, et purset ei toimu kunagi, vaid pigem põhjuste väljaselgitamine, miks seda juba toimunud ei ole ja milliste tegurite lakkamisel muutub purse vältimatuks).

Rahvussuhete problemaatilisusel EVs on väljastpoolt vaadates selline kriisipotentsiaal, et meil soovitatakse sisse seada ombudsmani institutsioon. Seetõttu ei saa EV olla sillaks Ida ja Lääne vahel ega tegutseda rahvusvahelise ombudsmanina, sest vajab ise sillaehitajate ning vahendajate teeneid. Eesti ei saa esineda julgeolekueksportija rollis, sest on eventuaalne julgeolekuimportija.

Siit kolmas tees: eestlaste enesekesksus ehk EVs riiklikul tasandil väljendatud estotsentrism vähendab meie väljavaateid saada rahvusvahelises tööjaotuses sillaehitaja, vahendaja ning kriisiohjaja roll.

Estotsentrism tähendab siinkohal arusaama, et EV on riik, mis on eestlaste oma ning eestlaste jaoks – see riik ei ole eestivenelaste oma ega eestivenelaste jaoks. Aga see viib lõpuks sellele, et EV püsimine ja eesti rahvuse iseolemine võib muutuda meie lokaalseks huviks, omamata globaalset “mõtet” ja “eesmärki”.
EV estotsentrismi sisemaiseks tagajärjeks on usk omariikluse edasikestmise vältimatusse. Me ei karda oma riigi pärast, nii nagu me ei kahtle ka järgmises päikesetõusus.

Retoorika, mille kohaselt estotsentrismi ja sellest tuleneva rahvuspoliitika tingib kartus omariikluse pärast, on minu arvates kas ebasiiras või siis ehitatud vääradele eeldustele.

Mis on omariiklusele suuremaks ohuks, kas 120 000 (eesti sotsioloogide väitel siiski 85 000, kuid suurusjärk sellega ei muutu) Vene Föderatsiooni kodaniku olemasolu EVs või 120 000 (85 000) umbkeelse inimese vääristamine Eesti kodakondsusega? Eestikeelses elanikkonnas, kuigi mitte meie poliitilises ladvikus, arvatakse, et esimene mure – vene kodanike ülisuur hulk, pole üldse EV probleemiks. Teist võimalust ehk kodakondsuse nullvarianti, peetakse aga ohtlikuks nii eestikeelse elanikkonna kui EV poliitilise ladviku hulgas. Ometigi on ajaloos näiteid, mis viitavad sellele, et kahest halvast võib esimene evida suuremat ohupotentsiaali.

Olukord, kus peetakse loomulikuks ja vist ka soovitavaks teineteisega piiratult läbikäiva kahe kogukonna teket (arvestades Peeter Oleski märkust ühes TV-saates, kus tema kui Eesti põlisrahvuse esindaja keeldus kogukondlase tähistusest, nõustun meelsasti, et sõna “kogukond” asemel võib kasutada ükskõik millist sama tähendusega terminit – näiteks “sootsium”), soodustab eestlaste endi killustumist. Kui omariikluse edasikestmine on vältimatu ja teatud sotsiaal-poliitilistest tüsistustest mõjutamata, siis pole riigi- ehk põlisrahvusel vaja pingutada sisemise üksmeele saavutamiseks (vt. EV poliitiliste erakondade käitumist).

Siit neljas tees: EV kapseldumine estotsentrismi pärsib eesti rahvuse enesealalhoiutungi.

Eesti iive on madal. Praegu kasvavale põlvkonnale võib täiskasvanuks saades langeda tohutu koorem: igale töövõimelisele langeb mitu ülalpeetavat: vanurid (tema enda vanemad), elus läbipõrunud asotsiaalid (need, kes praegu mingil põhjusel koolis ei käi või käivad viletsat haridust andvas koolis), põgenikud kolmandast maailmast; haiged, kelle arv ökoloogilist ja mentaalset saastatust arvestades aina kasvab. Eesti rahvusest lapsed hakkavad täiskasvanuks saades määratut koormat kandma. Eestlaste rahvusliku mahu piiratuse tõttu on eestivene laste suhtes aetav restriktiivne poliitika rumal ja vastutustundetu. Meie ühiskond vajab eestivene lapsi ning olles nendest eluliselt huvitatud, ei saa me võtta hoiakut, nagu oleks nende integratsioon Eesti ühiskonda ainult nende isiklik mure. Isiklik ja järelikult eestlasi mitte millekski kohustav ning vastutulekuks sundiv. Kui tulemuseks on eestivene ajude äravool nendesse riikidesse või regioonidesse, kus miljonilise rahvakillu keele valdamist ei peeta täisväärtuslikkuse eelduseks, siis on see karuteene nendele EV lastele, kes ei soovi tulevikus kodumaad vahetada.

Siit viies tees: EV estotsentrism ähvardab põliselanike kasvava põlvkonna jätta ilma eestivene põlvkonnakaaslaste paremiku toest ja abist.

JÄRELDUSED. Esimesest ja teisest teesist järeldub, et EV praegune estotsentrism satub objektiivselt vastuollu meie ELi püüdlustega nii sise- kui välismaistel põhjustel. Kolmandast, neljandast ja viiendast teesist järeldub, et etnopoliitika revideerimist ei pea tingimata seostama allajäämisega võõrsilt või teiselt poolt osutatud survele. Rahvuspoliitika ülevaatamine on sama hästi ja eelkõige meie endi huvides. Meil on võimalik sissekaevatud positsioonidelt taganeda, ilma et see haavaks rahvuslikku eneseuhkust ja enesearmastust, sest seda manöövrit on võimalik esitada kaine pragmatismina.

Artikli aluseks on Presidendi Akadeemilise Nõukogu ees 23. aprillil peetud ettekanne.

Sirp, 22.05.1998.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment