//
hetkel sirvid...

Kuhu lähed Eesti kõrgharidus?

Mart Laar: Mida tahame?

Poleemika kõrghariduse olukorra üle on meie päevi sisustanud juba mitu kuud. Pikkamööda hakkab ausalt öeldes tüdimus peale tulema, sest mida selle parandamiseks siis ette tuleb võtta, selle kohta süsteemseid ettepanekuid kuulda pole olnud. Üksikuid ideid küll, kuid paraku on kõrgharidussüsteemis kõik kõigega seotud, üksikute parandusettepanekutega siin hakkama ei saa. Süsteemseid ettepanekuid keegi ei söanda aga avalikult esitada, sest need on teatavasti ebapopulaarsed. Kes see ikka söandab välja ütelda, et miljoniline rahvas suudab tegelikult vaid ühte korralikku klassikalist ülikooli üleval pidada – seda nii rahaliste kui vaimsete ressursside mõttes. Meil tuli neid suures vaimustustuhinas aga omal ajal nagu Vändra veskist saelaudu.
Pealegi ei räägi me ilusaid ja tarku sõnu ritta lükates peamisest. Eks sellest, mida me oma kõrgharidussüsteemilt tahame. Vaid seda paika saades võime hakata lahendustest rääkima. Minu jaoks vajame sellelt kahte asja. Esiteks seda, et iga eestlane, kellel nupp nokib, ei jääks majanduslikel põhjustel hariduseta, mida tema vaimsed võimed väärivad. Praeguses olukorras ei saa selles kahjuks kohe kuidagi kindel olla. Teiseks peab see saadav haridus olema kvaliteetne, see tähendab maailmatasemel. Ka viimases ei saa me praegu kindel olla. Isegi meie parimad kõrgkoolid vaevlevad konnatiigisündroomi all, kus tõeliselt korralikku haridust on väga raske anda.
Ei saa ju öelda, et lahendusi nende probleemide lahenduseks pole pakutud. Osa leiavad, et lahenduseks on igasuguse riiklikku tellimuse kaotamine ning tasuline õpe kõigile, kus võimalus hariduse omandamiseks antakse stipendiumite näol. Ilus idee, aga vaevalt, et see reaalsuses kitsamatest tingimustest noori nende õppetööl toetab. Teised pakuvad välja veel lihtsama lahenduse – õppimine peab olema tasuta ja seda kõigile. See on ilus idee kuid oma puudustega. Jättes isegi kõrvale küsimuse, kus selleks raha võetakse kuid miks pagana pärast peaks mõnes nurgaülikoolis õppija saama riigilt sellise kingituse. Kuidas see küll Eestit edasi aitab? Tasuta kõrghariduse reaalseks tagamiseks on ainult üks võimalus. Selleks tuleb järsult tõsta nõudeid ülikooli sissesaamiseks, viies selle samale tasemele, kus praegu riigieelarveliste kohtade juures või kõrgemale. See vähendaks järsult üliõpilaste arvu, mille kompenseerimiseks tuleks ka kõrgharidusmaastikku oluliselt harvendada, tõstes nõudeid ka erakõrgkoolide vastu. Samuti tuleb lõpetada dubleerimine – Eestil selleks ressursse lihtsalt ei jätku. Paralleelselt tuleks ümber kujundada praeguste stipendiumite süsteem, muutes seda praegusest rohkemast vajaduspõhiseks, unustamata samas aga ka õppeedukust.
Teine probleem on kvaliteet. Nagu enne ütlesin, meenutavad mitmed erialad meie mitmetes ülikoolides konnatiiki. Eesti ülikoolid on maailmale suletud. Samal kombel jätkates kaugele ei jõua. Jah, meile saadetakse siia Euroopa rahadega väljamaa õppejõude – paraku tavaliselt kolmandajärgulisi. Kui tahame oma kõrgkoolidesse tõesti tippe tuua, siis tuleks ilmselt riigil endal sekkuda, pannes paika tippõppejõudude jaoks mõeldud fondi, kus palgad oleks tõesti maailmatasemel ning kuhu oleks võimalik aga kandideerida ka meie oma meestel-naistel. Vahest õnnestuks siis mõned ajud ka koju tuua. Suur küsimus on, mida teha inglise keelega. Ainult omas katlas keedes kaugele ei jõua. Teisalt tähendaks ingliskeelsele õppele üleminek otsustavat sammu rahvuse surma poole. Kui tahame viimast vältida, peab riik kõrgharidusele appi tulema – kasvõi tagades selle, et meie teaduskirjanduse tõlkimist inglise keelde oluliselt laiendataks kuni cum laude magistritööde tõlkimiseni välja.
Need on loomulikult ainult mõned väljakutsed, mis meil ees seisavad. Kui aga jätkuvalt keeldume tegelikule olukorrale näkku vaatamast, siis tegelikult edasi ei pääse.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment