//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Marek Strandberg: tugedeta ja tulevikuta tuumajaam

Nagu näha on toetus Eesti oma tuumajaamale kadumas. Hiljuti avalikkusele tutvustatud  rahvusvahelise uuringufirma GfK poolt läbi viidud uuring viitab sellele, kirjutab Roheliste fraktsiooni aseesimees Marek Strandberg.

Kahtlejate hulk kasvab ning nii on ka tuumjaama teema poliitilises retoorikas ja tehnikakaugete rahvaesindajate sõnavõttudes vähenenud. Tõsi, meestest tahaks tuumajaama Eestis näha üle poole ja naistest ainult viiendik, samas ei ole hariduslik erinevus meeste ja naiste vahel nii suur.

Meestele vist meeldivad masinad rohkem. Mistahes masinad… Võib arvata, et sageli täiesti kriitikavabalt. Probleem ise on aga selles, et tuumajaam ei ole energiajulgeoleku tagajaks sellisel moel nagu seda esitada on püütud. 2013. aastal avaneb Eesti elektriturg täielikult.

Täna on vabaturul vaid osa suurtarbijaist, siis aga kõik tarbijad. Meie õhuke tööstuskirme majanduse peal ei tee meist just väga suuri energitarbijaid ja seetõttu on alati meile midagi elektriturul pakkuda. Suure nõudluse korral kasvab mõistagi elektri hind, kuid siis on põhjust ka kalleid elektriallikaid kasutusse võtta. Ajutiselt muidugi.

Põhjamaade elektribörs (NordPool) on see, kuhu me oma liigset voolu müüa ja kust vajaliku voolu osta saame. Piisavad võrguühendused on need, mis meile suuremat elektrivarustuse tagatust pakuvad. Rohkem kui mõne veekogu ääres popsuv tuumajaam, mille energia on seda kallim, mida hiljem võrreldes teiste tuumajaamadega siinkandis Eesti oma ehitama hakatakse.

See polnud nüüd üleskutse tuumajaam kiirelt valmis meisterdada, vaid pigem majanduslik tõsiasi. Nimelt pole tuumajaam oma energiatootmises kuigi paindlik, kuid mistahes börsil on edu tagajaks paindlikkus. Elektriturul on edukad need tootjad, kel on võime teha igas tunnis kõige viimane energiaportsu pakkumine ja küsida selle eest sobilik hind.

Tuumajaam on selliseks toimimiseks pea kõlbmatu. Paraku on tuumajaama võimsus sedavõrd suur, et see määraks ka siinse elektritootja võimekuse börsil toimida. Teisisõnu süvendaks paindumatust ja suurendaks sellega ka pankrotiriski.

Pole mõtet ehitada garanteeritud pankrotipesa. Kui vaatame erinevaid tehnolooglisi ajastuid, siis need on lõppenud ja asendunud uutega. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud, vaid ennekõike selle tõttu, et inimestele tulid pähe uued ja seksikamad (loe: arenevad ja paljunevad) mõtted.

Puiduajastu energeetikas tegi läbi oma tipu 19. sajandi lõpul, söetipp oli 20. sajandi algul. Paljuotsitud ja uuritud naftatippki möödus juba 1985. aastal, kui nafta suhteline osakaal energeetikas hakkas vähenema. Meie ees on paratamatu gaasitipp ja ilmselt ka teatud mõttes tuumatipp.

Kindlasti küsite, kas ma ennustan ka näiteks siis juba taastuvenergiatippu? Teate, ennustan jah. Väga suure tõenäosusega toimub sajakonna aasta vältel energeetikas tehnoloogiliste muutuste periood. Selle sisu on raske ennustada, kuid võtmeküsimuseks on ilmselt läbimurded nii füüikas kui bioloogias.

Tuumaenergeetikas võiks kõne alla tulla ehk üks selge arengusuund ja nimelt selline, mille käigus õnnestuks senised tuumajaäätmed ja liigsed tuumarelvad märkimisväärselt jäätmevabamalt energiaks muundada. Pange siis tähele ja andke teada, kui midagi sellist laiaks kasutamiseks tekkima hakkab.

Tuumajaam täna oleks aga eriti jabur valik ja seda eelkõige oma tuhandeid ja tuhandeid aastaid vältava jäätmeprobleemi tõttu. Nimelt eeldab tuumajäätmetega toimetulek seaduste ja riikide stabiilsust nendesamade tuhandete aastate jooksul kui tuumajäätmed on ohtlikud.

Matmine pole lahendus, sest oleme isegi arheoloogia näol üles näidanud erilist huvi maetud asjade vastu, mille kohta on kadunud igasugune teadmine. Kas keegi oskab vastata, kuidas muutuvas maailmas tagada teadmine tuumajäätmete ohtlikkuse kohta, mis kestaks üle tuhandete aastate?

