//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Väärtööjõud

Eesti majandus kasvab ja elanikkond väheneb. Kui viimane suundumus jätkub, elab meil pessimistlike prognooside järgi 50 aasta pärast umbes 700 000 inimest, kellest pooled on pensionieas.

Hetkel on Eestis ametlik töötus umbes neli protsenti – teisisõnu on meie tööjõud peaaegu täielikult kuskil ametis. Isegi kui Eesti majandus rohkem ei kasvaks, jääks praegu olemasolevate töökohtade täitmiseks 50 aasta pärast mitusada tuhat inimest puudu. Muidugi kui rahvastiku katastroofilise vähenemise prognoos ikka õige on.

Ent isegi juhul kui elanikkond nii drastiliselt ei vähene, on majanduse, eriti tootva tegevuse kasvul tööturu väiksuse tõttu piirid ees. Juba ammu oleme kuulnud laevaehitajate kurtmist, et keevitajaid pole, ja paljud teavad, kui keeruline on leida oma uuele majale ehitajat. Ja üha enam kuuleme majandusringkondadest ettepanekuid hakata konkurentsivõimelisuse säilitamiseks võõrtööjõudu sisse tooma.

Võõrtööjõu kasutamine on vana ja äraproovitud vahend, eriti heaoluriikides, kus põhielanikkonna seas, arvatavasti mugava elu tõttu, vähenevad sündimus ja musta töö tegemise tahtmine. Vanal ajal asendas võõrtööjõu kasutamist orjandus. Ent juba Vana-Rooma hiilgeajal kasutati palju ka ilma kodanikuõigusteta germaanlaste ja muude barbarite töökäsi nii tootmises, ehituses kui ka armees. Me teame kõik, milleni see lõpuks Vana-Rooma viis.

Euroopa võõrtööjõuetus

Uuemast ajast oleme kõik näinud vähemalt teleuudiseid põlevatest autodest ja märatsevatest marokolastest Prantsusmaal, end metroos õhkivatest või lõhkevedelikku lennukisse viivatest pakistanlastest Inglismaal, karikatuuride üle solvuvatest egiptlastest Taanis või integreerumisraskustes türklastest Saksamaal. Kõik need vähemusgrupid, kellest enamik on loomulikult korralikud töö- ja pereinimesed, on suures osas sattunud Lääne-Euroopasse täitma Teise maailmasõja järgset tööturuauku. Kui Saksamaa otsustas 1961. aastal kutsuda Türgist nn Gastarbeiter’eid ajutiselt tööle Saksa tehastesse, sest Saksamaal endal oli inimesi puudu, ei arvanud keegi, et 45 aastat hiljem on türklased Saksa suurim rahvusvähemus, kes olulisel määral mõjutab Saksa sise- ja välispoliitikat. Ajutisusest ei ole seal ammu enam juttu.

Peaaegu kõik Lääne-Euroopa võõrtööjõu grupid on puhtalt majandusimmigratsiooni nähtus. Sageli valitsuste poolt kutsutud ja soositud nähtus. Ometi on just majandusimmigratsioon endaga alati kaasa toonud olulisi kõrvalprobleeme. Pahatihti majandusimmigrandid ei integreeru, ei kohane, ei pea vajalikuks kohalikke tavasid austada. Majandusimmigrandid hakkavad end õigusega tundma tõrjutuna, sest vastuvõttev ühiskond tõrjubki neid. Teise ja kolmanda põlvkonna Saksa türklased või Briti pakistanlased räägivad praegu seda, et tunnevad end oma sünnimaa ühiskondades võõrana.

Taolised majandusimmigrandid on küll aidanud Euroopa riikide majandustel kriisist väljuda ja kasvada, ent on selgelt tekitanud sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, millele Euroopas praegu häid lahendusi ei ole. Võiks öelda, et Euroopat on tabanud võõrtööjõuetus.

Eesti ühiskond on praegu alles toibumas tohutust võõrtööliste voolust, mida N Liit meid koloniseerida üritades siia sisse tõi. Ent Eesti venelastega on siiski hoopis teised lood kui Saksa türklaste või Prantsuse marokolastega. Esiteks on Eestis ka ajalooline, aastasadu paiksena elanud vene vähemus. Teiseks on venelased suures pildis meile kultuuriliselt ja geneetiliselt palju lähemal, kui me ise ehk tahame tunnistada. Usutavasti piisaks näiteks saja tuhande Hiina või Tuneesia töölise toomisest Eestisse, et eestlased ja venelased end praktiliselt veresugulastena tundma hakkaks. Eestivenelased ei ole enam klassikalised Gastarbeiter’id. Vaatamata raskustele on nad mutunud pea loomulikuks osaks Eesti rahvastikust ja tööjõust.

Uusvenelasi pole vaja

Siit tekib küsimus: kui Eesti majanduse eluspüsimiseks on meil tõesti võõrtööjõudu vaja, siis kas poleks kõige loomulikum kutsuda venelasi juurde? Arvan, et see oleks viga. Eesti ühiskond on vene vähemust integreerimas ning see protsess pole olnud kummalegi poolele kerge. Uusvenelaste juurdevool pidurdaks Eesti venelaste lähenemist eestlastele ja taasintensiivistaks liiga palju pingeid eestlaste ja venelaste vahel. Kui Eestisse tõesti peetakse vajalikuks võõrtööjõudu tuua, siis ei saa seda protsessi vaadelda pelgalt majanduslikuna. Võõrtööjõu toomine on lisaks majanduslikule ka poliitiline, sotsiaalne ja julgeolekuline küsimus.

Kui me arvestame ainult majanduslikke kaalutlusi ja toome sisse näiteks 100 000 valgevenelast ja ukrainlast, tõotab see suuri poliitlisi ja sotsiaalseid probleeme. Miks? Kas või seetõttu, et ukrainlased ja valgevenelased graviteerivad Eesti venelastega, mille tulemusena venekeelse elanikkonna protsent tõuseb märgatavalt ning eestlased hakkavad end (võib-olla põhjendamatult) tundma ohustatuna.

Valitsus on ilmselt tajunud, et võõrtööjõu sissetoomine võib olla problemaatiline. Peaminister on soovitanud eelkõige tõsta efektiivsust kohapeal ja kasutada sisemisi ressursse. Hiljuti kiitis valitsus võõrtööjõu osas heaks järgmised põhimõtted: välistööjõu sissetoomine on põhjendatud kvalifitseeritud tööjõu puhul, kes täiendab kohalikku tööjõudu, ning odava tööjõu sissetoomine õigustab ennast juhul, kui tegemist on kohalikku tööturgu täiendavate töötajatega, näiteks ajutiste töötajate kasutamine ühekordsete projektide puhul. Mõlemad põhimõtted tunduvad arukad, kuid on ikkagi ainult majanduskaalutlustest lähtuvad.

Me peaksime endale tunnistama, et võõrtööjõu puhul on küsimus, mis eriala töölist me tahame, oluline lühiajalise majandushuvi seisukohalt. Strateegiline on hoopis küsimus: kui integreeritav on võõrtööline, keda me tahame? Strateegiline on küsimus: kuidas reageerib Eesti ühiskond pikema aja jooksul võõrtööliste tulekusse? Üheski Euroopa riigis ei ole lühiajaline võõrtööliste toomine toiminud. Eeldama peab, et kui võõrtöölised tuuakse, siis nad ka jäävad. Ajutised on võõrtöölised tõepoolest näiteks Kuveidis ja Dubais, aga seal puudub neil võimalus oma elamisloa pikendamist kohtus taotleda või nõuda mingite oma õiguste austamist. Kui me tahame jätkata inimõigusi austava riigina, peame arvestama, et kui võõrtöölised tulevad, siis selleks, et jääda.

Väliseestlased koju

Järelikult tuleb katsuda leida Eesti ühiskonnale kõige seeditavam variant või variandid. Kusjuures soovitavalt sellised, mis integreeruks aja jooksul eestikeelse elanikkonnaga. Valitsusel oleks siin võimalik alustada üsna mitut programmi. Esimene võiks olla eestlaste ja eesti juurtega inimeste tagasitoomine. Rootsis, USA-s ja Kanadas elab arvestuslikult ligi 100 000 eesti päritolu inimest. Neil on kõigil Eestiga emotsionaalne side ja paljud neist, ka noored, võiksid olla sobivatel tingimustel valmis Eestisse kolima. Taoliste tingimuste loomine võib esialgu olla kulukas, kuid pikas perspektiivis ei ole olulisemat ressurssi kui inimesed ning need kulud tasuvad ennast ära.

Venemaal elab samuti arvatavasti ligi 100 000 eesti päritolu inimest. Nende kojukutsumine ja vastavate tingimuste loomine integreerumiseks eestlastega – näiteks nõue panna laps eesti kooli või riigi poolt tasutud kohustuslik keeleõpe – võiks anda vajaliku tulemuse.

Edasi tuleks mõelda soomlaste peale. Soome noortel võiks olla karjäärihuvi madalate maksudega, kiiresti arenevas Eesti majanduses. Ehk tasuks ära näiteks programmi “Kümne aastaga 30 000 soomlast Eestisse” algatamine. Muide, Soomes töötab praegu üle 15 000 eestlase.

Mõelda tuleks ka Venemaal elavate soomeugrilaste peale. Maridele või udmurtidele elamis- ja töölubade andmine sisaldaks lisaks majandulikele kaalutlustele ka poliitlise ja kultuurilise abi momenti hõimurahvastele. Poliitiliste eesmärkidega pagulased on alati teistsugused Gastarbeiter’itest. Mõelgem näiteks eestlastele Kanadas, kes olid 1970-ndatel kõigist Kanada vähemusgruppidest keskmiselt kõige haritumad ja jõukamad. Lisaks on poliitilised pagulased vastuvõtvale riigile alati tänulikud.

Ei tohi unustada, et Vana-Rooma hukutasid barbaritest germaanlased, kes ei saanud kodanikuõigusi ja olid kultuuriliselt roomlastest erinevad, mitte gallid, kes suutsid roomlastega identifitseeruda ning hoopis rikastasid Rooma majandust ja kultuuri.

Eesti Päevaleht 18.10.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment