//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Juhan Kreem: Kui kirjutada Lutherist

Juhan Kreem kirjutab Lucien Febvre’i raamatust “Martin Luther. Üks inimsaatus” (Varrak, 2003).

Kord ammu tegin ma Tartu ülikoolis historiograafia eksamit. Distsipliin ise oli kahjuks mitmetel põhjustel üliõpilaste seas üpris ebapopulaarne. Kui olin õppejõule nimetanud vastamisele tulevaks teemaks ajalookirjanduse Prantsusmaal XX sajandil, parandas ta mind, öeldes, et jutt peab olema ikka ajalooteadusest. Muidugi oli nii kirjas ka õppejõu sõnastatud küsimustes, aga ikkagi tundub mulle, et selles aastatetaguses lapsuses oli midagi veel. Ajaloo positsiooni teaduste seas küsimärgistamata tuleb tunnistada, et ikka on sellel erialal olnud tähtis ka see, millisesse vormi uurimus on valatud, kui hästi see on kirjutatud. Utreeritult võiks koguni öelda, et hea ajalooteadus on kindlasti ka hea kirjandus.

Lucien Febvre’i raamat “Martin Luther. Üks inimsaatus” on sellise topeltnõudmise täitmise musternäide. Ühelt poolt on tegemist tõsise uurimusega Martin Lutheri tegevuse tagamaade selgitamiseks, teiselt poolt hoogsalt ja haaravalt kirjutatud raamatuga. Juba teose alapealkiri ja sissejuhatavad laused loovad teatava tundelise fooni. Autoril on oma seisukoht, oma emotsionaalne side selle XVI sajandi usumehega. Febvre asub seda kirglikult esitama, vaieldes oponentidega ja noppides oma protagonisti teostest välja lauseid, mis peavad veenma lugejat selles tões, mida teos jutlustab. Pole kahtlust, et Lutherist dramaatiliste pööretega raamatu kirjutamiseks ei pea palju vaeva nägema, materjal ise aitab selleks paljuski kaasa.

Marin Luther on meie kultuuriruumis enesestmõistetav suurus. Kuigi meil ei ole Lutheri standardbiograafiat, on meil tema väike katekismus ja lisaks hulk ilmalikus keskkonnas levinud lugusid, nagu näiteks värss “kui kurat tuleb kiusama, siis viska tindipotiga … “ jms. Luterlus on kahtlemata üks eestluse (samamoodi nagu ka baltisaksluse) identiteedi olulisi koostisosi. Selle tulemusena on Martin Lutherist saanud meil omamoodi mütoloogiline figuur, kellest teatakse rääkida ka ilma raamatuid lugemata.

Just niisugusesse konteksti siseneb nüüd Lucien Febvre’i raamat ja mõjub igal juhul värskena. Raamatu raskuspunkt ei ole Lutheriga seotud biograafilistel anekdootidel nagu vihjatud tindipotilugu, äikseraju kätte jäämine või tornielamus. Ka Lutheri ja veelgi enam tema kaastööliste (peamiselt Melanchthoni) loodud organisatsioon – kirik – on tagaplaanil. Febvre on võtnud Lutheri tekstid, hakanud neid interpreteerides otsima seda “päris” Lutherit. Täpsemalt Lutherit ja tema oma usku. Febvre’i on huvitanud Lutheri dramaatiline kokkupõrge katoliku kirikuga ja selle isiklikud tagamaad. Seetõttu keskendubki raamat Lu-
theri kõige tormilisematele aastatele, tema ideede kujunemisele ja nende ideede kinnitamisele keisri ja paavsti esindajate ees. Käsitluse lõviosa selle väljaastumisega lõpebki. Vana, 1525. aasta järgne Luther ei ole Febvre’i enam nii väga paelunud.

Lucien Febvre on vaieldamatult üks nn. uue ajaloo suuri esindajaid. See, mis asi on uus ajalugu, ei ole aga sugugi enesestmõistetav. Ettevaatlikuks teeb sel puhul juba asjaolu, et slogan “uus” kuulub turunduse raudvarasse. Peter Burke on näiteks irooniliselt märkinud, et uus ajalugu on prantslaste arvates lihtsalt ajalugu “made in France”. Siinses seoses tähendaks uus ajalugu peamiselt Annaalide koolkonda. Annales oli/on siiski ainult ajakiri ja Lucien Fevbre üks selle asutajatest. Õigem oleks annaliste nimetada pigem liikumiseks, mille rolli XX sajandi ajaloouurimise elavdamisel on raske alahinnata.

Kui katsuda täpsemalt määratleda annalistide panust, on ühist nimetajat raske leida. Vastandina poliitilistele sündmustele keskenduvale traditsioonilisele ajalookirjutusele on uus ajalugu pidanud vajalikuks tegeleda inimkogemusega võimalikult mitmest aspektist, totaalselt. Inimese, “inimlõhnalise” otsimine ajaloost paistab välja ka Marc Blochi raamatust “Ajaloo apoloogia”, mis siinmail esimesena annalistide ideid põhjalikumalt tutvustas. Kui traditsioonilises ajaloos tähendas inimese uurimine eelkõige suurmeeste elulugusid, siis Annaalid tõid mängu ka tavalise inimese. Peale selle ei tahetud enam tegelda mitte niivõrd konkreetsete sündmustega, kuivõrd just kõikvõimalike mentaalsete või füüsiliste struktuuridega, mis üht indiviidi ümbritsevad ja talle tegutsemistingimusi ette seavad. Struktuuride seas tõsteti esile eelkõige selliseid, mida iseloomustas ajaline kestvus (la longue durée). Viimase uurimissuuna õpikunäide on huvi geograafilise tingituse vastu inimajaloos.

Annalistide brändi kuulub lahutamatult ka mentaliteedi mõiste. Muidugi tuleb tähele panna, et mentaliteediajaloo ja Annaalide koolkonna vahele ei saa kindlasti võrdusmärki panna. Mentaliteediajaloo sildi all on tegeldud eri kombinatsioonis küll kultuuriajalooga, argiajalooga, ideede ajalooga, vaimuajalooga jne. jne. Mentaliteet mõistena on siiski ebamäärane, veelgi rohkem on segadust tekitanud asjaolu, et selles ainevaldkonnas tuleb ette vastukäivaid arusaamu oma alast. Viimasel ajal on samuti sagenenud mõiste otstarbekuse kriitika. On uurijaid, kes arvavad, et mentaliteediajaloos ei ole midagi uut, mida poleks olnud vanemas kultuuriajaloos. Olgu terminoloogiliste vaidlustega, kuidas on, mentaliteediajalugu on kindlasti rikastanud meie minevikutunnetust, erialakesksemalt väljendudes: laiendanud meie arusaama mineviku uurimisvõimalustest.

Aajalugu ei ole annalistide jaoks olnud kunagi isoleeritud nähtus, inimkogemuse uurimine selle totaalsuses on algusest peale olnud seotud interdistsiplinaarsuse nõudega. Kuigi siin on huvi ilmutatud mitmes suunas, tasub esile tõsta laenamisi sotsioloogiast ja psühholoogiast, uuemal ajal üha enam ka antropoloogiast. Püüe inimkogemuse tervikule interdistsiplinaarselt läheneda ei iseloomusta muidugi mitte ainult uut, vaid ka head hulka vana ajalugu Lamprechtist Burckharti ja Huizinga kaudu Voltaire’i ja Gibbonini välja või veel kaugemale.

Ajalooteaduse klassikute avaldamine – nende hulka Febvre kahtlemata kuulub – on igati tervitatav. Iga klassiku puhul on aga kindlasti asjakohane ka küsimus, kuivõrd on ta ajale vastu pidanud. Kas tekst on ka tänapäeval veenev? Fevre’i raamatu puhul on aegumine vaevumärgatav ja mõnele vahepeal muutunud seisukohale on järelsõnas ka viidanud. Seal öeldule võib näiteks veel lisada, et “rahvuslik iseloom” on mõiste, millega tänapäeva sotsiaalteadlased ei käi enam sugugi nii muretult ümber kui Febvre. Tegelikult aga ei paista selle teksti eelteadmisteta lugemisel kusagilt välja, et raamat on kirjutatud 1920ndatel ja et autor on prantslane, kes räägib saksa rahvuskangelasest. Juba niisugusena on see tähelepanuväärne saavutus.

Omaette põnev teema on Febvre’i kaldumine psühholoogiasse. See on kohati andnud vägagi emotsionaalse tulemuse, mis professionaalile võib tunduda naiivnegi. Febvre’i psühhologiseeriva esituslaadi vanamoelisus võib olla seotud ka asjaoluga, et psühholoogia oli tema ajal veel päris noor teadus. Samas paistab, et kuigi ka hilisemast ajast on näiteid psühholoogia ja ajalooteaduse õnnestunud kokkupuutepunktidest, ei ole see suund siiski väga laiaks kujunenud. Psühholoogia huvi ei keskendu mitte niipalju tekstidele, kuivõrd elavatele inimestele.
Uurimisküsimuste, meetodite ja tulemuste sünteesist sündinud uut ajalugu on osatud hästi esitada. Mitte ainult Febvre’i, vaid ka teiste prantsuse ajaloolaste teostest õhkub retoorilist läbikaalutust. Biograafia kui ¯anri poole pöördumine on juba märk sellest läbikaalutusest. Kuigi Febvre nii oma Lutheri kui ka varem eesti keeles ilmunud Navarra Marguerite’i käsitluse (“Taevane ja maine armastus”) puhul pateetiliselt rõhutab, et tegemist ei ole biograafiatega, vaid katsega tegelast mõista, on nende teoste nõudluse taga sama sentiment, mis biograafiategi puhul. Febvre on olnud kaval ja pole võtnud jutuks kogu elu, mis ei pruugi olla igas punktis huvitav, vaid leidnud intriigi ja loonud selle ümber jutustuse. Biograafiliste käsitluste poole on kaldunud mitmed hilisemadki uue ajaloo esindajad nagu Jaques LeGoff või Georges Duby.

Eestis ei ole ajalookirjutuse stiilide spekter eriti mitmekesine. Saksalikud traditsioonid ja raamatuturu väiksus on siin kindlasti oma osa mänginud, võib-olla veel midagi. Nõrgenemas on omaaegne arheoloogide-etnoloogide-kunstiajaloolaste koos koolitamisest tekkinud interdistsiplinaarsuse potentsiaal. Niisuguses kontekstis on eriti tore, kui meie keeleruumi siseneb impulsse laiast maailmast. Varraku ajaloo ja sotsiaalteaduste seeria on juba aastaid olnud selles vallas tänuväärne “maaletooja”. Esiletõstmist ei vääri siin mitte ainult tõlkevalik ise, vaid ka see, et iga teose puhul tutvustatakse lugejat intervjuu või järelsõna abil ka teoste tagamaaga. Lucien Febvre’i Lutheri-käsitluse konteksti aitavad seekord tekitada Natalie Zemon Davise eessõna ja Jüri Kivimäe järelsõna. Raamatu Eestisse päralejõudmist rõhutab kaanekujunduses kasutatud Lutheri autograaf, mis ei pärine kusagilt mujalt kui Lutheri Tallinnale adresseeritud kirjast.

Sirp, 09.05.2003.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment