//
hetkel sirvid...

Vikerkaar

Juhan Kreem: Tippkutid üle kogu maakera

Kaido Kama. Ümberilma reisikirä. Fontes, Tallinn, 2001. 224 lk.
Eesti lipp ümber palli. Koostaja Tiit Pruuli, Varrak, Tallinn, 2001. 264 lk.

kahetsusta, kulla vennad
käigust ei või kasvaneda!
[…]
Eks me leidnud eksiteelta
tõelikke tunnistähti,
et ei suurel ilmal otsa.

Ma suhtun reisikirjadesse üldiselt umbusuga. Keskaja ühe populaarsema reisiraamatu, “Jean de Mandeville reisid”, kirjutas mees, kes kunagi kodumaalt ei lahkunud. Ja kes usuks Marco Polot? Või mida kõike kirjutasid Ameerika kohta kokku Leif Erikson ja Kolumbus? Isegi “Singer Vinger” laulis veel hiljaaegu: “ma ei usu reisimeest ta piltide eest.”

Eestlased on ikka reisikirju armastanud. Algselt toitis seda kirjandust meie kultuuri agraarne taust, mille juures isegi Saaremaalt mandrile käimist peeti maailmareisiks. Reiside kirge hoidis elus kindlasti ka Teise maailmasõja järgne aeg oma liikumispiirangutega. Kes vähegi kuskil käis, sai pikka aega pärast seda kodumaal lektooriume pidada. Sellelt pinnalt tõusis ka omaaegse raamatusarja “Maailm ja Mõnda” (Pealkiri mis muuseas laenati Kreutzwaldilt) erakordne menu. Vabaduse tulles on kusagil ära käimine muutunud märksa igapäevasemaks ning ehk just siit tuleks otsida meie oma reisikirjanduse praegust tasasust. Seda vastutusrikast žanri on uuemal ajal julgenud ette võtta üksnes need, kellel ka muidu kirjutamine hästi välja tuleb (Mutt ja Hirv tulevad kohe meelde). Ettevaatlikult on üles võetud mõnede maailmas hästi müünud reisikirjade tõlkimine.

Öeldakse, et iga inimese elust annab kirjutada vähemalt ühe raamatu. Ühe reisi kohta, nagu paistab, annab kirjutada mitu. Lugesin kaks värskelt ilmunut järjest läbi ja leidsin ainult ühe käe sõrmede jagu korduvaid episoode. (Võrdlus Lennuki internetilogiraamatuga annab umbes sama tulemuse.) Uskumatu aga tõsi! Kapten Saarsoo vihjas raamatute esitlusel, et muidu ametlikuks kroonikakirjutajaks kujunenud Pruuli oli nagu Timbu-Limbu õukonna ajaloolane, kes magas päeval ja kirjutas öösel, seega magas palju ka maha. Kogumiku “Eesti lipp ümber palli” koostaja tunnistab sissejuhatuses isegi, et hea hulk lõbusaid lugusid on raamatu “positiivse-heroilise” hoiaku pärast välja jäetud. Kahju! Ühesõnaga, sellest reisist saaks kindlasti veel mõned raamatud.

Esimesed kaks on aga nüüdseks ilmunud, asugem siis nende juure. Madrus Kaido Kama “Ümberilma reisikirä” on klassikaline reisilugu, mis jookseb üsna kindlalt reisi ajast ja ruumist kinni pidades. Algselt ajalehe järjejutt on kenasti liitunud üheks tervikuks. Ja põhjaeestlastele: ärge uskuge jutte keelebarjäärist. Võro kiil on intelligentsele inimesele täiesti loetav ka ainult eesti kirjakeele eelteadmiste korral. Kogumik, mille taga seisab peamiselt teine madrus, Tiit Pruuli, on märksa heterogeensem. See meenutab rohkem projekti kohta tekkinud kiirköitjat kuhu on lisaks jutustavale reisikirjale vahele sattunud ka lehti purjetamisse puutuvatest teemavaldkondadest, toetajate tutvustusi ja promobuklette, ebaühtlaselt allkirjastatud pildimaterjali ning sihtkohtade ajaloost ja kultuurist peetud referaate. Selles mõttes tuleb muidugi tunnistada, et Kama raamatut on hea lugeda järjest. Pruuli raamatut on jälle hea siit -sealt lehitseda ja jupikaupa tudeerida, pilte vaadata ja lõpuks, kui kunagi vaja peaks minema, ka teatmeteosena kasutada. Säärast jahisõiduloo tempimist kultuurilooliste ekskursidega on Eesti merekirjanduses ennegi ette tulnud, võetagu või näiteks ette Leonid Paras’ini “Väinamere logiraamat.”

