//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Albert ja Arnold

Albert Speer oli Nürnbergi protsessi üks vastuolulisemaid süüaluseid. Vahetult pärast sõda oli Hitleri peaarhitekt ja sõjaaegne relvastusminister osalenud uue Saksamaa nn Flensburgi vahevalitsuses ja pidanud lääneliitlaste ohvitseridele loenguid sellest, mis Saksamaal natside ajal toimus.

Peeti tõenäoliseks, et Speer kui sümpaatne ja lahke mees osaleb demokraatliku Saksamaa tulevastes valitsustes. Ometi arreteeriti Speer ja mõisteti Nürnbergis 20 aastaks inimsusevastaste kuritegude eest vangi.

Speer ei olnud otseselt kunagi kedagi tapnud, piinanud ega isegi kellegi peale Gestapole kaevanud. Vastupidi, ta oli sõja lõpul hakanud lootma Hitleri kukutamisele ning oma väitel hoidnud pikka aega taskus rusikas kätt. Speer oli haritud ja intelligentne mees, kes sai kõigiga hästi läbi. Speeri arreteerimise üheks ajendiks oli foto Mauthauseni koonduslaagrit külastavast relvastusministrist. Speer ise väitis, et talle tehti seal nn VIP-tuur ja ta ei näinud tegelikku olukorda. Speeri-vastase süüdistuse põhipunktiks Nürnbergis oli välismaalaste ning naiste ja laste töölesundimine natsiaegses Saksa sõjatööstuses, nn tööteenistus. Speer ise tunnistas end süüdi, kuid eitas elu lõpuni, et oli teadlik sellest, mis koonduslaagrites ja tööteenistuses tegelikult toimus.

Selektiivne mälu

Speer tuleb Eesti poliitikat jälgivale inimesele tihti meelde. Psühholoogiliselt on mõistetav, et mitmed endised tippkommunistid on sarnaselt Speeriga läbinud N Liidu okupatsiooniaja “VIP-tuuriga”, mille käigus tegelikku olukorda ei nähtud. President Rüütel on Eesti Ekspressile teatanud, et tema oli küll EKP keskkomitee büroo liige, ent nn teisitimõtlejate küsimused ei kuulunud tema kompetentsi. “Vähemalt nendel aruteludel, kus mina osalesin, selliseid teemasid tavaliselt ei käsitletud,“ ütles Rüütel. Erandina mäletab Rüütel 40 kirja arutelu.

Tuletagem Rüütlile meelde, et keskkomitee büroo ei pidanud arutelusid, vaid istungeid, ja võttis vastu otsuseid, millest ei käinud ENSV-s üle ühegi muu organi käsk või keeld. Selektiivne mälu iseloomustas paljusid endisi natse, nii nagu see iseloomustab ka endisi kommuniste. 40 kirjast on kirjutatud mitu raamatut ja kurikuulsad keskkomitee dokumendid on nii mitu korda ära trükitud, et 40 kirja arutelusid ei saa tõesti olematuks unustada.

Kuidas on aga keskkomitees toimunud aruteludega noorsoorahutustest, sinimustvalgete lippude heiskamisest, järjekordsest Nõukogude armeesse mobiliseerimisest, ERSP-st, väliseestlaste kahjulikust mõjust, noorte meeste sundkorras Tšernobõli saatmisest? Keskkomitee büroos arutati kõiki neid teemasid. Teoreetiliselt on võimalik, et Rüütel ei võtnud osa ühestki arutelust. Ka Speer kinnitas Nürnbergis: “Kogu selle aja, kui olin relvastusminister, ei külastanud ma kordagi ühtki töölaagrit, seetõttu ei saa ma nende kohta mingit infot anda.”

Tüüpiline kaitsekilp

Jätame keskkomitee büroo istungitel osalemise ajaloolaste tuvastada ja vaatame Rüütli pöördumist KGB poole juhisega tugevdada kontrolli Desintegraatori üle. Rüütel ise ei ole seda kirja kommenteerinud. Küsimust, kas Rüütel on selle teoga aidanud kaasa isikute represseerimisele ning seetõttu oma süümevannet andes valetanud, kommenteeris professor Kalle Merusk: “Tollal oli hierarhiline süsteem selline, et kui tuli ametlik kiri ja taotleti kellegi seisukohta, ei saanud inimene keelduda. (…) Kui tuleb välja, et ta kirjutas selle omal algatusel, peab kohus kõiki asjaolusid uurima ja seisukoha võtma.”

Süsteemi hierarhiat ja ülemuse käsku on kaitsekilbina üritanud kasutada peaaegu kõik inimsusevastastes kuritegudes kahtlustatavad. Hiljuti otsustas Euroopa Kohus mitte arutada kahe 1949. aasta märtsiküüditamisest osavõtnu kaebust Eesti riigi vastu. Kaebajad leidsid, et nad pole inimsusevastast kuritegu sooritanud, muuhulgas seetõttu, et täitsid käsku. Euroopa Kohus leidis, et küüditamine oli inimsusevastane kuritegu, ning rõhutas Nürnbergi statuudi kehtivust ka Eestis NL-i okupatsiooni ajal tehtud kuritegude suhtes. Eraldi tõstis Euroopa Kohus esile ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni formuleeritud Nürnbergi tribunali printsiipi: “Fakt, et isik tegutses vastavalt oma valitsuse või ülemate käsule, ei vabasta teda rahvusvahelise õiguse järgi vastutusest tingimusel, et isikul oli võimalik teha moraalne valik.”

Euroopa Kohtu arvates oli sõjaväestatud struktuuris töötavatel endistel tšekistidel ülema käsule vaatamata küüditamise ajal võimalik teha moraalne valik ja mitte küüditamisel osaleda. Huvitav, mida arvaks Euroopa Kohus sellest, kas Rüütlil oli võimalik teha moraalne valik ja mitte ise KGB-le kirjutada või sinna adresseeritud kirjale allkirja anda? Kui KGB või keskkomitee oli tõesti sundinud teda jõuga allkirja andma, kas tal oli siis hiljem võimalik teha moraalne valik Hindile armu andes?

Speer kuulis 1930-ndate lõpul ühelt oma sõbralt, et Auschwitzis hukatakse vange. Ta palus pärast seda talle mitte enam koonduslaagrites toimuvast rääkida. Hiljem ei mäletanudki ta neist midagi. Ent seni pole tuvastatud, et Speer oleks otseselt ise kirjutanud kirja, mille alusel paljud inimesed koonduslaagrisse sattunuks. Speer oli kena inimene.

Eesti Päevaleht 05.09.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment