//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Indrek Kannik: NATO ja Eesti julgeolek

NATO tippkohtumine Riias oli meie jaoks mitmeski mõttes sümboolse tähtsusega. See, et NATO tippkohtumine toimus meie naabermaa Läti pealinnas, riigis, kes napilt enam kui 15 aastat tagasi koos meiega de facto Nõukogude impeeriumisse kuulus, näitab selgelt, kui palju on maailm nende aastate jooksul muutunud.

Julgeolekupoliitika on vaieldamatult valdkond, millesse iga riik peab suhtuma absoluutse tõsidusega. Riigi julgeoleku tagamine on igale riigile võib-olla üldse kõige tähtsam ülesanne, sest ilma iseseisvuseta kaotab riik võimalused ka kõikide teiste ülesannete täitmiseks. Kuna Eesti on mitte väga kauges minevikus korra oma iseseisvuse 50 aastaks äärmiselt traagiliste tagajärgedega kaotanud, siis riikliku julgeoleku küsimustesse suhtuvad eestlased näiteks Lääne-Euroopa väikerahvastega võrreldes veelgi tõsisemalt.

Kas me sellist NATO-t tahtsime?

Eesti-suurusel riigil on üksinda oma julgeoleku tagamine väga raske. Seetõttu on loomulik, et Eesti tahe astuda NATO-sse ja ka Euroopa Liitu (EL) oli suuresti kantud soovist saada nii otseseid kui ka kaudseid garantiisid oma julgeolekule ja iseseisvusele. Kui meie rohkem kui kümneaastane pingutus vilja kandis ning NATO uksed 2004. aastal avanesid, tekkis ometi paljudel meist kahtlus, kas praegune NATO on ikkagi seesama, kuhu me omal ajal astuda tahtsime ning kui tugev on ikkagi viienda artikli antav garantii. Ma usun, et üks konkreetne põhjus, miks sedalaadi mured paljudel iga päev julgeolekupoliitikaga tegelevatel inimestel tekkisid, oli NATO iga-päevase toimimise n-ö seestpoolt nägemine.

NATO, nagu kõik suured rahvusvahelised organisatsioonid, on suur ja kohati üsna aeglane masinavärk, samas minu hinnangul siiski märksa efektiivsem kui näiteks EL ja eriti ÜRO. Lisaks vajab iga otsus NAC-s (Põhja-Atlandi Nõukogu, NATO kõrgeim otsustusorgan) kõigi 26 liikmesriigi konsensuslikku toetust.

Poliitikas absoluutseid garantiisid ei ole, selles osas on skeptikutel õigus. NAC otsustamine venib tihtipeale ja seega on täiesti õigustatud küsimus, kas näiteks agressiooni korral Eesti vastu jõuaks abi piisavalt kiiresti kohale. Samas on ka vastupidiseid näiteid – 11. septembri rünnakute järel New Yorgile ja Washingtonile suutis NAC mõne tunni jooksul langetada otsuse rakendada esmakordselt oma ajaloos viiendat artiklit.

Kõik see tähendab, et Eesti peab suutma ehitada ka võimalikult arvestatava iseseisva kaitsevõime. Eelkõige tähendab see vajadust luua piisav hulk reaalselt toimivaid üksusi, mis suudaksid kustutada potentsiaalse agressori soovi katsetada üllatusrünnakut. Oma riigikaitsesse korralik panustamine mõjub vaieldamatult positiivselt ka liitlastele ja kasvatab nende abistamisvalmidust. Sama eesmärki kannab ka aktiivne osalemine rahvusvahelistel missioonidel koos liitlastega. Meil pole õigust loota teiste solidaarsusele, kui me ise ei suuda või ei taha oma liitlastega solidaarsed olla.

Meile oluline edasiminek

Meie vaatevinklist oluline edasiminek toimus ka Riia tippkohtumisel. Deklareeriti, et NRF (NATO Response Force) on valmis. NRF koosneb kuni 25 000-st pidevas valmis-olekus sõjaväelasest. Nende ülesanne on reageerida ootamatutele kriisidele ning oluline on, et missioonile ollakse valmis asuma ainult viiepäevase etteteatamisajaga. See võimaldab liitlaste kiiremat sekkumist ja tegutsemist.

Riia tippkohtumise lõppdeklaratsioonis leidis NATO ühe põhiväärtusena märkimist ka viies artikkel ja kollektiivkaitse. Seega usun, et meil pole liiga palju põhjust muretseda NATO usaldusväärsuse ja garantii tugevuse üle. See garantii on üks tugevamaid, mis poliitikas üldse olla saab.

Suurimad riskid NATO-le ja selle kaudu ka Eestile tekiksid, kui NATO ise muutuks sisemiselt nõrgaks ning otsustusvõimetuks organisatsiooniks, millekski ÜRO-sarnaseks, kelle sõna enam ei usutaks ega ka piisavalt kardetaks. Millised protsessid võiksid selleni viia? Kõige ohtlikum oleks kahtlemata NATO suurte liikmesriikide omavaheline ja pikka aega vältav tüli või hõõrumine, mis halvaks otsustamisprotsessi.

Vahetult Ameerika Ühendriikide juhitava koalitsiooni Iraaki mineku järel jõudsid liitlaste omavahelised suhted üsna lähedale ohtlikule piirile. Õnneks tundub, et nüüdseks on halvim möödas ja ettevaatlikult võib loota, et kui eelseisvad presidendivalimised Prantsusmaal ja Ühendriikides toovad võimule presidendid, kes isiklikult vana tüliga seotud pole, paranevad suhted edaspidigi.

Omaette riskitegur (nagu iga uus asi) on ka NATO senisest globaalsem roll. Eelkõige tuleb siin praegu rääkida Afganistani-operatsioonist. Afganistanis pole kerge edukas olla, nii britid kui ka venelased on ajaloos seal tõsiselt lüüa saanud. Ma ei arva, et ebaõnnestumine Afganistanis oleks NATO jaoks katastroof, aga tõsine tagasilöök küll. Ebaõnnestumine ei tooks küll kaasa NATO sõjalise jõu vähenemist, kindlasti aga liitlaste vastastikused etteheited, millega kannataks paratamatult organisatsiooni poliitiline kaal.

NATO jaoks on esmatähtis optimaalse tööjaotuse leidmine EL-iga. See koostöö pakub tohutuid võimalusi – on ju tegu ehk maailma kahe võimsaima rahvusvahelise organisatsiooniga –, aga ka teatud ohtusid. Kattuvad funktsioonid võivad lisaks ressursside raiskamisele kaasa tuua ka garantiide ähmastumise. Kui mõlemad organisatsioonid tahaks vastutada julgeoleku eest Euroopas, tekiks paratamatult oht, et lõpuks ei vastuta kumbki.

Venemaal pole potentsiaali

Lõpetuseks. Riia tippkohtumise järel on toimunud veel üks tähtis sündmus. Kuigi Venemaa areng on kogu president Putini ametiaja jooksul tekitanud kõhedust, jõudis Putin oma kõnega “Wehrkundel” kahtlemata uuele retoorilisele tasandile. Müncheni iga-aastane julgeolekukonverents “Wehrkunde” on võib-olla kõige olulisem sedalaadi ettevõtmine, kus on kohal märgatav osa maailma julgeolekupoliitika otsustajatest ja kujundajatest. Seetõttu pole põhjust arvata, et Putini rünnak oli juhuslik või ta ei saanud täpselt aru, millist sõnumit ta tekst kandis.

Putini kõnet on paljud analüütikud juba nimetanud uue külma sõja alguseks. See on tõenäoliselt üle-dramatiseeritud. Esiteks, praegust Venemaad ei saa võrrelda omaaegse Nõukogude Liiduga. Venemaal pole lihtsat seda potentsiaali, mida superriik ja külma sõja osapool vajaks. Teiseks on lääs piisavalt kannatlik, et ühel konverentsil peetud ühe kõne põhjal poliitikat liiga radikaalselt muuta. Aga suhtumist Venemaasse muutis see kõne läänes kindlasti. Külma sõja võimalusest räägitakse jälle ja see on märk suhtumise muutumisest. Loogiline oleks, et see aitab kaasa ka NATO-sisese ühtsuse tugevnemisele ning NATO tähtsustamisele.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Eesti Päevaleht 23.02.2007

Discussion

No comments yet.

Post a Comment