//
hetkel sirvid...

Juhan Kreem

Juhan Kreem: Püha Brendani merereis: müüt ja maastik

“Täitke oma anumad allika veega ja minge tagasi laevale. Seekord olen ma ise teie teejuhiks ja kaaslaseks, sest ilma minuta te ei leia iialgi Pühakute Tôotatud Maad.” (Navigatio, 27.)

Õnnelike saarte ja utoopiate otsimine pole maailma kirjanduses sugugi harv nähtus. Atlantise legend on nendest võib-olla kõige tuntum. Igasugu ilmaimesid on merd sõitvate rahvaste kangelased, alates Odysseusest maailma lõppu purjetava Kalevipojani ikka kirjeldanud. Jutud, mis merelt kaasa tuuakse, on kohalolijate jaoks alati kontrollimatud. Siin on ka üks põhjusi, miks keskajal reisikirjelduse žanr kvalifitseerub tervikuna ilukirjanduse valdkonda.1 Ometigi on nendest lugudest alati otsitud tõestisündinut, üritatud seostada juttude maastikke tegelikega. Ka selle kirjatüki peategelane, iirlaste Püha Brendan ja tema meresõit maapealsesse paradiisi Iirimaast läänes, on toitnud pikka aega sellesuunalisi mõttearendusi. Just Brendani merereisi tõttu on iirlased normannide kõrval pretendeerinud Ameerika esmaavastamisele.

Vita ja Navigatio

Kaheteistkümnest Brendani nime kandvast iiri pühakust on Clonferti Brendan (5. saj. lõpp 6. esimene pool, päev 15. mail.) mees, kellele mainitud merereisi omistatakse. Tema elu ja tegevuse käsitlustes on võimalik eristada kahte traditsiooni. Esiteks Vita (9.saj. algus),2 mis on koelt traditsiooniline pühakulugu ning keskendub Brendani tegevusele kloostrite rajajana. Teiseks Navigatio (9-10.saj., dateeritud ka varasemaks),3 mis on päritolult ja sisult kirjanduslikum ning kus põhirõhk langeb legendaarse meresõidu kirjeldusele.

Protsess, kuidas ühest loost saab teine või täpsemalt öeldes mõlemad lood seotakse ühe ja sama isikuga, ei ole päris selge. Vita on vägagi tüüpiline ühe pühakust munga kohta. Kirjeldatakse Püha Brendani sünni endeid ja mitmed imetegusid, mida ta sooritab juba varajases nooruses. Tema seost iiri pühakluse traditsioonidega rõhutavad õpiaastad püha neitsi Yta ja hiljem Erci püha piiskopi juures. Viimase juurest lahkub ta sooviga “minna ja näha Iiri pühade isade elu.” (8: volo ire et videre vitam quorumdam sanctorum patrum Hybernie.) Ta rändab palju ringi, asutab kloostreid, on vastuolus ilmalike võimudega (11, 18, 24), ning päästab mõnelgi korral maa kas koletiste (Bestia ferocissima)(16) või rüüstavate armeede nuhtlusest (27). Varasemates Vita käsikirjades on kogu merereisile pühendatud vaid üks lause: “ning [ta] läks oma merereisile otsima pühakute tõotatud maad.” (11: cum venit de navigatio suo querendo Terram Repromissionis Sanctorum)

Hoolimata Vita ja Navigatio erinevatest rõhuasetustest, võime juba esimesena nimetatust leida lühemaid meresõitude kirjeldusi, mis tegid Brendani isiku imago altiks mereliste motiivide edasisele assimilatsioonile teistest kirjanduslikest traditsioonidest. Juba Vita’s näeb Brendan merel imelisi nägemusi, (12, 17) külastab erinevaid saari ning ühel nendest, nimelt De Trumma’l, rajab koguni kloostri (12).

Navigatio seosed hagiograafiliste skeemidega on märksa nõrgemad kui Vita’l, seevastu on ta huvipakkuvam oma teiste kirjanduslike juurte poolest. Kirjutatud algselt arvatavasti 9-10. saj. vahetuse paiku Mandri-Euroopas, tõusis ta Brendani elulugude seas tähtsamaks kui Vita. Autoriks on peetud mõnda viikingite invasiooni eest Euroopasse põgenenud iirlast. Loo erilise populaarsuse tõenduseks on üle saja säilinud ladinakeelse käsikirja.4 Siia lisanduvad veel tõlked rahvakeeltesse ja erinevad töötlused. Viimaste hulka kuulub ka käesolevas “Vikerkaare” numbris ilmuv anglonormanni poeem. Saksa keeleruumis oli eriti levinud “reisi-tüübiks” nimetatud töötlus.5

Navigatio põhiliseks sisuks on Brendani merereis. Loo variandid toovad mitmesuguseid pühaku reisileminemise põhjusi. Ühe versiooni kohaselt õhutab Brendanit teekonnale Barinthuse-nimelise munga jutt imelistest saartest kaugel ookeanis. Mitmel pool tekstis leidub veel teisigi vihjeid Brendani teadmishimule ja soovile näha Jumala imesid.6 Reisitüübi järgi on Brendani meresõidu põhjuseks karistus: ta põletas ookeani imedest jutustava raamatu, kuna ei uskunud selles kirjutatut.7 Nii pidi ta rändama seitse aastat, et näha ära kõik raamatus kirjeldatud imed.

Iiri peregrinatio Põhja-Atlandil

Brendani reisi inspireerijaks on loetud ka ridu Luuka evangeeliumist (XVIII; 29, 30.), milles jutlustatakse kõigest loobumist ja Kristusele järgnemist (peregrinatio pro Christo). Teisteski evangeeliumites ette tulev loobumise motiiv on olnud Iiri varajases kristluses kindlalt juurdunud idee. Peregrinatio all on Iirimaal algselt mõeldud eksiili,8 ja kui eksiil on paganlikus ühiskonnas võrdsustatud lindpriiks olemisega, siis Kristuse nimel eksiili siirdujad, ehk siis pühad lindpriid, on Iiirimaal juba 6. saj. alates kuningliku kaitse all.9 Iirimaalt lahkumine kui eksiili siirdumise äärmuslik vorm on tähtsamatest tagajärgedest toonud kaasa nii Iiri mõju kasvu mandri-Euroopas kui ka anglo-sakside ristimise. Brendani legendi kontekstis on tähtis aga just merereis kui Iiri munkade seas küllaltki tavaline peregrinatio viis. Need sõidud tõid kaasa munkade asunduste tekkimise Põhja-Atlandi väikestel saartel. Viikingite ekspansiooni käigus asundused hääbusid, kuid nende olemasolust enne viikingeid annab teateid näiteks 9. sajandi anglosaksi ajaloolane Dicuil raamatus “De Mensura Orbis Terrae.”10 Nii on loomulik, et Brendani Navigatios tulid merel seiklevatele munkadele ette mitmed mainitud eremiidid ja kogukonnad.

Brendani legend sisaldab teisigi detaile iiri varajase meresõidu olustikust, mis lisavad autentsuse hõngu. Puusõrestikuga nahast paat curragh, milles Brendan oma reisi sooritas, on veel tänapäeva Iirimaal kohati kasutusel olev alus, kuigi nahkade asemel pruugitakse nüüd pigitatud riiet.11

Brendan ja tema kaaskond külastavad reisil mitmeid paiku, näiteks Lindude paradiisi,12 Püha Ailbe kogukonna saart13 ja mõne erakmunga pelgupaika. Lõpuks maabub reisiseltskond koguni saarel, mis hiljem osutub vaalaks, Jasconius’eks.14 Teel kohtavad nad võitlevaid merekoletisi, satuvad tihedasse udusse ja mööduvad kristallsambast. Vaalad, jäämäed, kaljused saared ja udused ilmad kuuluvad Põhja-Atlandi nähtuste hulka, mida võib legendist hõlpsasti ära tunda, kuigi nende kirjeldustel on selge kirjanduslik taust: näiteks ilmub kristallsammas/jäämägi lugeja ette piiblitsitaatide vahendusel.15

Küsimusele, miks Iiri meresõit hääbus, on raske vastata. Viikingite domineerimine Põhja-Atlandil alates kaheksanda sajandi lõpust on kindlasti üks peamisi põhjusi. Kuid teiselt poolt on üheksanda sajandi usuliste juhtide seas märgata kriitikat merereiside kohta. “Sest Jumal on lähedal nendele, kes tema poole hüüavad ja seepärast ei pea me ületama meresid. Jumala riigile võib läheneda igalt maalt.”16 Nii Iiri kirikureform17 kui ka Benediktiini ordu reeglid nõuavad munkadelt paiksust ning kokkuvõttes pööravad iirlased Atlandile selja ja rändavad viikingite eest Mandri-Euroopasse. Seega paistaks Navigatio olevat justkui vastuolus oma kirjutamise aja ideaalidega. Siiski on legendi teksti allegooriliselt tõlgendades võimalik näha peregrinatios hoopis elutee allegooriat,18 mis võis olla loo kirjutamise ajendiks.

Maastiku allegooria ja kirjanduslikud laenud

Brendani merereis kujutab allegooriliselt munkade kogukonna elu ja kiusatusi selles maailmas, ehk siis kõike seda, mida võib kogeda paikses kloostrielus. Seega on legendi maastikul oma elu, mis ei ole üheselt füüsilise maastikuga seostatav. Brendani rännakud kestavad seitse aastat, mis on väga paljutähenduslik arv. Lisaks on see seitse aastat jagatud vastavalt kirikukalendrile korduvateks tsükliteks, mille käigus jõuab Brendan oma kaaskonnaga igaks pühaks ette määratud kohta. Aastaringi kindlat rütmi ennustatakse reisiseltskonnale korduvalt ette, kord noorukina ilmuva proviandi tooja, kord linnu poolt, kelle tiivad undavad nagu oreliviled.19 Aeg, mis kulus ühest kohast teise jõudmiseks, on siin rohkem sümboolse tähendusega ega vasta tingimata mingisugusele vahemaale maastikul.

Keskaegne kirjutaja on oma loos kasutanud mitmeid antiiktekste sellisel määral, et kogu Brendani merereisi on kutsutud kristlikuks Aeneaseks.20 Õnnelikud saared (Insulae Fortunatae), mis asuvad kusagil Atlandil, on antiikses maailmas olnud käibel Atlantise legendist alates. Hilisantiigis on need ettekujutused fokusseerunud kas Assoori või Kanaari saartele. Ka keskaja tähtsaim entsüklopeedia – Sevilla Isidoruse Etymologiarum – ei pääse mööda nende kirjeldamisest (XIV,68). Samas on Navigatio’s leiduv lugu Jasconiusest, kellel mungad asuvad lõket tegema pärit ilmselt “Tuhande ja ühe öö” kangelase Sinbad Meresõitja seiklustest.

Eriti oluliseks Brendani legendi tekstitraditsioonis tuleb aga lugeda varasemaid iiri meresõidulegende – Imrama-lugusid. Sõna Imrama võiks tõlkida kui eksirännakut või ekslemist,21 ja just see ongi viis, kuidas need saared avastatakse. Navigatio’s ei leia me kirikuaasta ajamääratluse kõrval ühtegi ruumimääratlust. Korduvalt mainitakse, et Brendan ja tema kaaslased sõitsid mõnda aega siia-sinna.22 Kristluse-eelne Iirimaa tundis mitmeid Imrama’sid, milles kangelased purjetasid läände õnnelikke saari otsima. Varaseim nendest on legend Brani (Echtra Brain maic Febail) merereisist,23 milles talle unenäos ilmutatakse, et Iirimaast läänes on 3 korda 50 saart, millest igaüks on Iirist mitu korda suurem. Õnnelikeim nendest on Mag Well (“õnnelik väli”). Selle saare leidmine on motiiviks ka Mael Duini24 ja Hua Corra legendides. Brendan reisib ka neid maastikke mööda.

Inspiratsioon otsimiseks ja avastamiseks

Uitmotiivid iiri muinasjuttude imelistest saartest liikusid põhjas ja on arvatavasti jõudnud ka viikingite saagadesse. Näiteks on nii Gröönimaa kui ka Vinland saanud endale islandlaste lugudes külge tubli annuse “hea maa” kuulsust. Enne arheoloogilisi kaevamisi Newfoundlandil,25 kui viikingite Ameerika-reisidest teati vaid saagade põhjal, peeti Vinlandi imelisi omadusi (eriti veinimotiivi) saaga fantastilisuse üheks tugevamaks argumendiks, mille päritolu seostati just iiri merejuttudega.26 Nüüdseks teame, et viikingid siiski Ameerikasse jõudsid. Kas ka Brendani või mõne teise iirlase teekond nii kaugele ulatus, on küsitav. Iiri uurija T.Severin on küll curraghi kaasaegse versiooniga Atlandit ületades tõestanud, et vähemalt alus oli selleks võimeline.27 Munkade maailmast irdumise idee võis neid samuti nii kaugele viia, kuid tõestatavaid retki uuele kontinendile tegid siiski alles viikingid.

Brendani Navigatio pärastine mõju on võrreldav teise kuulsa keskaegse imereisi kirjeldusega – Mandeville’i reisiga. Selle 14. saj. väljamõeldud reisikogumiku ideed olevat inspireerinud Kolumbuse plaani otsida teed Indiasse läänest. Brendani saart otsiti nagu ka teisi õnnelikke saari, millest räägiti maadeavastuste käigus ikka ja jälle. Brendani legendi trükkimine juba inkunaablisajandil hoidis teksti käibel ka varajasel uusajal. Teksti autoriteet sundis otsima vasteid raamatutes leiduvale. Kaartidele on Brendani saar märgitud veel 19. sajandil. Ning eks ole iirlaste ambitsioon Ameerika esmaavastamisele samuti üks selle mõtteviisi edasiarendusi.

Merereisi kirjeldusse laenatud fantastiliste motiivide hulgale vaatamata on Brendani lugu pakkunud mõtlemisainet ajaloolise reisi võimaliku ulatuse kohta. Mingi sündmuse kirjeldamine kirjandusest laenatud fraasidega, mida keskaegsetes tekstides pidevalt kohtame, ei tähenda ju veel, et sündmust ei toimunud. Kui püha Brendanit ennast julgetakse pidada ajalooliseks isikuks, siis tema merereisi toimumise kohta ollakse siiski juba märksa kahtlevamad. Kokkuvõttes ei maksa seda konkreetset juhtumit ka ületähtsustada. Tähtis on, et iiri mungad merd sõitsid ja et sellest sündisid legendid. Küsimusele, kus Berndan ikka tegelikult käis, on olemas vastus – maapealses paradiisis.

1 P. Zumthor, The Medieval Travel Narrative, New Literary History 1994, 25, lk 815.

2 P.Grosjean, Vita S. Brendani Clonfertensis e codice Dubliniensi, Analecta Bollandiana xlviii (1930), lk 99-123. Edaspidi viidatud peatükkide järgi.

3 The Voyage of St.Brendan. Rmt-s. :The Age of Bede (Penguin Classics), lk 211-245.

4 Vanim teadaolev käsikiri pärineb kümnendast sajandist Püha Maximinuse kloostrist Trier’is (nüüd Briti raamatukogus).

5 T.Dahlberg, Brandaniana. Kritische Bemerkungen zu den Untersuchungen über die Deutschen und Niederländichen Brandan-versionen der sog. Reise-Klasse. Mit komplettierendem Material und einer Neuausgabe des Ostfälischen gedichtes. (Göteborger Germanistische Forschungen. 4.) Göteborg, 1958.

6 The Voyage…lk 239, 220.

7 T.Dahlberg, Brandaniana, 1958. lk 10. Vt ka. H.Kästner, Der zweifelende Abt und die mirabilia descripta. Buchwissen, Erfahrung und Inspiration in den Reiseversionen der Brandan-Legende. Rmt-s.: Reisen und Reiseliteratur im Mittelalter und in der Frühen Neuzeit. Hrsg. v. X.v. Ertzdorf, D.Neukirch, R.Schultz. (Chloe Beihefte zum Daphins Bd 13.) Rodopi Amsterdam, Atlanta, 1992. lk 389-416.

8 keskajal tähistab see sõna reeglina palverännakut.

9 M.Richter, Medieval Ireland. The Enduring Tradition. London, 1988. lk 63.

10 F.Nansen, Nebelheim. Entdeckung und Erforschung der Nördlichen Länder und Meere. Bd. I. Leipzig, 1911. lk 174-175.

11 T.Severin, The Voyage of Brendan, National Geographic, Vol. 152. No.6. December, 1977, lk 775.

12 The Voyage… lk 221.

13 The Voyage… lk 223-227. See pühak oli samuti üks, kes läks Iirist läände maad otsima, ja pärimuse järgi ootab koos oma kaaskonnaga seal viimset kohtupäeva. (K.Hughes, On an Irish Litany of Pilgrim Saints Compiled c. 800. Analecta Bollandiana lxxvii (1959), lk 323.)

14 Pärisnimi on tuletatud iiri sõnast “iasc” = “kala” (The Voyage… lk 219. n.1)

15 Hesekiel xl või Ilmutuse. xxi. (The Voyage… lk 236. n. 1.)

16 K.Hughes, On an Irish Litany. lk 316.

17 Kirikureformi järgijate (Céli dé) kohta vt. M.Richter, Medieval Ireland. lk 100-104.

18 D.A.Bray, Allegory in the Navigatio Sancti Brendani. Viator, Medieval and Renaissance studies. Vol. 26, (1995) lk 1-10.

19 The Voyage… lk 221, 222, 230.

20 Navigatio Sancti Brendani Abbatis, from early latin manuscripts, C.Selmer. Notre Dame Ind., 1959.

21 T.Dahlberg, Brandaniana lk. 10.

22 The Voyage… lk 223; 227.

23 Oj`b`lhe Bo`l`, pzl` Tea`j`. Rmt.-s Ipj`ldpihe p`ch. Ioj`ldpihÐ |nmp, Lmpib`, 1973. lk 667-673.

24Oj`b`lhe L`Ðj{-ErÐl` Rmt.-s Ipj`ldpihe p`ch. Ioj`ldpihÐ |nmp, lk 693-716.

25 Vt. U.Ilcpq`d, Om pjed`k KeÐb` Qv`pjhbmcm, Kelhlco`d, 1969, lk 142-235.

26 Nende seas eriti F.Nansen

27 T.Severin, The Voyage of Brendan, lk 768-797.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment