//
hetkel sirvid...

Indrek Ibrus

Indrek Ibrus: Tavamõistuse vastu. Media Studies revisited.

Pealtnäha on see Bourdieu eestindus ju üks üsna õhuke vihik. Tuttav väheldane perioodikatükk, mis ent oma ilmumishetkel piisavalt suureks osutus, et siinse kitsukese kultuuravalikkuse suu parajal määral lõhki ajada. Raamatu ümber kerkinud meediavaht demonstreeris taas, kuidas me kultuuriruumi haprus saab eriti ilmseks hetkedel, kui siia mõni veidigi tähelepanuväärsem tekst siseneb. Nagu nüüd Bourdieu tele-heietused või varem see Huntingtoni lihtsakoeline maailmakäsitlus, millesse tõsine sotsiaalteadus maksimaalsete reservatsioonidega suhtub, kuid millele Eesti ajakirjandus üsna absoluutseid väärtusi on omandanud. Aga mis sa teed – kultuurina oleme ju uus ja väike ja kui sakstelaualt mõni kübe pudeneb, eks siis ole sädistamist küllaga.

Nüüd siis pudenes Bourdieu. Ja otse keset peielauda. Postimees mattis ju “Kultuuri” ja kultuur püüdis sama teha Postimehega. Ning Bourdieu sai selles madinas kõige hinnatavamaks relvaks. Eks ta selleks ju sobib ka, sest “Televisioonist” ongi pigem emotsioonide pillerkaar kui tõsiteaduslik meediakäsitlus. Raamatuks aheldatud jutuvada, millel kindel koolkondlik ja maailmavaateline taust. Seetõttu oligi veidi üllatav see üheselt ülistav retseptsioon, mis seda raamatukest Eestis tabas. Kuigi Bourdieu kriitiline käsitlus on meediamaastiku kitsaskohtadele osundamisel äärmiselt tänuväärne või vähemalt mõtlemapanev, on tema lähenemine kaasaegsete meediateooriate taustal piisavalt vaieldav. Järgnevalt pisut vaidlekski.

Maailmavaateliselt ei ole Bourdieu kunagi saladust teinud oma sümpaatiast marksistlike ideede vastu ning sotsioloogina liigub ta struktuurfunktsionalismi kitsastel radadel. Tema maailm on selgelt struktureeritud, määratud ja paigas. Kõigel on ühiskonnas oma funktsioon ja enamasti on selleks võitlus ühiskondliku hegemoonia nimel.

Taoline jäik ja võitluslik maailmapilt on ilmselgelt modernistliku mõttetraditsiooni vili ning sellisena tänasel hetkel kindlasti vaidlustatav. Ükspuha kui vähe võib meil olla põhjust rääkida mingi uue (kasvõi postmodernistliku) ühiskonnakorra tekkest, ei saa me siiski mööda teatud kvalitatiivsetest muutustest, mis uus aeg kaasa on toonud. Näiteks ühiskonna struktuurse määratuse nõrgenemine, millest Bourdieu ei näi oma meediakäsitluses paraku hoolivat.

Tema viga on, et ta käsitleb tänapäeva teleauditooriumit jätkuvalt massifenomenina – suur, passiivne ja sõltuv. Meedia on tema jaoks üliefektiivne vahend, millega valitsevad klassid massidega manipuleerivad. “Publik on turu ja majanduse mõjutusvahend” ning “demokraatia nimel saab ja tuleb võidelda publiku vastu,” (lk 58) sedastab ta.

Paraku ei nõustu kaasaegne meediateadus enam meedia mõjuvõimu taolise müstifitseerimisega. Sest kui masse ei ole, pole ka kellelegi mõjuda. Massiühiskond on kokku kukkunud ja erinevalt Bourdieust nähakse selle peamise põhjusena just televisiooni arengut – ajapikku aset leidnud telekanalite meeletut paljunemist.

Valikuvõimaluste rohkuse tõttu on vaataja nüüd kultuuriliselt sõltumatum kui kunagi varem ja sellega kaob igasugune alus ka Bourdieu fatalistlikult pessimismilt. Ta süüdistab: “Mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mistahes väljendusvahend jõuda, seda enam kaotab ta oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi” (lk 38). Bourdieu väidab, et jagunemisi ei toimu ja “teravaid nurki” jääb aina vähemaks – kõik saated ja kanalid muutuvad üha sarnasemateks.

Jääb mulje, et Pierre-poiss pole üldse kodust välja saanud. Vastasel juhul oleks ta ehk märganud, et kõiksugu kompottkanaleid jääb üha vähemaks ning nüüdisarenguid märgib meedias eelkõige “spetsialiseerumine” – vähemuslikke “teravaid nurki” tuleb juurde nii et mühiseb.

Raske on tõsiselt võtta ka tema jutte “sümboolsest vägivallast”, mida televisioon vaatajate suhtes rakendab, kui tegelikult on põhjust rääkida otse vastupidisest protsessist. “Meediavälja” suurenemine ühiskonnas toob kaasa tähistatava vabanemise – pildid ja sümbolid on üha kiirenevas ringluses kaotamas sidet oma originaalse algtähendusega. Tähendusväljade muutumine üha relatiivsemateks toob kaasa seniste sümboolsete hierarhiate kokkukukkumise. Kõik on vaba ja liikuv ning nostalgiahoogude tulles peab Bourdieu oma “sümboolset vägivalda” varsti raamatukogudest otsimas käima.

Televisuaalse märgikeele areng tundub Bourdieu jaoks olevat üldse võõras maa. Kirjutab ta ju Manet’ sümbolistliku revolutsiooni televisiooniga kõrvutades nii: “Kui sedavõrd võimas vahend nagu televisioon kasvõi veidikegi võtaks suuna niisugusele sümboolsele revolutsioonile, siis, ma kinnitan teile, seda ei tõtataks takistama…” (lk 39). Loomulikult mitte. Või mida seal olekski takistada, kui revolutsioon on olnud niivõrd suur ja võimas. Peab olema päris pime, et mitte märgata seda arengut, mis visuaalses kommunikatsioonis on viimase aastakümne jooksul aset leidnud. MTV meeletud tempod ja kõigi seniste visuaalsete kaanonite eitamine on kandunud ka kõige konservatiivsematesse uudistesaadetesse. Vabanenud tähistajad õõnestavad narratiivi, üksikud pildid on saanud loost olulisemaks. Kui see ei ole revolutsioon, siis mis on?

Bourdieu tele-jutlus seda kindlasti ei ole. Nende kaante vahel on see frangi sotsiaalteaduse suurmees pigem vagur väikekodanlane kui põlevapilguline barrikaadivõitleja. Kirjasõnakeskse õhtumaise kultuuri jaoks on visuaalne kommunikatsioon patt ja Bourdieu hoidub usinalt patustamast. Oma jutluse alguses seletab ta, et loobub “televisiooni tavalisest praktikast” ehk “vormiotsingutest kadreeringu ja vaatepunkti osas, kuna need ähmastavad jutu kulgu”. Võimalus, et ka televisuaalne keel võiks olla omade reeglite, eeliste ja piirangutega iseseisev keel, Bourdieu modernistlikusse mõttemaailma ei mahu. Kuid selle maailma piiratud maht ilmselt tolle mustakaanelise vihu sünnivalud põhjustaski.

Ajakiri Vikerkaar, nr 2/3 2000

Discussion

No comments yet.

Post a Comment