Jahisõitjad on kummaline rahvas. Kaunis suur osa nende jutust keerleb ümber mere ja nende oma laeva. Sir Francis Chichester, kes üksinda ümber maailma sõitis külastas ainult üht sadamat/maad, ometi kirjutas ta taevast, lainetest ja oma laevast paksu raamatu. Lennuki mõlema madruse raamatutes ei ole aga laev ise ja meri sugugi nii domineerivad. Õhinaga pajatatakse ka maadest, kus käidi. Kama on isegi rohkem kuivamaarott ja maapeal matkaja. Ülesõitude kohta esineb tal koguni nappe tõdemusi, et midagi ei juhtunud ja ongi hea. Kuigi ka Pruuli raamatu põhimahu moodustavad maad ja rahvad, on selles ometi häid ja muhedaid meresõidupeatükke, mis kindlasti nii mõnegi noore mere juure meelitavad.

Muhedus on üldse iga merejutu lahutamatu osa ning seda registrit on jälginud nii Kama kui Pruuli. Pruuli jutustatud merelugude seas on eriline koht naturalistlikel merehaiguste kirjeldustel ja näidis-raadiovestlustel. Siiski on ta omale ette seatud formaadi tõttu, nagu eelpool viidatud, ennast kahetsusväärselt piiranud ning lisanud koormavaid teatmikutekste. Kama on saanud end selles mõttes vist vabamalt tunda. Eriti hästi tuleb see ilmsiks kohas, kus mõlemad mehed kirjeldavad asjaajamist Brasiilia piirivalvuritega. Aga kokkuvõttes, igav ei hakka. Pruuli poolt valitud motod peatükkidele on samuti väga head: ei oleks iial uskunud et “Karupoeg Puhh” on säärane merendusklassika!

Mis aga “Lennuki” kroonikuid selgelt eristab on autoripositsioon. Kama filosoofilised kõrvalkäigud on sügavad oma lihtsuses. Oma osa mängib siin ka ehk meedium, võro kiil, mis laseb asjadel kuidagi maalähedaste ja selgetena paista. Kama esitab ikka neidsamu küsimusi keelest, traditsioonidest ja loodusest ning märkab maailmas nukrusega kohti, kus ei räägita enam emakeelt, kus looduslik tasakaal on rikutud ja kus kommerts on rahval hinge seest ära söönud. Pruuli on ennast aga üritanud varjata kogumiku koostaja müstifitseeritud kuju taha. Eriti kaugetest maadest jutustades torkab silma, et tal justkui ei tohikski olla oma arvamust. Õnnestunud värvilaikudena on Pruuli sisse pannud päevikukatkeid ja võõraid armastuskirju. Kompilaator Pruuli tuleb eriti hästi ilmsiks näiteks kalapüügipeatükis. Esmalt on seal muidugi žurnalistlik objektiivsuseillusioon, ehk asi nii nagu ta oli. Siis on kasutatud juba kalamehe enda juttu (madrus Simm) ja lõpuks lisatakse kapteni heietatud mälestusi kohtumisest tõelise merekoletisega. Mis meremehe jutt see muidu on, kus pole ühtegi koerakoonlast või meremõrtsukat!

Lennuk on kodus tagasi. Paljude meeli ärevil hoidnud kaasaelamise (omastele kindlasti ka ootamise) aeg otsas. Mis on nüüd teisiti, küsivad mõlemad mehed oma raamatute lõpus. Pruuli räägib kohtumistest ja uutest sõpradest ilmamerel ning võimalusest, et kellelegi Eesti asi ka meelde jäi. Siia tuleb kindlasti lisada Lennuki eeskuju ja inspiratsioon, pärast reisi elavnenud huvi purjetamise vastu ja saabumiseaegne heameel: meie mehed tegid ära. See on siiski üsna tagasihoidlik kokkuvõte. Mina tõstaksin siin esile hoopis paari teise Lennukimehe sulest lipsanud uusi rakursse isamaa asjadele. Kui me ikka võrdleme ennast rahvastega nukras troopikas, siis on viimased tuhatkond aastat meil ikka üpris sündmustevaesed ja muidugi on meil olnud ka pisut õnne. Esmalt tõi selles võtmes teksti välja Indrek Tarand “Regio” Maanteede atlase sissejuhatuses/juhtkirjas. Kaido Kama samu radu pidi jooksvat reisikirja viimast peatükki aga loeksin selle reisi üheks helgemaks bilansiks. Loetagu neid. Selle asemel et siin pikemalt refereerima asuda, tsiteerin aga Lennuki-projekti välja mõtelnud Kalevipoega, kes oma maailmaretkelt koju naasnuna samas lõpetas kus käesoleva kirjutise kangelased:

omalla maalla õitseb õnni
kodus kasvab kasu parem
kodus tundvad omad koerad
tuleb tuttav teretama
sugulane soovimaie.

Ajakiri: Vikerkaar 2002/2-3 lk 193-195

Discussion

No comments yet.

Post a Comment