Arvestades kõikide, sh ka tuumatehhnoloogia, ajutisust ning inimmõtte üllatuslikkust ja arengut on tuumaenergia jätkuv propageerimine (seda ennekõike nö uutes tuumariikides, kus seni tuumatehnoloogiat kasutet pole) veider räpase pärandi tekitamise soov.

Kui tuumateaduse üks rajajaist, Marie Curie avastas, et tema uuritav maak eraldab muu hulgas ka ohtralt soojust, tegi ta Pariisi omaaegsele linnavalistusele ettepaneku paigutada majade keldreisse kütmise otstarbel just ohtralt sedasama maaki, et Pariisi õhk saaks söesuitsust priiks.

See oli kõigest sadakond aastat tagasi! Kui võrrelda tuuma- ja taastuvenergia tehnoloogiaid, siis on ka viimased suure tõenäosusega mööduv tehnoloogia. Võrdlema peame nende tehnoloogiate järelmõjusid. Tuulikumastid on demonteeritavad, meretuulikute vundamendid on poole sajandi pärast vee-elukate elupaikadeks.

Tuumajäätmed eeldavad aga järelevaatamist üle aegade, mida me kontrollida ei suuda. Tuhandeid aastaid kestvast Eestist ja siinsest õigusruumist on põhjust sama vähe unistada kui sama pikalt kestvast Soomest.

Minu jaoks on siinkohal ka arusaamatu, millisest enesekindlusest lähtuvalt nad omi  tuumajäätmeid maha matavad. Mis on siis lahendus? Vaadake albatrossi või mõnd muud kopsakat merelindu, kes tuhandeid kilomeeteid läbi rändab.

Tema energiabilansis on 5 protsenti põletatavat rasva ja muud kehakraami ning 95 protsenti  tarkust ja kogemust, kuidas õhuvooludega toime tulla ja sealt energiat ammutada. Üks lahendustest ongi tark tarbimine.

Tarkvõrk (inglise keeli smart grid), mis võimaldab energiatarbimist ühtlustada ja selle kaudu vähendada vajadust uute tootmisvõimsuste järele, võimaldab siduda aruka energiaslavestamise aruka võrgu kaudu aruka energiatootmisega.

Tulevased (nii umbes 10 aasta jooksul loomulikuks liiklemise osaks kujunevad) elektrisõidukid saavad ilmselt tarkvõrgu kaudu etendama nii energialiia salvestajate kui vajadusel ka energiapuuduse leevendajate rolli. Eesti mobiilsusse kätketud energiahulk on võrreldav elektrienergia tootmismahuga juba täna.

Milles siis on see tarkvõrgu võlu? Tegelikult me ei tea täna, mida see tarkvõrk endast täpselt kujutama hakkab. Lombi taga ja Euroopas kujutatakse asju veidi erinevalt ette, kuid üks on selge, tegemist on tehnoloogiaga kuis infoteadus ja jõuelektroonika kokku seotakse.

Sel moel, et lisaks megavattidele hakkab võrke mööda liikuma ka megabitte. Teave selle kohta, milline tarbija kui palju ja kuhu on valmis energialiia ostma. Kas oma maja kütteks või siis elektrisõiduki laadimiseks.

Samal moel saab tarbija teada anda ka sellest, et tal pole vajadust tarbida rohkem kui teatud võimsuseni, millega võrguomanikku ja tootjat taas rahustada õnnestub: puudub vajadus liigseteks tootmisvõimsusteks. Võib öelda ka, et meie energiajulgeoleku tagamiseks oleks möödapääsmatu elektriühendused maasse kaevata, siis ei saa tuuled ja tuisud neid kahjustada.

Täna on meie energiajulgeolek olnud rohkem häiritud ilmaoludest kui vaenlase raketirünnakutest. Tarkvõrgu õigeaegne loomine on ka siin asjakohane, sest võimaldaks sujuvamalt hajutatud enegiatootmist. Elektrituruseaduse uus versioon ütleb selgelt, et kuni 15 kW võimsusega energiatootja peab saama lihtsustatud moel oma toodetud voolu võrku mahutada ja müüa.

Tarkvõrgu lahendused oleksid selles suureks abiks. Meie elektritootmise arengukavasse jõuliselt sisse kirjutatud tuumajaama mõte on nähtavalt vananemas ja kaotamas rahva hulgas oma populaarsust.

Õigus on neil, kes väidavad, et enamus Eesti arengukavasid ja strateegiaid on juba nende vastuvõtmise hetkel vananenud. Ja tõepoolest, nii see ongi. Miks peaksidki arengukavad inimmõtet pärssima, kui on näha, et maailm on välja kasvamas senise energeetika raamidest.

Postimees , 22.08.2010

Discussion

No comments yet.

Post a Comment